6/2019 Merike Kukk, Natalia Levenko. Makronäitajate tasakaalustamatuse ja laenukvaliteedi seos Euroopa riikides

Eesti Panga Toimetised 6/2019
Macroeconomic imbalances and loan quality in panels of European countries

Käesolevas toimetises uurime tegureid, mis on seotud laenukvaliteedi muutustega Euroopa riikides. Laenukvaliteedi ehk halbade laenude mõõdikuna on kasutatud pankade viivislaenude ja laenumahu suhet. Viivislaenud on laenud, mille makseviivitus ületab kindlat perioodi, tavaliselt 90 päeva. Keskpanga jaoks on oluline omada ülevaadet halbade laenude osakaalust ja nende muutustest, et vajadusel võtta kasutusele meetmeid finantsstabiilsuse kaitseks. Keskpank jälgib vastutsüklilise kapitalipuhvri määramisel nii laenu- kui ka makronäitajaid.

Viivislaene analüüsitakse tavaliselt koos näitajatega, mis on otseselt seotud laenudega, nagu sissetulek, laenutagatise väärtus ning intressimäär. Siinses uurimistöös oleme analüüsi lisanud makromajanduslikud näitajad ning jõudnud järeldusele, et peale laenunäitajate tuleb pöörata tähelepanu ka nendele.

Makronäitajate muutustes saab eristada pikaajalist trendi ja tsüklilist komponenti. Näitaja erinevus pikaajalisest trendist on tsükliline komponent, mida kasutatakse makromajanduses tasakaalustamatuse mõõdikuna. Siinses uurimistöös keskendume seosele makronäitajate tsüklilise komponendi ja viivislaenude vahel. Uurimistööst ilmneb, et näitajate tsüklilised muutused on tihedalt seotud laenukvaliteedi muutustega.

Uurimistöös kasutatakse viivislaenude ja makronäitajate vaheliste seoste hindamiseks lokaalse projektsiooni meetodit (ingl local projection method, LPM). Lisaks laenunäitajatele hõlmab mudel lühi- ja pikaajalist intressimäära (%), krediidilõhet (% SKPst), kinnisvara hindu (indeks, baasaasta 2015), SKP lõhet (trendist erinevuse %), töötuse määra (%), inflatsioonimäära (%), reaalset tööjõu ühikukulu (indeks, baasaasta 2010),   jooksevkonto tasakaalu (% SKPst), rahvusvahelist neto investeerimispositsiooni (% SKPst), reaalset efektiivset vahetuskurssi (indeks, baasaasta 2010), ekspordi turuosa (% SKPst), valitsuse võlga (% SKPst) ja valitsuse eelarvetasakaalu (% SKPst). Mainitud näitajaid saab pidada peamisteks makrotasakaalustamatuse allikateks.

Tsüklilise komponendi trendist eraldamiseks oleme kasutanud Hodricki-Prescotti filtrit. Inflatsioonimäära puhul on pikaajaline sihtmäär 2%, positiivse tasakaalustamatusena arvestatakse inflatsioonimäära üle 2% ning negatiivse tasakaalustamatusena inflatsioonimäära alla 2%.

Empiirilised arvutused paneelandmetega tegime 24 Euroopa riigi kohta, mis on jagatud kolme gruppi: Lääne-Euroopa riigid, Kesk- ja Ida Euroopa (KIE) riigid ja Lõuna-Euroopa riigid koos Iirimaaga. Mudelis kasutame andmeid 1998. aasta 1. kvartalist kuni 2017. aasta 3. kvartalini.

Kõikides gruppides ilmnevad sarnased tulemused kahe makronäitaja puhul: pikaajalisel intressimääral on viivislaenudega positiivne seos ja SKP lõhel negatiivne seos. Viivislaenud reageerivad SKP lõhele kõige tugevamalt Lõuna-Euroopa riikides, mis näitab, et selles regioonis on laenukvaliteet mõjutatud majandustsüklist enam kui mujal Euroopas.

Teiste makronäitajate puhul ilmnevad riikide gruppides erinevad tulemused. Kui inflatsioon tõuseb üle sihttaseme, suurenevad viivislaenud Lääne-Euroopa ja KIE riikides, kusjuures KIE riikides reageerivad viivislaenud tarbijahindade tsüklilise komponendi muutusele veelgi tugevamalt. Kuigi inflatsiooni kiirenedes väheneb reaalne laenukoormus, kahandab hinnataseme tõus laenajate ostujõudu ning jätab kätte vähem raha laenu tagasimaksmise jaoks.

Uudne leid on seos viivislaenude ja tööjõu ühikukulu vahel. Tööjõu ühikukulu ehk ühe ühiku SKP tootmiseks vajalik tööjõukulu näitab ettevõtete konkurentsivõimet. Kui tööjõu ühikukulu reaalnäitaja suureneb, s.t. ühiku tootmise tööjõukulu suureneb rohkem kui üldine hinnatase, siis suurenevad ka viivislaenud kõigis kolmes grupis, kusjuures positiivset seost on kõige täpsemalt hinnatud Lõuna-Euroopa riikide kohta. Tulemustest saab järeldada, et kui ettevõtete tööjõukulud suurenevad kiiremini kui tööjõu tootlikkus, võivad ettevõtted sattuda makseraskustesse.

Lääne-Euroopa riikides ei sõltu viivislaenud töötuse määrast, samas KIE ja Lõuna-Euroopa riikides toob kõrgem töötus kaasa märkimisväärse viivislaenude suurenemise. Seda saab selgitada asjaoluga, et Lääne-Euroopa riikides on leibkonnad sissetuleku languse vastu KIE ja Lõuna-Euroopa riikidega võrreldes paremini kindlustatud.

Ka seos viivislaenude ja eluasemehindade vahel on gruppides erinev. KIE riikides leitud tugev positiivne seos eluasemehindade ja viivislaenude vahel võib olla tingitud hindade suuremast kõikumisest nendes riikides. Valitsuse eelarvedefitsiidi suurenemisele järgneb viivislaenude tõus ainult Lääne- ja Lõuna-Euroopa riikides, eeldatavalt ilmneb mõju läbi finantsturgude. Kui valitsus laenab eelarvedefitsiidi katmiseks, võib erasektor ebasoodsamate finantseerimistingimuste tõttu kannatada. Majanduse välistasakaalustamatust iseloomustavate näitajate ja viivislaenude vahel hinnatud mudeliga otsest seost ei leitud.

Uurimistöö tulemustest saab järeldada, et viivislaenude dünaamika hindamisel Euroopa riikides on oluline jälgida peale laenunäitajate ka SKP lõhet, töötuse määra, inflatsioonimäära ja tööjõu ühikukulu.

DOI: 10.23656/25045520/062019/0168

Autorite kontakt: merike.kukk [at] eestipank.ee, natalia.levenko [at] eestipank.ee.

Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.