Eurorahad mõjutavad lisaks SKP tasemele ka majanduse kasvudünaamikat (0)

Mari Pärnamäe

Eesti Panga ökonomist

Euroopa Liidu toetustel on oluline roll Eesti majanduses, sest ta mõjutab sisemajanduse koguprodukti (SKPd) nii lühi- kui ka pikaajaliselt. Toetuste laekumine ja kasutamine on aga  üle aastate ebaühtlane, mõjutades lisaks SKP tasemele ka selle kasvudünaamikat. Halvemal juhul võivad eurotoetused võimendada majandustsükleid.

Alates Euroopa Liiduga liitumisest on Eestil olnud võimalus kasutada ELi tõukefondide ja põllumajandusfondide vahendeid. Toetused jagunevad otstarbe järgi laias laastus kolmeks: investeerimistoetused, subsiidiumid ja jooksevsiirded, millest rahastatakse tegevuskulusid. Eesti jaoks on summad olnud märkimisväärsed, ulatudes mõnel aastal lausa 4,9%ni SKPst. Seda on seni ületatud vaid teistes Balti riikides, 1990. aastatel Iirimaal ning viimasel paaril aastal Ungaris.

Euroopa Liidu toetuste üldine eesmärk on ühtlustada liikmesriikide arengut ja suurendada seeläbi terve majanduspiirkonna konkurentsivõimet. Projektide valikul üritatakse keskenduda kitsaskohtadele, mida eemaldades saab suurendada riigi tootmisvõimet ja parandada elukvaliteeti. Siinkohal on kõige selgem mõju investeerimistoetustel, mis on oma sisult valdavalt tootlikud ning suurendavad seetõttu majanduses tootmiskapitali või muudavad selle kasutamise ökonoomsemaks. Kuid ka jooksevsiirded on pikaajalise positiivse mõjuga, kui raha suunatakse inimkapitali arendamisse, tootearendusse või mõnda teise sarnasesse valdkonda[1].

Investeerimistoetused on seni moodustanud umbes 60% kõigist Euroopa Liidu toetustest ning rahastatud projektide nimekirjas domineerivad taristuprojektid. Ligi pool investeerimistoetustest on läinud valitsemissektorisse ja ülejäänu erasektorisse. Arvestamata Eesti sissemakseid Euroopa Liidu eelarvesse võib lihtsustatult öelda, et alates Eesti liitumisest on Euroopa Liit rahastanud umbes 7% Eestis tehtud investeeringutest. Perioodil 2009–2013, mil uue eelarveperioodi projektide käivitamine saadi n-ö täiskäigul tööle ning muid investeerimisplaane kärbiti majanduskriisi tõttu, ulatus see osakaal lausa 13%ni.

Euroopa Liidu toetused võimaldavad Eesti avalikul ja erasektoril kasutada rohkem raha kui siin teenitakse, maksudena kogutakse või laenatakse. Lühiajaliselt tähendab see, et majanduses suureneb nõudlus – uued ehitus- ja renoveerimisprojektid pakuvad tööd ehitussektorile, koolituste ja muude teenuste pakkujatele makstakse palka, põllumajanduse subsideerimine parandab  hinnakonkurentsi jne. Majanduse peamistes tasakaalunäitajates need täies ulatuses aga ei avaldu – riigieelarves kajastuvad toetused nii tulude kui ka kulude poolel ning mõju eelarvepositsioonile on seetõttu tagasihoidlik, jooksevkontos kajastuvad vaid jooksevsiirded ja subsiidiumid ning investeerimistoetused saldot ei mõjuta. Ometi on summad suured ning jaotuvad Euroopa Liidu seitsmeaastase eelarveperioodi peale ebaühtlaselt, mõjutades seeläbi lisaks SKP tasemele ka selle kasvu. Halvemal juhul võivad Euroopa Liidu toetused majandustsüklit võimendada.

Viimase majanduskriisi aastatel sai Euroopa Liidu toetuseid kasutada vastutsükliliselt. Ajal, mil valitsuse enda vahendid majanduse toetamiseks olid piiratud, suurendati jõuliselt struktuurivahendite kasutamist, mis tasakaalustas erasektori tellimuste vähenemist ehituses. Sellevõrra vähenesid aga kulutamisvõimalused eelarveperioodide üleminekuaastateks ning 2014. aastal kahanes Euroopa Liidu toetuste osakaal SKPs 4,5%lt 2,9%le. Selline heitlikkus ei ole Eesti puhul erandlik, kuid ühes siirete suure osatähtsusega on ka mõju majandusele ulatuslikum. Ideaalis peaks projektide ajastamine olema paindlik, vältimaks majandustsükli võimendamist. Ka Kamps et al (2009)[2] väidab, et kui majanduses on selgeid ülekuumenemise märke, siis võib Euroopa Liidu projektidest tulenev lisanõudlus mõnes valdkonnas olukorda veelgi pingestada ning seetõttu tuleks kaaluda nende edasilükkamist.

Lähiaastatel suureneb Eestisse laekuvate toetuste maht seoses 2014–2020 eelarveperioodi projektide käivitumisega. Kui struktuurivahendite jaotus eelarveperioodil peaks kujunema sarnaseks eelmise korraga, hakkab nende osakaal SKPs uuesti kasvama 2018. aastal, kuid jääb siiski hulga väiksemaks kui kriisiaastatel (vt joonis). Kriisiaastatel nähtud volatiilsust pole siiski oodata eeldusel, et stabiilne majanduskasv jätkub. Järgmisel eelarveperioodil (2021–2028) on siirded Euroopa Liidu eelarvest väiksemad, sest riigi jõukuse kasvades toetus väheneb. Selleks, et struktuurivahenditest rahastatavate projektide lõppemine järgmise kümnendi alguses ei tooks kaasa uut välist negatiivset impulssi majandusele, oleks hea, kui ülekanded ELi fondidest jaotuksid üle aastate võimalikult ühtlaselt.

Euroopa Liidu toetuste kasutamine (tekkepõhine), suhtena SKP-sse

Joonis. Euroopa Liidu toetuste kasutamine (tekkepõhine), suhtena SKPsse

Allikas: statistikaamet, Eesti Pank

* Tõuke- ja põllumajandusfondide puhul on eeldatud 2007–2013 eelarveperioodi toetuste jaotust aastate lõikes, sellele lisandub Maaeluministeeriumi hinnang otsetoetuste riikliku ülemmäära kohta.


[1] Iseasi on projektide tõhusus ehk pikemaajaline mõju majandusele ja keskkonnale. Seda on täpsemalt uurinud nt Kondor-Tabun, Staehr „EU Cohesion Policy Funding in Estonia: Background, Developments and Challenges“, 2015; Praxis „Perioodi 2007–2013 struktuurivahendite mõju regionaalarengule“ (2015).

[2] Kamps, C., Leiner-Killinger, N., Martin, R. „The Cyclical Impact of EU Cohesion Policy in Fast Growing EU countries“ (2009), Intereconomics.


Autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.

 

Jaga

Lisa kommentaar