Keskpangad üle maailma on õppinud 1930. aastate vigadest (0)

Lenno Uusküla

Eesti Panga ökonomist
  • Usaldus majanduspoliitika vastu on olnud ning on jätkuvalt väga oluline rahapoliitika toimimisel
  • Ragnar Nurkse uskus pigem fikseeritud kui ujuva vahetuskursi süsteemi
  • Keskpangad üle maailma on õppinud 1930. aastate vigadest: 2007.–2009. aasta finants- ja majanduskriisi ajal pakkusid keskpangad likviidsust nii finantssektorile, reaalmajandusele kui ka üksteisele

1940. aastatel arutleti keskpankade koostöö olulisuse üle rahvusvahelise likviidsuse tagamisel ja majandusliku stabiilsuse saavutamisel, rõhutati usalduse rolli majanduspoliitikas ning püüti mõista ujuva ja fikseeritud vahetuskursi eeliseid ja puuduseid. Need teemad on aga päevakorral ka aastal 2017. Rõhuasetused on küll muutunud, kuid teemad jäänud paljuski samaks. Tagasivaade tolleaegsele diskussioonile ei paku huvi mitte ainult ajaloolastele, vaid aitab meil mõista ka tänapäevaseid probleeme ja leida võimalikke lahendusi.

Annan siin väikese ülevaate Barry Eichengreeni 12. jaanuaril 2017 Eesti Pangas peetud Ragnar Nurkse mälestusloengust, kus ta käsitles Ragnar Nurkse arusaamu rahvusvahelisest rahandusest ja tõi välja, kuivõrd on need leidnud kinnitust hilisemates uuringutes ja kasutamist praktikas. Nurksel olid väga selged ja hästi põhjendatud seisukohad paljudes majanduspoliitilistes küsimustes. Tema kirjutatud raamat „International Currency Experience“ on kujundanud mitme põlvkonna arusaamu rahvusvahelisest majandusest. Barry Eichengreeni sõnul on Nurkse seisukohad tedagi tugevalt mõjutanud.

Kullastandard ja usaldus

Usalduse loomiseks on rahana ja selle tagatisena juba ammu kasutatud kulda. Nii enne kui ka peale I maailmasõda kasutasid paljud Euroopa riigid oma rahasüsteemina kullastandardit. Kulda leidub mitmes maailma paigas, kuid selle pakkumine on piiratud, sest kulla tootmine on kallis. Kullastandardi kasutamine tähendas riigi valuuta väärtuse sidumist kullaga:  iga riik nimetas oma raha n-ö kullasisalduse ja kullasisalduse alusel olid fikseeritud omakorda vahetuskursid eri valuutade vahel.

Kuna keskpank pidi olema alati valmis raha kullaks vahetama, sõltus rahasüsteemi sujuv toimimine paljuski sellest, kuivõrd keskpanku ja raha kullasisaldust usaldati. Ragnar Nurkse leidis, et enne ja pärast I maailmasõda kasutusel olnud kullastandardid erinesid peamiselt usalduse poolest majanduspoliitikasse. Kahe maailmasõja vahelisel ajal usaldati raha märgatavalt vähem kui enne I maailmasõda.

Ka Euroopa riikide võlakriisi ajal räägiti palju usaldusest euro vastu. Oma 2012. aasta kõnes väljendas Euroopa Keskpanga president Mario Draghi selgelt keskpanga soovi teha euro püsimajäämiseks kõik, mis tema võimuses („whatever it takes“). Seda kõnet peetakse oluliseks sammuks euro usalduskriisi lahendamisel.

Kullastandard, devalveerimine ja ujuv kurss

Devalveerimine ehk kullasisalduse vähendamine rahas oli kullastandardi süsteemis keeruline, sest samal ajal pidid riigid pakkuma usaldust raha kullasisalduse vastu. Sellegipoolest devalveerisid 1929. aastal alanud majanduskriisi käigus paljud riigid oma raha, s.t vähendasid rahaühiku kullasisaldust. Kardeti, et devalveerimine toob kaasa ka tulevase devalveerimise ootuse, mis kõigutab usaldust rahasüsteemi vastu ning  nendel kartustel oli ka tõepõhi all. Nurkse arvates ei tulnud ükski riik 1930. aastate majanduskriisist välja ilma devalveerimiseta, kuid see protsess oli pikk ja vaevarikas. Devalveerimine ei leevendanud majandusolukorda kohe, vaid kohanemine võttis aega aastaid. Lisaks olid väga paljud devalveerimised beggar-thy-neighbour’i tüüpi ehk devalveeriv riik lahendas oma probleeme viisil, mis tõi teistele kaasa raskusi.

Nurkse suhtus ujuva vahetuskursi eelistesse umbusuga, eelkõige Prantsusmaa varasema kogemuse tõttu. Ujuva vahetuskursi süsteem ning sellega kaasnenud poliitika põhjustas vahetuskursi ebastabiilsust ning majanduslikku ebakindlust. Ka praegu arutletakse selle üle, kas arenevate riikide valuutade vahetuskursside kõikumised on probleemide tekkimisele kaasa aidanud või ise probleeme tekitanud.

Keskpankade pakutav likviidsus ja rahvusvaheline koostöö

Suured kullavarud olid keskpankadele kulukad, kuna nende hoidmisega ei teenitud tulu, kuid kulla olemasolu oli kullastandardi süsteemis usalduse tagamiseks vajalik. Tulude suurendamiseks hakkasid keskpangad headel aegadel raha kattevara väärtpaberitesse investeerima ja kriisi ajal osteti kulda taas kokku. Keskpankade sellise poliitika tulemusel hakkas likviidsus vastupidiselt soovitule käima ühte jalga majandustsükliga. Kuna samal ajal oli kasutusel ka mitu erinevat rahvusvahelist reservvaluutat, siis liikusid raskematel aegadel suured rahavood ühest valuutast teise, tekitades rahasüsteemides märkimisväärset tasakaalustamatust.

Koostöö ja likviidsuse olulisust mõistes pakuvad keskpangad tänapäeval üksteisele üle maailma valuutavahetustehinguid (ingl currency swaps). USA föderaalreserv võimaldas Euroopa Keskpangal, Jaapani keskpangal jpt keskpankadel pakkuda pankadele laene dollaris. Euroopa Keskpank aga pakkus teistele keskpankadele väljalaenamiseks eurosid. See võimaldas finantssektoril vähendada olulisel määral valuutakursiriski ja suurendas rahasüsteemi stabiilsust. Samuti on keskpangad pakkunud kriisi ajal ja selle järel palju likviidsust erasektorile, et mitte sattuda majandustsükliga koos käiva likviidsuse lõksu, mis oli probleemiks 1930ndate majanduskriisi ajal.

Edaspidi on oluline aru saada, milline on suurte keskpankade roll maailmamajanduses ning kuivõrd peaks näiteks Euroopa Keskpank arvestama oma otsustes teiste riikidega ja pakkuma stabiilsust ka piirkonnast väljapoole.

Lõpetuseks

Barry Eichengreen kirjutab oma ülevaates veel paljudest huvitavatest majanduspoliitika probleemidest. Ta annab suurepärase ülevaate Nurkse lähenemisest nendele küsimustele ning analüüsib, kuivõrd on Nurkse seisukohad hiljem kinnitust leidnud ja kui paljud neist probleemidest on jätkuvalt päevakajalised. See on huvitav lugemine kõigile, kes soovivad mõista rahanduse võtmeküsimusi nii 20. sajandi esimesel poolel kui ka tänapäeval.

Barry Eichengreeni kõnet saab täismahus lugeda inglise keeles Eesti Panga Toimetistest 1/2017.

Lisateave:

  • Professor Ragnar Nurkse oli Eesti päritolu majandusteadlane, kes saavutas üleilmse tuntuse 1940. ja 1950. aastail. Tema uurimused on pakkunud väärtuslikku teavet, õppetunde ning reegleid rahapoliitikaga seotud teemade, rahvusvahelise kaubanduse, rahvusvahelise poliitika koordineerimise ning arenguökonoomika kohta. Eesti Pank alustas professor Ragnar Nurksele pühendatud loengusarjaga 2007. aastal.
  • Barry Eichengreen on California ülikooli majandusprofessor, rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlane ja arvamusliider, kelle sulest on ilmunud arvukalt rahvusvahelist majandust ja rahasüsteemi käsitlevaid kogumikke. Ta on USA rahvusliku majandusuuringute büroo NBER (National Bureau of Economic Research) ja Suurbritannias asuva majanduspoliitika uuringute keskuse CEPR (Centre for Economic Policy Research) teadur. Professor Eichengreen on akadeemikuid ja majandusteadlasi hõlmava Bellagio Groupi asutaja ja Petersoni Instituudi rahvusvahelise majanduse akadeemilise nõuandva komitee esimees. Ta on pälvinud oma tööde eest mitmeid auhindu ja tunnustusi. 2011. aastal valiti Barry Eichengreen maailma 100 mõjukaima mõtleja hulka.

Kasutatud materjalid:

  • Eichengreen, Barry (2008). Globalizing Capital. A History of the International Monetary System, Princeton University Press, 2. trükk, 265 lk.
  • Eichengreen, Barry (2017). Ragnar Nurkse and the international financial architecture.  Ragnar Nurkse Memorial Lecture . Working papers of Eesti Pank 2017/1.
  • Nurkse, Ragnar ; League of Nations. Economic , Financial and Transit Dep. (1944). International currency experience . Reprint of the 1944 ed. published by the League of Nations, Geneva.  Arno Press. 1979, 249 lk. 

Autori arvamus ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.
 

Jaga

Lisa kommentaar