5/2013 Guido Baldi, Karsten Staehr. Euroopa võlakriis ja eelarvereaktsiooni funktsioonid Euroopas 2000–2012
Eesti Panga Toimetised 5/2013
Avaldamisel ajakirjas International Economics and Economic Policy, 2015
The European Debt Crisis and Fiscal Reaction Functions in Europe 2000–2012
Käesolevas uurimistöös analüüsitakse eelarvepoliitika tulemuslikkust Euroopa Liidus ajavahemikul 2000–2012 ehk perioodil, mil leidsid aset üleilmne finantskriis ja sellele järgnev Euroopa riigivõlakriis. Analüüs põhineb eelarvereaktsiooni funktsioonidel, mida on hinnatud kvartaalsete andmete põhjal nii enne kui ka pärast kriisi. Andmeseeriate lühikese ajamõõtme tõttu osutus vajalikuks ka paneelandmete hinnang, kusjuures andmed on kogutud kaheksasse erinevasse osaliselt kattuvasse paneeli või rühma. Töö eesmärk on leida vastus kahele küsimusele. Esiteks – kas eksisteerib erinevusi kriisieelse perioodi eelarvereaktsioonis, mis võiksid selgitada, miks osades riikides tekkisid suured võlarahastamisprobleemid, aga teistes riikides mitte. Teiseks – kuidas muutusid eelarvereaktsiooni funktsioonid pärast kriisi?
Kvartaalsete andmete kasutamine eelarvereaktsiooni funktsioonide hindamiseks on küllaltki uudne meetod, kuid esialgsed inertsiga mudeli analüüsid ja esmase eelarveseisundi tsükliline sõltuvus näitavad, et tulemused ühtivad varasemate, aastaandmetele tuginevate uurimustega. Näiteks on esmane eelarveseisund püsivam ja vastutsüklilisem Lääne-Euroopa riigirühmades kui Kesk- ja Ida-Euroopa riigirühmades.
Esmase eelarveseisundi reaktsiooni võlajäägile saab kasutada selleks, et hinnata eelarve jätkusuutlikkust. Eelkõige on seejuures oluline aru saada, kas esmane eelarveseisund panustab võlajäägi stabiliseerumisse. Enne üleilmset finantskriisi reageeris võlajääk esmasele eelarvetasakaalule tagasihoidlikult ja selle hinnangud olid statistiliselt mitteolulised pea kõigi riikide gruppide lõikes. Erandi moodustas grupp, kuhu kuulus kolm KIE riiki ja kus hiljem kujunesid välja eelarveprobleemid. Seda, et enamikus riikide gruppidest ei mõjuta riigivõla akumulatsioon esmast eelarvetasakaalu, kinnitab analüüs, mis näitab, et esmane eelarveseisund reageerib väga nõrgalt intressimaksetele.
Üldiselt erines eelarvereaktsioon enne üleilmset finantskriisi riikide vahel, kes suurematest eelarveprobleemidest pääsesid ja nende vahel, kel nii hästi ei läinud, väga vähe. Siiski eksisteerib oluline erinevus eelarveprobleemidega riikide vahel KIEs ja euroalal. Esimeses rühmas oli esmane eelarveseisund suuresti atsükliline, kuid reageeris akumuleerunud võlajäägile, samas kui teises rühmas oli esmane eelarveseisund vastutsükliline ega reageerinud võlajäägile. See viitab sellele, et eelarvekriisid leidsid neid kahes piirkonnas aset erinevates tingimustes. Viimast kinnitab ka kriiside erinev toimumisaeg.
Pärast üleilmse finantskriisi puhkemist muutusid eelarvereaktsiooni funktsioonid märkimisväärselt. Peamisteks muutusteks on esmase eelarvetasakaalu märkimisväärne halvenemine, väiksem vastutsüklilisus ning palju suurem ja palju täpsemalt hinnatud võlajäägi reaktsioon. Need tulemused kehtivad kõigi riigirühmade kohta, kuid puudutavad eelkõige riike, kus esines probleeme eelarvega. Üleilmse finantskriisi tulemusel tekkis struktuurne nihe, pärast mida hakkas eelarvekäitumine fundamentaalselt erinema kriisieelsest eelarvekäitumisest. Nende muutuste aluspõhjuste analüüsimine käesoleva töö empiirilisse raamistikku ei mahu.Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.
