9/2014 Jaanika Meriküll, Pille Mõtsmees. Kas töötasuootus määrab saadava palga suuruse? Soovitud ja makstud palga sooline lõhe
Eesti Panga Toimetised 9/2014
Do you get what you ask? The gender gap in desired and realised wages
Sooline palgalõhe varieerub rahvusvahelises võrdluses märkimisväärselt, uuringute järgi on Euroopa Liidus palgalõhe vahemikus 3–37% (unconditional gap) ja selgitamata sooline palgalõhe 7–20% (conditional gap) (Christofides et al. (2013)). Soolist palgalõhet on uuritud väga palju: uuringud on keskendunud nii hästi mõõdetavatele selgitavatele muutujatele, nagu naiste mitteaktiivsuse pikem kestus ning tööturu vertikaalne ja horisontaalne segregatsioon (Altonji ja Blank (1999)), kui ka raskemini mõõdetavatele selgitavatele muutujatele, nagu psühholoogilised tunnused, isiksuseomadused ja sooline identiteet (Bertrand (2010)).
Käesolev uurimistöö uurib soovitud palga, makstud palga ja reservatsioonipalga soolist lõhet. Kasutame terminit „soovitud palk“, mis tähendab töötaja esitatavat esimest palgasoovi tööandjale palgaläbirääkimiste käigus. Uuringu eesmärk on selgitada välja palgaläbirääkimiste soolised erinevused, mille jaoks võrdleme soovitud, makstud ja reservatsioonipalga selgitamata lõhet. Soovitud palk võib erineda reservatsioonipalgast, sest madalama riskikartlikkuse, töötuse seisundi väiksema kahjulikkuse ja lisasissetuleku kõrgema piirkasulikkuse tõttu võib mõne inimese soovitud palk olla palju kõrgem kui tema reservatsioonipalk. Kuna mehed võtavad riske kergemini, peaks soovitud palga selgitamata sooline lõhe olema suurem kui reservatsioonipalga puhul.
Soovitud palga andmed on saadud ainulaadsest andmebaasist, mis on koostatud CV Keskuse elektroonse tööotsinguportaali andmete põhjal, kus tööotsijad on pannud kirja selle palga suuruse, mille eest nad on nõus asuma uuele töökohale. Makstud palk ja reservatsioonipalk on võetud tööjõu-uuringu andmetest. Mõlemad andmebaasid hõlmavad Eesti tööturgu ja aastat 2009. Kuna Eestis on Euroopa Liidu suurim selgitamata sooline palgalõhe (Christofides et al. (2013)), on empiirilised andmed pärit keskkonnast, kus sugu mõjutab sissetulekut märkimisväärselt. Analüüsi all olev aasta 2009 oli Eestis majanduskriisi sügavaim aeg, mil tööandjatel oli kasvava tööpuuduse tingimustes palgaläbirääkimistel eelisseisund. Oaxaca-Ransomi dekompositsiooni abil on palgalõhe jagatud kolmeks komponendiks: tunnuste väärtuste erinevused, meeste eelis koefitsientides ja naiste puudus koefitsientides.
Tulemustest selgub, et soovitud palga ja makstud palga sooline lõhe on umbes 30% ning reservatsioonipalga oma 24%. Pärast sotsiodemograafiliste, hariduse, ameti ja majandusharu tegurite kontrollimist kahaneb soovitud ja makstud palga selgitamata sooline palgalõhe 22–25%ni. Reservatsioonipalga selgitamata sooline lõhe on taas palju väiksem, 14%. See tähendab, et samade tunnuste, nagu vanus, perekonnaseis, haridus, amet ja majandusharu, korral teenivad naised keskmiselt 22–25% vähem kui mehed, samas kui samade tunnustega naiste reservatsioonipalk on vaid 14% madalam kui meeste oma. See tulemus on autorite arvates selgitatav meeste ja naiste erineva riskikartlikkuse, töötuse seisundi kahjulikkuse ja lisasissetuleku piirkasulikkusega. Tööotsinguportaalis märgitud palk on töötute meeste puhul märksa kõrgem kui nende reservatsioonipalk, samas kui töötute naiste soovitud palk on nende reservatsioonipalgale palju lähemal. Naiste madalam soovitud palk saab osaliselt kompenseeritud pärast tööle asumist, kuna hõives olles kahaneb naiste puudus koefitsientides kahe protsendipunkti võrra. Lisaks näitavad tulemused, et pikem paus töökohtade vahel selgitab samuti väikese osa soolisest palgalõhest, samas kui ameti- ja sektoripõhine mobiilsus oluliselt soolist palgalõhet ei selgita.
Kui naised küsiks oma reservatsioonipalga suhtes sama kõrget palka kui mehed, siis kas sooline palgalõhe kahaneks 22–25%lt 14%ni? Kui naised küsiks sama palka kui mehed, oleks nende töötuse kestus ilmselt pikem ja hõive ebastabiilsem. Naiste töötuse tõenäosus on selle uuringu tulemuste põhjal võrreldes meeste omaga palju väiksem ning enamik töötuse tõenäosuse soolisest erinevusest on selgitatav hariduse, ameti ja majandusharuga. See tähendab, et osa soolisest palgalõhest on selgitatav sellega, et naised eelistavad stabiilsemat hõivet.
Osa soolisest palgalõhest võib tuleneda ka naiste ootusest, et neid diskrimineeritakse, mille tõttu nad panustavad vähem töötulemusse: seega isegi juhul kui tööandjad soo põhjal ei diskrimineeri, saavad naised väiksema tööpanuse eest madalamat palka, mistõttu võib ainuüksi diskrimineerimise ootus põhjustada palgaerinevust (self-confirming equilibrium). Osa soolisest palgalõhest võib tuleneda aga ka tööjõunõudluse soolisest erinevusest. Nii palgaläbirääkimiste kõik etapid, st ka tööandjate palgapakkumised, kui ka tööjõunõudluse soolised erinevused vajaks majandusuuringutes täiendavat tähelepanu.
Autori kontakt: [email protected]
Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.
