Eesti Panga presidendi Madis Mülleri intervjuu Harju Elule (0)

Võtmesõnad: 

Kolmandat nädalat Eesti Panga presidendi ametit pidavale Madis Müllerile on nii majandus kui majandusinimesed, nii pank kui pankurid läbi ja lõhki tuttavad Eestis ja kaugemalgi. Selle pärast ei küsi ka Harju Elu, mis on pangajuhil uut tema kabinetis, vaid asub kohe asja juure.

Härra Müller, mis on Eesti majanduses lahti, et valitsus plaanib mitmeid suuri, ammugi lubatud projekte – näiteks teaduse rahastamist 1% ulatuses eelarvest, mitme maantee neljarealiseks ehitamist jne – peatada põhjendusega, et riigikassas pole raha?

Kui Eesti majanduse tänasest seisust rääkida, siis lahti pole midagi, majanduse seis on hea. Kui kujutame ette, et majandus kasvab keskmise ühtlase pikaajalise trendina, ületades vahepeal keskmist, olles seejärel allapool trendi, siis täna – mil on väga madal tööpuudus, palgad kasvavad, raske on töötajaid leida – oleme kasvuga kõvasti üle keskmise. Siit Eesti Panga (edaspidi EP) soovitus: juhul kui majandus kasvab üle oma pikaajalise kasvuvõimekuse, siis valitsus ei peaks riigieelarvega täiendavat hoogu andma – see tooks kaasa hinnatõusu, millest meie kõik lõpuks tarbijatena kaotaksime. Mis puudutab üksikuid projekte ja soove rohkem kulutada, siis eks see ole rohkem poliitiliste valikute küsimus. Ma ei mäleta ühtegi aastat, mil kõik valimislubadused saaks tehtud. Pigem on see ikka valikute ja kokkulepete küsimus. EP ei tahaks üksikuid poliitilisi valikuid kommenteerida.

Aga ka riigieelarve strateegias – nii palju kui üks mittespetsialistist ajakirjanik sellest aru saab – on majanduskasvu perioodil võetud suund kärpimisele?

Kui räägime vajadusest kokku hoida, siis see tähendab, et riigieelarve tuleks teha mõistlikul, konservatiivsel moel. EP arvutuste kohaselt võiksid kulud järgmise aasta eelarves, võrreldes käesoleva aasta eelarvega, kasvada 3,5%. Tõsi on ka see, et kuna majanduskasv viimasel paaril aastal on olnud väga kiire, läks valitsus vahepeal väga hoogu kulutamisega; see on üks põhjus, miks nüüd tuleks kulusid kasvatada vähem, majandades kokkuhoidlikumalt. Tekkinud on puudujääk. Sellegipoolest – kärpida eelarvet, võrreldes eelmise aastaga, vaja ei ole. Tinglik kärbe tuleb teha vaid valimislubadustes, mis taheti ellu viia riigi rahaga. See võib kõlada küll kärpena, aga tegelikult see kärbe pole.

Ütlesite, et tekkinud on puudujääk. Kas see tähendab, et riigi rahalised reservid on kahanenud, võib tekkida likviidsusprobleeem?

Aastast 2016 on riigi eelarve olnud miinuses. Kuna valitsus polnud siiani võtnud laenu ega emiteerinud võlakirju, aga miinus on vaja katta, siis tähendab see seda, et riigi reserve on vähendatud.

Kas mõni nädal tagasi ametlikult teatavaks tehtud Eesti riigi võlakirjade emiteerimine toimus ka eesmärgiga katta jooksvaid kulusid?

Sisuliselt võtab riigikassa praegu võlakirju emiteerides laenu eesmärgiga täiendada oma kassatagavara. See on osa iseenesest mõistlikust riigi rahatagavara ja puhvrite juhtimisest. Selline riigikassa puhvrite täiendamine võib olla vajalik ka juhul, kui riigi eeldatavad tulud ja kulud kogu aasta peale on tasakaalus.

Ja saan ma õigesti aru – see laen pole mitte uute investeeringute tegemiseks, vaid riigikassa jooksvate kulude katteks, näiteks riigitöötajate palkade ja pensionide väljamakseks?

Jooksvalt võib riigikassa minna miinusesse, iga päev pole kulud-tulud tasakaalus. Selle tõttu on riigikassale vaja puhvrit, et oma igapäevaseid kohustusi täita, ka näiteks pensione ja riigiteenistujatele palka maksta. Ma seetõttu vaataksin riigikassa kassatagavara suurendamiseks lühiajalist laenamist eraldiseisvana küsimustest laiemast eelarvepoliitikast. Praegune vajadus lühiajalisi võlakirju emiteerida on tekkinud küll eelkõige asjaolust, et viimasel paaril aastal on riigi kulud tulusid ületanud ja puhvrid vastavalt on vähenenud alla riigikassa hinnangul kriitilise piiri.

Varem pole selleks võlakirju emiteeritud, on olemasoleva riigireserviga hakkama saadud. Kas reservide maht on vähenenud? Kas valitsus on laristavalt käitunud?

Mina ei tahaks kasutada sõna “laristama”, aga kui valitsus on kolm aastat järjest teinud negatiivse eelarve, siis on selge, et senised reservid on vähenenud. Eks need ole valitsuse poliitilised valikud, mis puudutavad nii kulusid kui tulusid.

Nüüd on kokku pandud uus eelarvestrateegia, kas see peaks aitama reserve taastada?

Riigi uues eelarvestrateegias veel päris reservide taastamiseni ei jõuta. Jooksvate kulude-tuludega püütakse küll jõuda 0-i, aga EP soovitus oleks, et ka puhvrid võiksid täieneda. Sellisel juhul oleks riigieelarve tasakaalus ka nn struktuurses mõõtes, mis võtab arvesse ka varasemalt mainitud head üldist seisu Eesti majanduses. Lisaks tundub meile, et äsja fikseeritud strateegia on liigselt optimistlik tulude planeerimisel, samas pole valitsus planeerinud kulutusi kokku hoida; pigem on planeeritud leida ühekordseid tulusid jooksvate kulutuste katteks. EP-le tundub see liigselt optimistlik.

Ehk nimetaksite mõne liigoptimistliku ühekordse tulurea?

Näiteks on sätestatud, et Euroopa Liidust saadavat raha loodetakse varasemast palju edukamalt kasutada. Need summad ei ole veel aga ka EL-i tasemel kokku lepitud. Pikemas perspektiivis muidugi peaksime ka harjuma mõttega, et EL-ist saadavad summad Eesti jaoks järjest vähenevad ja peaksime end pigem harjutama selle mõttega, tegema vastava eelarvestrateegia. Meil on Euroopa Liidu eelarve planeeritud aga ulatuslikuks riigi tulude allikaks. Päris lõplikult ei tea aga me sedagi, kui Inglismaa peaks EL-ist lahkuma, siis kui palju me üldse EL-i eelarvest saame, mida meile ja kogu euroalale tähendab Brexit.

Hiljuti andis riigi statistikaamet teada, et 2018 oli keskmine palga tõus 7,6%. Kuidas EP kommenteerib?

Sel aastal võib palga tõus olla veel kiirem, vähemalt aasta alguses oli see väga kiire, nii et aasta keskmiseks prognoosime vähemalt 8%. Suuresti on selle “taga” haridus- ja meditsiinitöötajate, samuti politseinike ja päästeametnike palgataseme tõus. See oli poliitiline otsus – tõsta nende töötajate palka, kellele makstakse tasu riigieelarvest. Ettevõtetel on praegu küll raske leida töötajaid, kogu potentsiaalne tööjõud on praktiliselt hõivatud, aga keskmist palka saaval palgatöötajal peaks elu olema tuntavalt lahedam – palga kasv on ees käinud hindade tõusust.

Kas lõpuks täitub siis Ansipi ammune lubadus: Eesti jõuab maailma viie rikkaima riigi hulka?

(Naer) Ma ei julge siin konkreetset kuupäeva küll välja öelda. EP prognoosib hoopis, et 2020. aastal langeb palga kasv viiele protsendile ja jääb sellele püsima, ületades ikka selgelt hinnakasvu ja euroala keskmise palgatõusu. Nii et me läheneme järjekindlalt neile rikkaimaile riikidele.

Siiamaani oleme rääkinud ikka IT- ja pangandussektorist kui palgatõusu veduritest. Nüüd räägime aga hoopis riigisektorist, pedagoogidest, riigiametnikest…

IT- ja pangandussektoris on jätkuvalt palga tase kõige kõrgem, nüüd see vahe mõningal määral nivelleerus. Aga endiselt kasvasid palgad ka ehituses, tubli tõusu tegi töötlev tööstus.

Kuidas mõjutab viimasel ajal paljukõneldud välistööjõud meie trende tööjõuturul?

Viimase kahe aasta jooksul on välistööjõu osakaal hoogsalt kasvanud. Ühelt poolt on võõrtööjõu lisandumine märk väga heast seisust Eesti majanduses, kus ettevõtjad ei leia enam töötajaid tellimuste täitmiseks. Samas teame, et võõrtööjõud on väga erineva kvalifikatsiooniga – on odavat tööjõudu, näiteks maasikakorjajad, samas on väga kõrge kvalifikatsiooniga ja kõrgepalgalisi spetsialiste, kes töötavad näiteks IT sektoris. Nii et üheselt me välistööjõudu käsitleda ei saa, võõrtööjõu kaasamisel on nii plusse kui miinuseid. Odava tööjõu kasutamisest võidavad ennekõike ettevõtjad, aga võidame ka meie kõik tarbijatena, ostes odavaid tooteid. Samas on kaotajaks meie omad töötajad, kes oleksid küll nõus sama tööd tegema, küsides aga kõrgemat palka. Kui meil töötab aga kõrgetasemeline spetsialist, kelle abil luuakse siia isegi uusi töökohti juurde, siis oleme kõik plusspoolel. Selline töötaja on võit meie kõigi jaoks.

Kas on võimalik esile tuua ka mõningad numbrid, arvud, mis iseloomustavad võõrtööjõu panust Eesti majanduskasvu?

EP analüütikud on jõudnud järeldusele, et kui meie majanduskasv oli eelmisel aastal 4%, siis sellest kuni 1,3% ehk teisisõnu ligi kolmandik võib kirjutada just võõrtööjõu arvele. Ja see on väga suur osa. Lisaks on meil veel renditööjõud, mis meie analüüsis ei kajastu. Sõnaga: kuna välistööjõu panus on viimasel ajal väga oluline, peaksime mitmest aspektist selle mõjusid põhjalikult hindama. See analüüs on meil küll esialgne kiirhinnang, aga kavatseme ka EP-s veel põhjalikumalt võõrtööjõu teemat edasi analüüsida.

Kuidas hindavad teie kolleegid, Euroopa teiste riikide keskpankade juhid viimase aja Eesti riigi fiskaalkäitumist – eelarve on miinuses, mitmeti on mõistetav meie suhe euroala stabilisatsioonimehhanismi, ESM-i?

Tavaliselt meie ametlikud arutelud keskenduvad euroala kui terviku väljavaadetele, harvem pühendutakse üksikutele suurriikidele, kelle olukord võib mõjutada tervet euroala. Meie oleme piisavalt väikesed, et meie inflatsioon või majanduskasvu kõikumine euroala oluliselt ei kõiguta. Nii et ametlikes aruteludes kõneldakse Eestist ja teistest väikeriikidest eraldiseisvana harva, pigem keskendutakse euroalale tervikuna. Samas õhtusöögilauas – aga ka seda tööversiooni ei maksa suhtluskanalina alahinnata – uuritakse viimasel ajal alatihti, kas Eesti on ikka endisel kursil.

Ja teie vastus kolleegidele?

Siiamaani oleme endisel kursil.

Mida tähendas siis rahandusminister Martin Helme soolo EL-i teiste riikide rahandusministrite hulgas ESM-i uue reeglistiku heakskiitmisel?

Tegelikult on see ESM juba õige mitu aastat olemas ja võimalus kiireloomuliselt otsustada ilma täieliku ühehäälsuseta kokku lepitud ka varem. Nüüd soovitakse ESM-i reeglistikku pisut täiendada, muuhulgas suurendades ESM-i rolli pangakriiside lahendamisel. See puudutab vaid kiireloomulisi otsuseid erandolukordades, mis mõjutavad kogu euroala stabiilsust. Ka meie riigikohus on seda juba aastate eest arutanud, jõudes järeldusele, et selline põhimõte oleks ka Eesti huvides.

Mis on erandolukord?

Erandolukord on see, kui ohus on kogu euroala stabiilsus; siis ei pea olema konsensuslikku otsust, piisab 85% häältest. Viimased muudatused, mille ka meie peaminister heaks kiitis, puudutavad seda, et kui varasemalt oli võimalik erandolukorras toetada laenates raskustesse sattunud valitsustele, siis nüüd luuakse võimalus ohu korral euroala stabiilsusele toetada ESM-ist ka panganduse kriisilahendamiseks loodud fondi. Sellesse nn kriisilahendusfondi teevad sissemakseid pangad ise ning ESM oleks vaid lisagarant tõelises hädaolukorras.

See ei tähenda, et ESM-i rahaga püütakse päästa mõne panga aktsionäre või juhatust, kes juhtimisega hakkama ei saanud, vaid üksnes tagada pärast panga restruktureerimist pangandussüsteemi üldist toimimist, selleks et hoiustajate raha ohtu ei satuks ja näiteks maksed siiski alati sujuvalt toimiks.


Intervjuu avaldati 28.juunil 2019

 

Jaga

Lisa kommentaar