Eesti Pank avaldas hiljuti majandusprognoosi, mille järgi taastub Eesti majandus koroonakriisist väga kiiresti. Selle aasta oodatav kasv on suurusjärgus 5–8% ja järgmisel aastal 4–5%.

Eesti majandus on koroonapandeemias kandnud väiksemaid kahjusid kui enamik teisi Euroopa Liidu riike. Selle aasta teine pool ja järgmised aastad tõotavad majandusseisu edasist paranemist. Kõik märgid viitavad, et õige pea oleme tagasi seisus, mis valitses enne kriisi puhkemist: ettevõtete laienemisplaane takistab tööjõu nappus, palgad rallivad ja paljud tööandjad on sunnitud töötajate hankimiseks vaatama Eestist kaugemale.
Märksa paremaks kujunenud majandusväljavaadet saatis Eesti Panga seisukoht ja soovitus valitsusele, et kiiret taastumist ja head maksulaekumist tuleks kasutada valitsemissektori eelarvepuudujäägi kiireks vähendamiseks. See soovitus ei ole kinnisidee, vaid tuleneb pikaajalisest vaatest Eesti riigi rahandusele.

Riik ei ole viimased neli aastat ots otsaga kokku tulnud. 2017. aastal vajus eelarve struktuursesse puudujääki ja see on seni süvenenud. Seega juba enne kriisi kulutati rohkem, kui tulud võimaldasid. Seda ajal, kui majandusel läks hästi ja makse laekus isegi oodatust rohkem.

Püsiv eelarvepuudujääk kerib üles riigi laenukoormust. Tuleb teadvustada, mida see endaga kaasa toob.

Et Eesti riigivõlg on olnud väike, on üldrahvalik teadmine. Mõned on seetõttu arvanud, et liiga väike võlg on märk võimaluste kasutamata jätmisest, riigi valmisehitamisega venitamisest jne. Paraku on erasektori võime kunstlikult ringlusse tulevat raha püsivaks majanduseduks vormida piiratud. Liiga kiire raha pealevool niigi headel kasvuaastatel riskib kaasa tuua peamiselt ebaefektiivsed otsused ja ülemäärase hinnatõusu. See aga tähendab vähema saavutamist kõrgema hinnaga ehk raha tuulde laskmist.

Eelmisele finantskriisile eelnenud laenu- ja kinnisvarabuum ning sellele järgnenud krahh oli ehedaim näide. Majandus lihtsalt ei suuda tõhusalt ja tagasilöökideta liiga palju raha korraga vastu võtta. Võlgu on mõtet võtta siis, kui on vaja ajutised raskused üle elada või kui majanduses ei looda tulevasse kasvu investeerimiseks piisavalt uut raha. Viimane on Eestis õnneks harva kehtinud.

Võlakoorem võib kasvada kiiresti ja märkamatult. Enne koroonakriisi oli Eesti riigivõlg alla 10% SKPst, 2025. aastaks näeb viimane riigieelarve strateegia ette juba ligi 30% võlga. See on silmatorkav kasv ka rahvusvahelises võrdluses. Võib oletada, et vähe on neid, kes suudaks nimetada lisanduva kasu, mida kokku laenatud raha eest saame. Kui praeguse eelarvepoliitikaga jätkata ja teha läbi paar samaväärselt kergekujulist langusaastat nagu möödunu, võime hõlpsasti sattuda keskmise võlakoormusega Euroopa Liidu riikide hulka. Nende hulka, kelle olukorda me kümmekonna aasta taguses kriisis sugugi ei kadestanud. Veel hiljuti tundus see võimatu stsenaariumina. Nüüd enam mitte.

Kui võlatase jõuab riigirahanduse taluvuse või rahva aktsepteeritava piirini – olgu see 50%, 70% või 150% SKPst –, lõppeb ka laenamise majandust turgutav mõju. Kohustus võlausaldajatele maksta aga jääb. Tõsi, praegu on riigil võimalik laenu võtta ka negatiivse intressiga, aga see ei jää igavesti nii. Ühel hetkel tuleb maksumaksjal ikka oma rahakotti kergendada.

Euroopa Liidus läheb praegu keskmiselt umbes 3% jooksvatest tuludest intressimakseteks, kümmekond aastat tagasi umbes 6%. See on suur tükk eelarvest. Mida suuremaks on lastud riigi võlakoormus, seda vähem avalikke teenuseid (tervishoid, sotsiaalhoolekanne jm) inimesed oma maksuraha eest saavad.

Moraalses plaanis lisab valikule täiendava mõõtme see, et laenamisest saadav kasu ja sellega kaasnev kulu jagunevad eri põlvkondade vahel. See kehtib ka eelarves oleva mänguruumi kohta.

Tulevased põlvkonnad ei pruugi heaks kiita laenukoormusega kaasnevat lisakulu, eriti kuna kasu on sisse kasseerinud eelmised põlvkonnad. Võtkem näiteks kas või noorte kliima­protestid.

Olgu siinkohal öeldud, et eelarvetasakaalu all on silmas peetud seda, et kulud ja tulud peaksid vastavuses olema majandustsükli jooksul, mitte igal aastal. Headel aegadel võiks tekkida ülejääk, mida viletsal ajal puudujäägi katteks käiku lasta. Ja kindlasti ei tohiks tasakaalus eelarve juttu suhtuda kui dogmasse. Lihtsalt teadvustada tuleb erinevate eelarvepoliitiliste valikute tagajärgi ja mitte vaid täna või ühe valimistsükli piires, vaid kümnendite pärast.

Selle pika vaate järgi peaks hindama ka poliitikuid. Põhiküsimus on, kuidas veenda tänast valijat, et korraks-hea-pärast-halb-tüüpi lahenduste poolt hääletamine on lühinägelik, võimalik, et ühiskonna tasandil ka vastutustundetu. Valimistel domineerivad kahjuks siiski sõnumid vaid selle kohta, milles seisneb „korraks hea“, kaugem horisont jääb aga hägusaks.

Korraks-hea-tüüpi valikud on populaarsed, nagu tõendab ka pensioni­reform. Ühtlasi kinnitab see, et üksik­isiku vaatenurk ei garanteeri parimat valikut terve ühiskonna jaoks. Samal põhjusel ei ole mõistlik vabatahtlikuks teha ravi-, töötus- ega liikluskindlustust. Pensionikindlustus on aga sellegipoolest nüüdsest suures osas vabatahtlik ja iga viies seni pensioniks säästnu otsustas iseseisva vanaduspõlve kindlustamise katkestada. Neist omakorda paljud soovivad seni säästetut kasutada jooksvateks kuludeks. Eesti vanaduspensionäride majanduslik toimetulek on Euroopa riikide seas niigi silmatorkavalt kehv. Tulevik, mille on kujundanud isiklik vabatahtlik vastutus ja vananeva elanikkonnaga koormatud riigi sotsiaalsüsteem, ei tõota tulla parem.

Et probleemi vähegi leevendada, peaks valitsus pensionireformist ja majanduse kiirest taastumisest laekuvat maksutulu kasutama puudujäägi kiiremaks vähendamiseks. Ajutiselt kõrgustesse kerkiv maksutulu ei ole õige argument püsikulusid suurendada, nii nagu keegi meist ei koli ühekordset preemiat saades suuremasse korterisse. Tervikprobleem on muidugi sügavam, sest eelarve jääb miinusesse veel aastateks.

Me oleme harjunud avalike teenuste teatud standardiga ja pigem sooviksime isegi enamat. Ootame edasiminekut meditsiinis, hariduses, taristus jne, kindlasti mitte vähikäiku. Kõik see maksab. Osa riigi kulutustest on seni tehtud eurorahaga, praegu teadaolevalt saab Eesti selle ja järgmise kuue aasta jooksul Euroopa Liidult toetusi ühtekokku 4,5 miljardit eurot.

See tähendab, et 2027. aastani katavad 4–5% meie riigi kuludest teised riigid ja ühiselt võetav laen. Hiljem tuleb sama kulutaseme hoidmiseks ise vahendeid leida. Nii et riigi kulutuste ja maksudest laekuva tulu vahel haigutab süsteemne 10protsendiline auk. Selle saame, kui liidame eurorahale ka lähiaastate struktuurse eelarvepuudujäägi.

Seega valikud, mille vahel tuleb otsustada, on ilmsed: kas vähem riigi pakutavaid teenuseid, suurem maksukoormus või püsivalt suurenev võlg. Valija otsustab. Loodetavasti teadlikult, pikemat perspektiivi silmas pidades ja oma laste ees vastutust võttes.

Artikkel ilmus 7. juulil Eesti Ekspressis