Meil siin Eestis on kolm pensionisammast, mis peaksid koostoimes tagama väärika pensionipõlve ning enne seda, säästude kogumise ajal, pakkuma tuleviku osas meelerahu. Kas ma võin kindel olla, et tänane pensionisüsteem ühes kõigi oma peente detailidega kestab momendini, mil ma pensionile lähen? Vaevalt küll. Maailm muutub, majandus muutub, elanikkond muutub ja pensionisüsteem peab muutuma ühes nendega selleks, et tõhusalt toimida ka praegusest erinevates oludes.

Juba lähiminevik kinnitab, pensionisüsteem ei ole kivisse raiutud. Asjaolude muutudes on ümber vormistatud riikliku vanaduspensioni indekseerimise valemit ja tehtud sellesse täiendavalt erakorralisi muudatusi: üks algselt kohustuslik süsteemiosa on lahustatud vabatahtlikuks ja täiendatud on oma kontole kogunenud pensionisäästude väljamaksevõimalusi. Uuest aastast lisandub veel üks muudatus – soovi korral saab teise sambasse senise 2% asemel maksta ka kaks või kolm korda rohkem. Niisiis on Eesti pensionisüsteem küllaltki lühikese aja jooksul remonti näinud pigem palju kui vähe. Ja võib leebemat mürki võtta selle peale, et seni nähtuga korrigeerimised ei piirne.

Eesti pensionisüsteemi kolmest sambast esimene ja mahu mõttes hetkel kõige olulisem jaotab pensionäridele jooksvalt laekuvat maksutulu. Selle samba võimaluste piir jookseb seega maksumaksjate poolt väljakannatatava maksukoormuse juures. Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus pensionikulude kasv ületab riigi maksutulude kasvu. Lõppenud aastal ilmselt ei laekunud sotsiaalmaksu osaks olevaid pensionikindlustusmakseid ulatuses, mis katnuks riigi poolt pensionäridele lubatud väljamaksed. Ei ole kahtlust, et niimoodi pole võimalik pikalt jätkata.

Lahendusi esimese pensionisamba ülesehituse raames pole teab-mis palju: valikus on kas kulude katteks oleva maksukoormuse suurendamine, keskmise pensioni kasvu piiramine või pensioniea tõstmine. Ükski neist pole kehtivas poliitreaalsuses hõlpsalt realiseeritav ehk valijate silmis populaarne. Aga parafraseerides president Meri: „Otsustatakse ilmselt vähem ebapopulaarse valiku kasuks, sest otsustada tuleb“. Realistlikum on pensionide kasvuhoo pidurdamine, sest tänases seisus on vist korrektne tõdeda, et maksukoormuse edasist tõusu valijatele ilma häälte ulatusliku kaota maha ei müü, kulugu täiendav maksutulu milleks iganes. See muidugi ei välista võimalust, et ühel hetkel veidi kaugemas tulevikus ei ole maksutõusud enam ühiskondliku toetuse taseme küsimus, vaid möödapääsmatu vajadus.

Pensionisüsteemi esimese samba probleemid ei tekkinud indekseerimisest. See on igati kasulik lahendus, sest indekseerimine muudab vanaduspensioni kujunemise arusaadavaks, läbipaistvaks ja üsna hästi etteennustatavaks. Indekseerimise eesmärk on kahetine: hoida mõistlikus tasakaalus keskmise vanaduspensioni ja keskmise palga suhet ning teiseks aitab indekseerimine hoida paigas seda, kui suur tükk riigieelarvest läheb sotsiaalkuludeks. Indekseerimise võlu peaks olema selles, et see aitab pensioni suuruse teema haakida lahti päevapoliitikast. Kuna aga lisaks saab teha erakorralisi pensionitõuse, siis on seda võimalust ka korduvalt kasutatud. Indeksit on muudetud täiendavate erakorraliste pensionitõusudega, mis on riigi jaoks kergitanud püsivalt ka tulevasi pensionikulusid võrreldes varasemalt paika pandud tasemega.

Tõsi, ükski indeks pole perfektne ega suuda ette näha ja arvesse võtta ebastandardseid muutusi majanduskeskkonnas. Viimastel aastatel oleme aga läbi tulnud just väga ebaharilikest oludest, mille kestel murdusid mitmedki varem kehtinud seosed majandusaktiivsuse, tööturu ja hindade vahel ja sel on olnud mõju ka pensioniarvestusele. Viiendik iga-aastasest regulaarsest pensioniindeksi tõusust on haagitud tarbijahindade kasvu külge, mis valdavalt energia kallinemise tõttu on möödunud aastatel olnud erakordselt ulatuslik. Mitmete majandusvaatlejate (sh allakirjutanu) hinnangul on indekseerimisel kasutatav THI indeks tegelikku elukalliduse tõusu ka ülehinnanud. Pensioniindeksi teine ja suurem tükk sõltub sotsiaalmaksu laekumisest, mis moodustab 80% pensioniindeksi kasvust. Sotsiaalmaksu tasub tööandja iga töötaja eest sõltuvalt sellest, kui suur on töötaja palk. See maks on hästi laekunud ka praeguses majanduslanguses, sest tööturg on raskustele erakordselt hästi vastu pidanud, tööhõive on läbi aegade suurim ja palgad kasvanud hoogsalt. Eelneva tulemusel näeme, et keskmine vanaduspension on suurenenud palkadest kiiremini – viimase viie aastaga on pensionid ühtekokku kasvanud umbes 55%, palgad aga 45%. Vahe on märgatav. Ainuüksi eelmisel aastal kerkisid pensionid pea 18%, seda nii indekseerimise kui ka erakorralise täiendava tõstmise läbi.

Riiklikult makstavad vanaduspensionid moodustavad valitsemissektori kogukuludest väga suure osa — peaaegu kuuendiku. Oma suuruse tõttu on pensionid arusaadavalt oluline ja terava tähelepanu all mitmes plaanis: nii pensioniealiste inimeste heaolu tagamise kui ka eelarve jätkusuutlikkuse seisukohalt. Esimeste vaatenurgast tundub, et riik jagab raha liiga napilt, samal ajal võib tõdeda, et koormus riigi rahakotile ja maksumaksjatele on kasvanud väga suureks. Klassikaline vastasseis. Elanikkonna vananemine tähendab aga, et pensioniga seonduv mitte lihtsalt ei muutu intellektuaalselt üha huvitavamaks ja põletavamaks jututeemaks, vaid pensionisüsteemist sõltub otseselt, kuidas suur osa ühiskonnast tulevikus majanduslikult hakkama saab.

On põhimõtteliselt vältimatu, et praegu kehtivat süsteemi tuleb mingist otsast reaalsuse, st võimaluste ja vajaduste vastavusse viimiseks kohendada. Küsimus ei ole järgmise või paari aasta perspektiivis, sest teadaolevalt muutub riigi jaoks vanaduspensionite maksmine üha suuremaks koormaks, sest vanemaealiste inimeste osa Eesti rahvastikust üha kasvab. Selle rahavajadusega hakkama saamine on riigi jaoks tõsine ja pikaajaline väljakutse.

Eesti olukord ei ole unikaalne, sest vananemisega võitleb suur osa maailma riikidest. Euroopa maade jaoks muudab väljakutse veelgi keerulisemaks asjaolu, et ÜRO hinnangul on see ainus maailmajagu, mille rahvaarv sajandi keskpaigaks väheneb. Vananeb ja väheneb. Euroopa rahvastikupüramiid meenutab üha enam rahvastikuteletorni, mille peenikesele nooremaealistest koosnevale tugisambale vajutab suur ja kaalukas vanemealiste kohordiketas. Riikide rahakotid ägavad selle koorma all ning kergenduse otsimine ei lähe libedalt. Möödunud aastal vallandas Prantsusmaa otsus tõsta pensioniiga 64 aastale ulatusliku protestilaine. Ilmselt oli asi ka selles, kuidas tõstmisaktsioon läbi viidi — ilma parlamendihääletuseta. Parlamendist möödaminekut võib lugeda tõenduseks selle kohta, et vananevas ühiskonnas pole erilist lootust sellise muudatuse demokraatlikule toetusele. Surnud ring. Aga teadmine, et vananemise ja pensionikulude probleem ei tunne riigipiire, ei saa meile pakkuda kuigivõrd lohutust, sest oma muredele tuleb meil lahendus ikkagi leida.

Mingile imerohule lootma jääda ei ole mõtet, lahendus peab leiduma riikliku ja isikliku pensionisäästu õiges doseerimises. Isegi kui arvestada, et tuleviku töövormid ja sissetulekuallikad saavad olema tänastest erinevad, siis väga futuristlikele illusioonidele ei maksa ootusi üles ehitada. Paindlike töövormide laialdasem levik võimaldab vanemaealistel kauem tööturul püsida, mis mõnevõrra parandab inimeste jooksvat sissetulekut ja pehmendab riigi jaoks probleemi, et kuidas rahastada pensionite väljamakseid. Aga olgem ausad, Eesti elanike tööturul osalemise aktiivsus on juba niigi Euroopa üks kõrgemaid ja seda just vanemaealiste inimeste osalemise tõttu. Ilmselt on veel veidi tõusuruumi, aga kindlasti mitte lõputult.

Suurtele trendidele otse näkku vaadates paistab, et võimalused inimeste pensionipõlve ajastu- ja olustikukindlaks teha on riikliku pensioni vahenditega märksa piiratumad kui isikliku pensionisäästu skeemide kaudu, mille disainivõimalused on mitmekesisemad. On see ju ka põhjuseks, miks paljudes Euroopa riikides on sellise vastutusjaotuse kasuks otsustatud. Paraku oleme hiljaaegu  lahendusest sammu või suisa kaks eemale astunud, sest isikliku säästmise roll ja seeläbi põlvkonnaülese vastutuskoormuse tasandamine on teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise järel märkimisväärselt kahanenud.

Teisest sambast on väljunud umbes kolmandik osalejatest. Pankade andmed näitavad, et fondidest lahkunud enam kui kahest miljardist eurost suurem osa ei läinud omal käel edasi investeerimiseks ega pensioni kindlustamiseks. Umbes pool sellest rahast kasutati jooksvateks ostudeks ning jaemüügi statistikas on sellel ajaperioodil tavapärasest elavam ostuhuvi ka selgelt näha. Kaks kolmandikku teise sambaga liitunutest on sellele süsteemile siiski truuks jäänud ning võib arvata, et tulevikus on erineva valiku tegemise tagajärjeks tänasega võrreldes märksa suurem pensioniebavõrdsus. See on lisadimensioon, millega tulevastel valitsustel tuleb rinda pista.

Pensioniebavõrdsus tõotab suureneda mitte üksnes teises sambas osalemise või mitteosalemise pärast, vaid ka seetõttu, et praeguseks teadaolevalt on suur hulk teises sambas jätkanuid otsustanud oma igakuist säästumäära tõsta kas 4%le või 6%le. See tekitab potentsiaalselt silmnähtava erinevuse kasutatavas tulus võrreldes nendega, kelle pension laekub vaid esimesest sambast. Täpset erinevust on hetkel küll võimatu öelda, kuna see sõltub paljudest asjaoludest, sealhulgas pensionifondide tootlusest ja sellest, mis on tolleks ajaks saanud esimese samba väljamaksete arvestuspõhimõtetest. Pigem kaldun arvama, et riigi võimalused triivivad sinna suunda, kus esimese samba osa igakuises pensionis on sunnitud vähenema. Sellega seotud teadmatuse tingimustes tundub mulle mõistlik panustada teisele ja kolmandale sambale.

Teise sambasse kogujatel peaks olema kindlus, et ei lähemas ega kaugemas tulevikus ei taba Eestit Ungari saatus. Seal algas pensionireformi nime all sisuliselt varade riigistamine ning praeguseks pole seal isiklikest pensioniskeemidest enam suurt midagi järele jäänud. Selle nurga alt mõeldes tuleb paraja irooniaannusega möönda, et teisele sambale rakenduv otsusutusvabadus annab teatava kaitse kõige hullema eest, sest kui inimeste pensionisammaste kohale hakkab tekkima sarnane oht nagu Ungaris, siis on inimestel võimalik oma vara teisest sambast välja võtta. Miinuspooleks on aga see, et kui selline risk tekib, siis tahavad oma pensioniosakuid korraga müüa väga paljud inimesed ja kui fond on pensioniraha investeerinud Eestisse, siis põhjustab massiline müügilaine turu väiksuse tõttu varahinnas korraliku languse ja tulevased pensionärid saavad vastu pükse. See on veel üks põhjus, miks teise samba vabatahtlikuks tegemine oli „reform“ vaid nime poolest. Nimelt on pärast „reformi“ pensioniraha investeerimine Eesti firmadesse ohtlikum, sest kui sambast saab alati omal soovil lahkuda, siis iga paanika turul võib kaasa tuua pensioniosakute müügilaine ja pensionifondidel on mõistlik selleks valmis olla. Nii jõudsimegi „pensionireformiga“ sinna, et siinsetel pensionifondidel on ohtlikum investeerida kohalikesse ettevõtetesse ja sellega anda Eesti majandusele hoogu juurde.

Inimestel peab olema kindlus selle osas, et pensionisüsteem töötaks nende heaks kuni väärika lõpuni ilma igasuguste halbade üllatusteta. See tähendab, et  riik peaks hea seisma, et ükski olemasoleva süsteemi muutus ei kuritarvitaks inimeste usaldust ega kahjustaks varasema info põhjal tehtud säästuplaane. Vanaduspõlve rahaline kindlustamine on enamike inimeste jaoks elu pikim ja ehk ka olulisim finantstehing ning üles ehitatud põhjendatud ootustele.

On üsna selge, et esimesele sambale järjest koormavamaks muutuv rahvastiku vananemine sunnib varem või hiljem pensionisüsteemi kohandama. Moel või teisel peitub lahendus teise samba taastulemisel ja kolmanda samba rolli suurenemisel. Usun, et meil pole pääsu suuremast põlvkondade vahelisest solidaarsusest, mis ühiskonna vananemist silmas pidades tähendab suuremat enesevastutust. Selle põhjal ennustan, et teises sambas osalejaid on mõne aja möödudes tänasega võrreldes tublisti rohkem. Seda isegi ilma riigipoolse kohustuseta vaid arusaamisest, et ilma selleta on väljavaade pensioniks kesisem. Võibolla kulub selleks üks põlvkond, aga ehk ei lähe niigi kaua.

Artikkel ilmus 16. jaanuaril 2025 Eesti Ekspressis.