Raha paneb rattad käima, nagu öeldakse. Majanduse kasvuks on peale ettevõtlike, haritud ja oskustega inimeste vaja ka raha, millega finantseerida uusi projekte, arendada ettevõtteid ja laiendada nende tegevust. Eesti ettevõtted on lisaks omavahenditele ja pangalaenudele suutnud aastakümne jooksul edukalt kaasata välisinvestoreid, mis on andnud tublisti hoogu majanduse ja inimeste elujärje edenemisele. Kui vaadata mitteresidentide osalust Eesti ettevõtluses, siis on see endiselt Euroopa suurimaid. Paraku on maailmas viimastel aastatel juhtunud palju, mis võib Eesti atraktiivsust välisinvestorite silmis mõjutada. Kurjuse kantsi taastõus Euroopa idapiiri taga ja geopoliitiliste jõujoonte raputus nõuavad nii Eestilt kui ka tervelt Euroopalt uusi lahendusi, et toime tulla muutunud globaalsete majandussuhete ja julgeolekuohtudega. Lähiaastatel ehitatakse paljud tarneahelad ringi Euroopa uusi vajadusi silmas pidades. See puudutab ka julgeolekuga seotud lahendusi, mille puhul on regionaalne usaldusväärne tarneahel eriti oluline. Eelnev tähendab võimalust Eesti majandusele ja ettevõtetele, aga paneb ühtlasi ka proovile Eesti atraktiivsuse investeeringute sihtriigina. Parema positsiooni saavutamiseks tuleks kiiresti edasi liikuda Eesti konkurentsivõime peamiste kitsaskohtadega, mis on kaardistatud Riigikogu majanduskomisjoni poolt ellu kutsutud konkurentsivõime eksperdikogu poolt: kvalifitseeritud tööjõu puudus, digitaliseerimise ja automatiseerimise madal tase ning teiste riikidega võrreldes kallimad laenud.

See, kas ja kui palju välisriikidest Eestisse investeeringuteks raha jõuab, sõltub sellest, kui usaldusväärseks peetakse siinset majandusruumi ja kui hästi arvatakse seda kõikvõimalikele muutustele ja ohtudele vastu pidavat. Selle kõrval ei ole vähem tähtis laiem vaade, st milline on Eesti konkurentsivõime teiste riikidega võrreldes. Arvesse lähevad mitmesugused tegurid alates geograafilisest asukohast, tööjõu maksumusest ja kättesaadavusest, taristust ning energiahinnast kuni õigusraamistikuni välja. Näiteks tuuakse Eesti puhul alatasa välja meie pankrotiõigust, mida nähakse märkimisväärse investeeringuid takistava asjaoluna. Ettevõtlus kätkeb endas riske ja kui investoritel on õigusaktidest tulenevalt väga vähe lootust äri ebaõnnestumise korral pankrotipesast midagi tagasi saada, vähendab see arusaadavalt himu Eestisse raha paigutada.

Investorite meelestatust Eesti suhtes on võimalik hinnata mitmest vaatenurgast. Väärtuslikku tagasisidet saame otseallikast ehk investoritelt endilt, aga üksikjuhtumite põhjal ei saa teha üldistavaid järeldusi. Selleks on vaja kaevuda sügavale andmetesse, mis peegeldavad ühe või teise kandi pealt kogu valdkonna seisu. Üks tundlikumaid indikaatoreid investorite usalduse kohta on aktsiaturg: raha pageb kohast, kus sel pole enam turvaline, ja kuna varem võetud aktsiapositsioonide likvideerimine on kõigest hiirekliki kaugusel, võib see toimuda vägagi kärmelt. Kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu, raputas uus sõjakoleduste reaalsus kohe ka maailma aktsiaturge. Ebakindlus pani investoreid vahetama aktsiaid turvalisemate varaklasside vastu. Börsid värvusid punaseks ja erandiks polnud ka Balti börs, sh Eesti ettevõtete aktsiad. Tähelepanuväärne oli aga see, et Tallinna börsiindeksi kukkumine polnud suurem kui maailma tähtsamatel turgudel. Sellest võis järeldada, et meie maanurka ei tabanud suurem usalduse kadu kui teisi majanduspiirkondi. Samas tuleb tõdeda, et Tallinna börsil annavad tooni pigem kodumaised investorid, mistõttu ei paku toona juhtunu piisavalt head pilti sellest, mida arvati Eestist mujal maailmas.

Välisinvestorite suhtumise kohta annab parema pildi otseinvesteeringute statistika. Otseinvesteering tähendab sellist rahapaigutust, millega saadakse oluline osa Eestis asuvast ettevõttest. Definitsiooni järgi tuleb selleks omandada vähemalt 10% olemasolevast ettevõttest, aga sageli rajatakse ka täiesti uus äriühing 100% välisomanike osalusega. Praegu on sel moel Eestisse tehtud investeeringute kogumaht umbes 35 miljardit eurot, mis on ainult veidi väiksem kui kogu majanduses ühe aasta jooksul loodav lisandväärtus. Suure osa sellest hõlmavad küll pangad, aga isegi kui need välja arvata, jääb järele umbes 25 miljardi euro ulatuses välisinvesteeringuid mittefinantsettevõtetesse. Kui panna see suhtesse majanduse suurusega, on Eesti välisinvesteeringutele avatuse poolest Euroopa riikide seas väga kõrgel kohal. Meist selgelt eespool on vaid Iirimaa, Küpros, Luksemburg ja Holland, kus on pika aja jooksul üles ehitatud erakordselt avatud ja suurel määral väliskapitalil põhinevat majandusmudelit.

Välismaiste otseinvesteeringute maht Eestis on sel sajandil pidevalt suurenenud. Samas paistab silma, et uute investeeringute sissevool on võrreldes majanduse üldmahuga liikunud kahanevas suunas. See on ootuspärane areng, sest piiritaguste investorite aktiivsem kaasamine toimub tavaliselt ajal, kui majandus on veel noor ning ambitsiooni ja ruumi kasvuks küllaga, aga kapitali napib. Majanduse küpsedes see vahekord muutub. Selle üheks põhjuseks on üldine seaduspära, mille kohaselt riigi sissetulekutaseme tõusuga kaasneb majanduskasvu aeglustumine. Seda selgitab lihtne ja üsna universaalne tõsiasi — mida lähemale jõutakse absoluutsele tipule, seda suurema vaevaga tuleb iga järgmine edusamm. See kehtib eri valdkondades, spordist majanduseni. Eesti ei ole elatustasemelt veel kaugeltki Euroopa tippude seas, aga kindlasti mitte ka enam selline verisulis ja kasvujanune riik nagu 90ndatel, mil meie sissetulek inimese kohta oli alla 20% Euroopa Liidu riikide keskmisest. Toona oli Eesti majanduse kasvupotentsiaal hinnanguliselt 6–7% aastas, praeguseks on sellest järele jäänud parimal juhul kolmandik. Aeglasem kasv tähendab väiksemat tootlust ja kasumilootust ning loomulikult on see väliskapitalile vähem ligimeelitav. Õnneks on siiski ka selliseid valdkondi ja ettevõtteid, mis on majanduskasvu aeglustumise suhtes täiesti või peaaegu immuunsed ning suudavad praegusteski tingimustes Eestis äri- ja kasumipotentsiaali näha.

Isegi kui viimastel aastatel on välisinvestorite tegevus Eestis olnud mõnevõrra loium, ei paista, et siit ollakse massiliselt lahkumas või et Eestit ei nähta enam sihtkohana, kus ettevõtlusega tegeleda. On tõsi, et välisomanduses ettevõtteid on müüdud ja omakapitali vähendatud, aga see on toimunud varasemate aastatega sarnases ulatuses. Kuigi ei saa välistada, et osa neist tehingutest on seotud Eesti geograafilise asukoha ja sellest tuleneva suurenenud ohutundega, pole suures plaanis sellel märkimisväärset mõju olnud. See aga ei tähenda kaugeltki, et investorite hoiakut miski ei kõiguta. Nõnda jättis möödunud aasta investeerimisaktiivsusele silmnähtava jälje julgeolekumaksu kehtestamine.

Eesti maksusüsteem on aastakümnete jooksul soosinud välisinvesteeringute mahu kasvu, kuna kasumit on maksustatud üksnes selle väljavõtmisel. See on julgustanud Eestis teenitud tulu pigem ettevõttesse jätma ja reinvesteerima äritegevuse laiendamisse. Julgeolekumaksu seadusega kehtestatud maksukohustus äriühingute kogukasumile, sh reinvesteeritud tulule, tingis tähelepanuväärse muutuse investorite käitumises. Välisomandis olevatest mittefinantsettevõtetest võeti dividendidena välja umbes 1,3 miljardit eurot ja varasema tulu reinvesteerimine kahanes kolinal. Nüüd, mil koalitsioon on uuendatud koalitsioonileppesse kirjutanud sisse kasumimaksust loobumise, tunnevad ilmselt ka investorid olukorra leevenemist ning Eesti võib ehk ka edaspidi troonida Tax Foundationi koostatava maksusüsteemide pingerea tipus. Samas võib arvata, et investorite kindlustunne ei taastu täielikult, sest viimaste aastate kogemus on vähendanud usaldust maksusüsteemi stabiilsuse vastu, aga just stabiilsust on ettevõtetel tulevikuplaanide tegemisel hädasti vaja.

Agressiivse majanduskasvu aastad on jäänud minevikku. Edasine majandusareng sõltub ühtviisi nii kodu- kui ka välismaisel kapitalil põhinevate ettevõtete tegevusest ja see omakorda paljudest asjaoludest, mida võib kokkuvõtvalt nimetada ettevõtluskeskkonnaks. Lisaks maksusüsteemile annavad sellele keskkonnale näo administratiivse ja institutsionaalse raamistiku ülesehitus, tööturu olukord (palgatase, oskustööjõu kättesaadavus ja vastavus ettevõtete vajadustele) ning haridussüsteem, aga ka innovaatilisus ja finantssüsteem. Igas nimetatud valdkonnas tuleb olla piisavalt hea, et kodumaised ettevõtted saaksid areneda, ja piisavalt konkurentsivõimeline, et väliskapital eelistaks mõne teise riigi asemel tulla just Eestisse. Võrreldes varasemaga tuleb selleks nüüd märksa rohkem vaeva näha. Näiteks tuleb muude tingimustega kompenseerida seda, et tööjõud on muutunud märgatavalt kallimaks, mistõttu on Eesti kaotanud suure osa oma varasemast eelisest.

Rahvusvahelistest konkurentsivõime edetabelitest on selgelt näha, et Eesti vajab järeleaitamist taristu laiendamises, innovatsioonivõimekuse arendamises ja institutsioonide tõhustamises. Riigikogu

majanduskomisjoni poolt ellu kutsutud konkurentsivõime eksperdikogu on oma hinnangus öelnud, et Eesti peamised kitsaskohad on kvalifitseeritud tööjõu puudus, digitaliseerimise ja automatiseerimise madal tase ja teiste riikidega võrreldes kallimad laenud. Kõigis neis valdkondades käib armutu konkureerimine teiste maadega, sh meie lõunanaabritega. Välisinvesteeringuid ei meelita loosungiga „Eelista eestimaist!“, nende ligitõmbamiseks peab pakkuma tingimusi, mis on objektiivselt võttes paremad kui teistel riikidel. Asja positiivse poole pealt vaadates võime praeguseid pudelikaelasid ka seni kasutamata võimalusteks pidada.

Isegi praegune keskmisest keerulisem olukord pakub välisinvesteeringute ligimeelitamiseks võimalusi. Ebakindlust tekitav ja turge raputav kaubandussõda, mis on osa suuremast protektsionismilainest, sunnib globaalselt tegutsevaid ettevõtteid oma tarneahelaid ümber kujundama ja tootmisüksustele uusi asukohti otsima. Kõrgtehnoloogiliste ettevõtete tulekul Eestisse oleks märgatav positiivne mõju, kuna otseinvesteeringuga ei maabu üksnes raha, vaid ka väärtuslikud teadmised, tipptasemel tehnoloogia, rahvusvahelised ärisidemed ja kaasaegne juhtimiskultuur, mille positiivne mõju valgub suure tõenäosusega konkreetsest ettevõttest väljapoolegi. Uus julgeolekuolukord ja riikide otsused kulutada heidutuseks varasemaga võrreldes märkimisväärselt suuremaid summasid on paisutamas Euroopa kaitsetööstust. See on ka Eestile võimaluseks saada jalg ukse vahele ning olla osaks kiirelt kasvavast väärtusahelast. Välisinvesteeringute kaasamine võib pakkuda laiemaid võimalusi ning anda majandusele täiendava kasvutõuke, nii nagu oleme seda varemgi näinud. Selleks on vaja kasvatada investeeringute külgetõmbejõudu ja töötada olemasolevate pudelikaelade kallal, et rahvusvahelistes ja edukates ettevõtetes Eestis tegutsemise vastu huvi äratada.

Rasmus Kattai arvamusartikkel on algselt ilmunud ajakirjas Edasi.