Aastaajad Eesti majanduses (0)

Rasmus Kattai

Eesti Panga ökonomist

Väljas kisub sügiseseks, ilmad on juba jahedamad. Peatselt tuleb ka talv, millele järgneb kevad, siis suvi, seejärel uuesti sügis. Keegi ei kahtle aastaaegade vaheldumises. Samamoodi ei maksa kahelda ka selles, et teatava korrapärasusega vahelduvad majanduseski päikselised päevad pilvisematega. Kord on majanduskasv kiirem ja siis jälle aeglasem või tabab majandust suisa langus. Miks see nii on ja millisesse aastaaega on praeguseks jõudnud Eesti majandus?

Põllumajanduse puhul on tõusu ja mõõna selgitamine enamasti lihtne – mõnel aastal on ilmaolud paremad, mõnel kehvemad, sellest ka saagi erinevus. Muude tegevusalade puhul on asi keerulisem. Põhimõtteliselt võib öelda, et kõik on kinni inimloomuses. Majanduskasv pole midagi muud, kui inimeste rahaliste otsuste peegeldus ― kui palju me saame ja soovime mingil ajahetkel tarbida, investeerida või säästa. Majanduskasv kiireneb siis, kui inimesed hakkavad optimismilainest juhituna  rohkem tarbima, nõudlus kaupade ja teenuste järele suureneb ning ettevõtted otsivad võimalusi toodangu mahu suurendamiseks.

Eesti inimeste optimism on praegu piltlikult öeldes laes. Inimestel on võimalik rohkem tarbida, sest palgatulu kasvas isegi neil aastatel kiiresti, kui majandus oli suhteliselt loid. Hoiustele on kogunenud suur hulk sääste ja palgad kasvavad jätkuvalt kiiresti, sest äritegevust on hakanud üha enam piirama tööealiste inimeste nappus ja töötajate pärast käib tihe rebimine. Selle nimel, et uusi töötajaid leida ja olemasolevaid hoida, on tööandjad pidanud palgakulusid tõstma. See on ettevõtete jaoks olnud keeruline ja palku on tulnud tõsta ka kasumi arvelt. Kuna selline olukord kestis Eestis aastaid, siis muutus see ettevõtete jaoks nõiaringiks, mis näitab, et majanduses on olnud midagi paigast ära. Nõiaringist välja murdmiseks peavad ettevõtted suutma tootlikkust tõsta vähemalt sama kiiresti, kui tõusevad palgakulud. Viimaste andmete kohaselt ongi ettevõtete kasumid taas suurenenud, kuid püsivast muutusest saame hakata rääkima alles siis, kui kasumid kerkivad pikemat aega.

Kui sissetulekud jõudsalt tõusevad ja nõudlus kasvab kiiremini, kui ettevõtted suudavad suurendada toodangu mahtu, nagu on Eestis juhtunud, siis hakkab toimima järgmine majandusreegel ― kauba saab see, kes rohkem maksab. See tähendab, et hinnad hakkavad tavapärasest kiiremini kasvama. Praeguseks ongi näha, et lisaks kiirele palgakasvule on ka tootmis- ja tarbijahindade kasv kõvasti hoogustunud. Need märgid tõendavad , et Eesti majandus elab hetkel veidi üle oma võimete. Praeguseks peaaegu 6%ni kiirenenud majanduskasv on küll rõõmustav, kuid ajutine.

Mis saab edasi? Kõige tõenäolisem on see, et majanduskasv lähimal paaril aastal tasahaaval raugeb, sest ettevõtted ei jaksa töötajate palgasoovidele lõputult järele anda. Õigupoolest pole see ka võimalik, sest kui kasumist ei jagu tootmise laiendamiseks, st ei saa investeerida tulevasse kasvu, siis kaotavad ettevõtted elujõu. Teine põhjus, mis viib majanduse vääramatult tagasi tavaseisundisse, on see, et liiga kallist kaupa on raske müüa ja ettevõtete konkurentsivõime väheneb. Hetkel pole veel tõendeid selle kohta, et konkurentsivõimega oleks suuri probleeme, mistõttu lähiajal suhteliselt kiire majanduskasv veel jätkub. Seda toetab ka maailmamajanduse ja meie partnerriikide varasemast parem käekäik. Kuid hoo üles saanud hinnakasv ennustab seda, et turujõud teevad oma töö ja majandust ootavad ees rahulikumad ajad. Piltlikult oleme jõudnud seisu, kus Eesti majanduse temperatuur läheneb kesksuvisele tipule, kuid peagi hakkab jahedamaks kiskuma. See on paratamatu, ja samas ka täiesti ootuspärane ja normaalne.

Majanduskasvu kõikumises ei ole iseenesest midagi halba. Halb on üksnes selle liigne heitlikkus, nagu juhtus kümmekond aastat tagasi, kui kümneprotsendisest kasvust sai kahekümneprotsendine langus. Sel korral pole põhjust nii järsku või üldse äkilist tagasilööki oodata, sest praegust olukorda ei saa võrrelda eelmise buumiga. Kõige suurem erinevus seisneb selles, et pangad pole enam, nagu omal ajal reklaamiti, kodudesse diivanite alla naftamaardlaid rajanud. Isegi kui Eesti majandus ületab hetkel jätkusuutlikku taset, on lõhe praegu kordades väiksem kui tollal ning ajutiselt kiirem kasv ei tule inimeste laenukohustuste suurenemise arvelt. Näiteks kinnisvaraostudest suur osa rahastatakse paljuski omavahenditest, mitte pankade abiga. Nii et isegi kui viimasel ajal on järjest enam jututeemaks olnud kinnisvara kiire hinnakasv ja selle võimalik ülehinnatus, siis pole sellesse laenurahaga kunstlikult õhku sisse pumbatud. Kui kohustused pankade ees on väiksemad, on ka raskemaid aegu lihtsam üle elada. Ja raskemad ajad saavad ka alati läbi, nii nagu talvele järgneb ikka kevad. 


Artikkel ilmus Õhtulehes 27. septembril 2017

 

Jaga

Lisa kommentaar