Viimasel ajal on Eestit palju võrreldud Leeduga ning tõdetud, et teatud näitajates on Eesti Leedust juba maha jäänud. Kahtlemata kõigutavad sellised tõdemused meie rahvuslikku uhkust, kuid samas pole olukord lootusetu. Pigem on erinevused Eesti ja Leedu vahel üsna marginaalsed.

Riigi sissetulekutaseme mõõtmise kõige tavalisem näitaja on sisemajanduse kogutoodang inimese kohta. Et riikide hinnatasemed on erinevad, siis korrigeeritakse seda näitajat ka konkreetse riigi hinnatasemega. Kogutoodang elaniku kohta ostujõuga korrigeeritult ongi levinuim riigi jõukuse näitaja. Kui mõõta sissetulekute taset ostujõudu arvestades, siis on Leedu vastav näitaja Eestit ületanud alates 2019. aastast, mullu oli vahe juba u 6% Leedu kasuks. Leedu eeliseks on Eestist madalam hinnatase ehk Leedus teenitud euro ostujõud on Eesti omast suurem. Kogutoodang inimese kohta ostujõu erisusi arvestamata on Leedus Eestiga võrreldes jätkuvalt u 10% madalam.

Eesti kõrgem hinnatase on ennekõike tingitud mõnevõrra varem alanud sissetulekutasemete ühtlustumisest Euroopa Liiduga. Kiiremat kasvu Eestis soodustas varasematel kümnenditel ka rikaste Põhjamaade lähendus. Põhjamaad on Euroopa Liidu keskmisest ligikaudu veerandi võrra jõukamad. Sissetulekute kasv ja hinnataseme kasv käivad paraku käsikäes, mistõttu on ka Eesti hinnatase kerkinud Leedu omast kõrgemaks. Leedu hinnataset mõjutab pigem Poola lähedus, kus hinnad on madalamad kui Põhjamaades. Just madalama hinnataseme tõttu ongi Leedu ostujõud Eesti omast kõrgem. Kui eestlane läheks oma sissetulekut Leetu kulutama, siis oleks ta kohalikest ikkagi rikkam nii kõrgema sissetulekutaseme kui ka Leedu odavama hinnataseme tõttu. Leeduka Eestisse tulekuga oleks samas muidugi vastupidi: lisaks jahedamale ilmale tervitaks Eesti lõunanaabrit umbes viiendiku võrra kõrgema majapidamise lõpptarbimiskulutuste hinnatasemega (2022. aasta andmetel).

Nii Eesti kui ka Leedu on tublid eksportijad, mistõttu sõltuvad nad väga palju ekspordipartnerite majanduste käekäigust. Jõukad Põhjamaad on osutunud Eesti ekspordile väga heaks sihtturuks. Paraku on viimastel aastatel olukord muutunud, loodetavasti ajutiselt. Soome ja Rootsi kasvavad Euroopa keskmisest aeglasemas tempos ning see on oluliselt mõjutanud ka meie ekspordivõimalusi. Rootsi krooni mõningane odavnemine on muutnud Eesti ekspordi rootslaste jaoks ka kallimaks. See on võimendanud Eestist kiiremat Leedu ekspordi turuosa kasvu. Selle muutus algas juba pisut enne pandeemiat. Teenuste ekspordi turuosa on Leedus jõudsalt kerkinud ennekõike finantsteenuste ekspordi mõjul.

Kogutoodangut mõjutavad üsna palju ka erinevused kiiresti ümberkujunevas energiasektoris. Eestis on märkimisväärne osa lisandväärtuse langusest tingitud ennekõike seetõttu, et energiahinnad on hakanud tunamullustest tippudest langema ning see vähendab Eesti energiasektori konkurentsivõimet. Elektri tootmismahte on Eestis vähendanud nii soojematest talvedest, nigelast majandusaktiivsusest ning kõrgematest hindadest tingitud tarbimise vähenemine, aga ka rohepöördega kaasnev süsinikukvoodi maksumus. Eesti soojuselektrijaamades on elektri tootmine süsinikumahukam, mis toob kaasa ka hinnalisa süsinikukvoodi võrra ning see tõrjub omakorda meie soojuselektrijaamad järjest sagedamini turult välja. Seetõttu suureneb ka Eesti elektritarbimises impordi osatähtsus. Leedu impordibki umbes kolmveerand oma elektritarbimisest ning vähene ise toodetud elekter on neil Eestiga võrreldes vähem süsinikumahukas. Ligikaudu pool Eesti viimase paari aasta majanduslangusest ongi ilmselt tingitud energeetikasektori ümberkujunemisest. Seejuures toodeti mullu Eestis elektrit tunamullusega võrreldes lausa kolmandiku võrra vähem, kuid juba üle poole sellest moodustas taastuvenergia. Leedu puhul saab vaid tõdeda, et kui juba varem imporditi elektrit suures ulatuses, siis ongi energiasektorit tabanud šokkide mõju tagasihoidlikumaks jäänud. Energiasektor jääb küll ka edaspidi heitlikuks, aga soojuselektrijaamade juba väga madalale langenud tootmismahte arvestades võib soojuselektrijaamade mõju kogutoodangule kujuneda edaspidi vähem reljeefseks.

Üks optiline illusioon tasub veel ära õiendada. Pealtnäha teenivad leedukad eestlastest juba mõnda aega kõrgemat palka. Juba 2020. aasta jõulude ajal tabas Eesti rahvuslikku uhkust järjekordne hoop lõuna poolt: Leedu keskmine brutokuupalk tõusis Eesti omast kõrgemaks.  Ka mullu neljandas kvartalis oli keskmine brutokuupalk Leedus u 200 eurot kõrgem kui Eestis. Tegelikult aga tingib Leedu kõrgema brutokuupalga 2019. aastal jõustunud  maksureform, mille kohaselt arvestatakse brutokuupalga hulka ka suurem osa sotsiaalkindlustusmakseid, mis Eestis on tööandja kanda. Seega maksavad leedukad oma palgalt lisaks tulumaksule ka 19,5% sotsiaalkindlustusmakseid. Kui arvestada maksustamise erinevusi, siis on efekt täpselt vastupidine: keskmine netokuupalk on Eestis (u 1500 eurot) ikkagi u 200 eurot kõrgem kui Leedus (u 1300 eurot). Kui nüüd arvestada hinnataseme erinevustega, siis saame endale keskmise palga eest lubada peaaegu samas mahus tarbimist.

Eesti-Leedu maavõistlus rikkaks saamises jätkub ilmselt tasasemas tempos. Oleme saavutanud juba sellised  sissetuleku- ja hinnatasemed, mis ilmselt enam kahekohalisi aastakasve kaasa ei too. Kolm aastakümmet kestnud odavate palkade ja madalate hinnatasemete tuules toimunud „ralli“ on lõppenud. Oleme elatustasemelt jõudnud tasapisi jõukamate sekka, mistõttu ei ole edaspidine kiire majanduskasv nii paratamatu kui möödunud aastakümnetel. Mõningasi vastastikuseid kõikumisi hinna- ja sissetulekutetasemetes hakkavad pigem kujundama mõnevõrra erinev kaubanduspartnerite struktuur ja erinevad majanduspoliitilised valikud. Võtmeküsimusteks kujuneb lähiaastatel ilmselt see, kas Leedu võidab rohkem suurest ja madalama hinnatasemega Poola naabrusest kui Eesti oma jõukate Põhjanaabritest eksporditurgude kasvule ärkamisest. Lehitsedes Leedu ja Eesti majandusprognoose, peegeldub sealt siiski lootus, et meie kasv jääb ka edaspidi Euroopa keskmisest pisut kiiremaks, mistõttu järelejõudmine rikkamatele riikidele siiski jätkub. Nii Eesti kui Leedu prognoosivad, et majandus pöördub kasvule aasta teisel poolel.

Kommentaar ilmus Postimehes 8. aprillil 2024