Hinnatõus on viimastel kuudel olnud ebameeldivalt kiire. Detsembrikuus ületasid tarbijahinnad Eestis aastatagust juba 12% võrra ja nii kiire hinnatõus tekitab paljudele inimestele ja ettevõtetele raskusi. Aga lisaks tekivad küsimused ka keskpanga kui raha väärtuse hoidja rollist ja sammudest, mida meil Eestis on võimalik hinnatõusu leevendamiseks astuda. Sellest on tähtis rääkida, sest keskpanga ja valitsuse rolli ja poliitikahoobade väär tõlgendamine võib viia ebamõistlike ootuste ja majanduspoliitiliste valikuteni.

Ajutine kiire hinnatõus?

Teame, et enam kui poole hiljutisest hinnatõusust on põhjustanud kiiresti kallinevad energiahinnad, mille taga on vähemalt osaliselt geopoliitilised sündmused. Võrreldes aastatagusega kallinesid detsembris elekter ja gaas Eestis enam kui 120%, soojusenergia 40%. Mitmete tööstuskaupade hinda on kergitanud erinevate komponentide tarneraskused. Seetõttu ei ole võimalik paljusid kaupu toota piisavas mahus ja piiratud koguste tõttu küsitakse kliendilt kauba eest kõrgemat hinda. Kas selline kiire tõus võiks jätkuda? Tänaste väga kõrgete energiahindade juures on ebatõenäoline, et nende järsk tõus lähitulevikus jätkub. Seetõttu energiahinnad sama suurt panust hinnatõusu sel aastal vähemalt alates teisest poolaastast enam eeldatavasti ei anna. Mis puudutab aga tarneahela tõrgetest tekkinud hinnasurvet, on juba näha, kuidas ettevõtted neile reageerivad ja oma tootmist ümber korraldavad. Uue tasakaalupunkti leidmine võib võtta küll aega, kuid selleni kindlasti jõutakse. Kokkuvõttes võib üsna kindlalt eeldada, et praegune erakordselt kiire hinnatõus selle aasta jooksul taltub. Kuigi üksikute hindade, sh energiakandjate hindade, puhul on tõenäoline ka nende langus, tähendab hinnatõusu aeglustumine paraku siiski seda, et aeglustub üksnes hindade kasv, aga hinnad keskmiselt ei lange.

Ettevaates on tõenäoline, et kallimad energiahinnad jõuavad järk-järgult muude teenuste ja kaupade hindadesse ning toiduained kallinevad, kuna kerkinud on ka toidutoormete hinnad maailmaturul. Ettevõtjad otsivad mõistagi pidevalt võimalusi töö tõhusamaks korraldamiseks, kuid ka palgakulude kiire kasv raskendab kasumlikkuse säilitamist kaupade ja teenuste hindu kergitamata. Kokkuvõttes julgeme Eesti Pangas prognoosida, et praegune väga kiire hinnakasv aasta teises pooles aeglustub ning jõuab 2023. ja 2024. aastaks juba 3% ligidale. Eeldades, et Eesti majandus jätkab rikkamatele riikidele järele jõudmist, on euroala keskmisest mõnevõrra kiirem hinnatõus loomulik ja majandusele jõukohane nähtus.

Palgakasv kiirem hinnakasvust

Liigkiire hinnatõus on igal juhul halb, seda nii inimestele kui ka ettevõttele, kel on raskem pikaajalisi plaane ja investeeringuid teha. Eesti inimesed on üldiselt harjunud, et nende ostujõud ja elujärg jõudsasti paranevad. Nii on viimase kümne aastaga Eestis hinnad kallinenud keskmiselt 28%, aga keskmine palk samal ajal tõusnud 92%. Seega on sissetulekud keskmiselt kasvanud hindadest enam kui kolm korda kiiremini. Kindlasti pole palgakasv olnud kõigi jaoks ühtmoodi kiire, kuid samas on näiteks miinimumpalk tänavu juba 125% kõrgem kui kümme aastat tagasi. Vaatamata muljetavaldavale keskmise elukvaliteedi paranemisele ei ole paljudel pere-eelarves piisavaid puhvreid ehk sääste ning kui hinnad tõusevad kas või suhteliselt lühikesel perioodil kiiremini kui sissetulekud, mõjub see külma dušina. Just sellisest olukorrast me end hetkel leiame.

Ühine euro = ühine intressipoliitika

Mida oodata niivõrd kiire hinnatõusu tingimustes Eesti Pangalt või Euroopa Keskpangalt, pidades silmas, et keskpanga pikaajaline eesmärk on just hinnatõusu piisavalt madalal hoidmine? Keskpank saab hinnatõusu ohjeldada tehes rahapoliitikat. Sisuliselt on keskpanga võimuses mõjutada seda, kui kallis on laenuraha hind majanduses (ehk kas intressimäärad on kõrged või madalad). Odav laenuraha annab majanduskasvule hoogu ja kallis laenuraha pidurdab majanduskasvu ning selle kaudu ka hinnatõusu. Keerukaks muutub asi seetõttu, et euroalal kui rahaliidul on võimalik teha vaid ühtset rahapoliitikat, samal ajal kui hinnatõus ja majanduse üldine olukord võivad riigiti erineda. See tähendab, et euroalasse kuuluva Eesti keskpanga juhina saan osaleda euroala otsuste kujundamisel, kuid meil ei ole võimalik teha Eesti jaoks teistest euroala riikidest erinevat, just meile täpselt sobivat, rahapoliitikat. Seda muidugi polnud Eesti Pangal võimalik teha ka varasemalt, mil Eesti kroon oli seotud Saksa marga ja hiljem euroga ning Eestit mõjutavad keskpanga intressimäärad otsustati meist täiesti sõltumatult ikka Frankfurdis.

Rahapoliitikat kujundab (loe: laenuintresse mõjutab) euroalal Euroopa Keskpanga nõukogu, kuhu kuuluvad kõik euroala riikide keskpankade juhid. Seal lähtume otsuste tegemisel sellest, milline on majanduse olukord ja väljavaade euroalal tervikuna. Ehk siis otsuseid ei saa langetada võttes aluseks Iiri, Eesti, Saksamaa või Soome olukorda, vaid üksnes 19 riigi keskmisena tekkivat terviklikku vaadet. Juba euroala loomisel oli selge, et rahaliidu edukaks toimimiseks on vaja, et valitsused jälgiks oma riigi majanduse olukorda ja astuks samme, kui kohapealsed olud kujunevad euroala keskmisest väga erinevaks. Kui riigisisene hinnatõus on väga kiire, on kasuks valitsuse rangem lähenemine riigieelarvele. Aga ka vastupidi – kui riigis on majanduslik seisak, on valitsusel mõistlik majandusele hoogu anda ja riigieelarve kaudu esitada rohkem tellimusi erasektorile. Selline loogika on kehtinud rahaliidu loomisest peale enam kui 20 aastat tagasi.

Euroopa Keskpank on viimaste aastate keerulise majandusolukorra ja koroonakriisi tingimustes hoidnud intressimäärasid (loe: laenuraha hinda) ülimadalal. Lisaks on euroala keskpangad „raha trükkinud“ ehk ostnud erinevaid võlakirju ja sellega kasvatanud majanduses ringleva raha hulka. Selle eesmärgiks on olnud kriisi ajal majandusaktiivsuse hoidmine, et vältida ettevõtete pankrotte ja säilitada võimalikult palju töökohti.

Tänaseks on hinnatõus aga ka euroalal selgelt kiirem kui keskpanga poolt sihitav 2%line tempo. Samas on kiire hinnatõusu peamisteks põhjusteks energiahinnad ja koroonakriisiga seotud tõrked tarneahelates. Kuna keskpanga tööriistad hinnatõusu alandamiseks mõjuvad aeglaselt ja kogu majandusele tervikuna (nt uus laenuraha ja kehtivate laenude maksed muutuvad kallimaks), siis energiahindadest ja tarneahelatest tingitud ajutisi hinnatõuse pole mõistlik „ravida“ keskpanga tööriistadega. Teoreetiliselt muidugi saaks keskpank järsult intressimäärasid tõstes mõningal määral ka energiahindade tõusu piirata, kuid energia hinnashokile veel vahetult otsa järsu intressikulude kasvu lisamine oleks kindlasti ravi, mis on patsiendile (majandusele) pigem kahjulik. Teine on olukord siis, kui hinnatõus on püsiv ja tekib risk hinna- ja palgakasvu spiraaliks. Praegu ongi loomult püsivamaid hinnasurveid näha juba ka euroalal tervikuna, mistõttu on kätte jõudnud aeg, mil rahapoliitika tuge majandusele on võimalik hakata vähendama. Kui vaadata vaid Eesti vaatenurgast, tundub Euroopa Keskpanga reageerimise kiirus liiga aeglane, kuna meil on majandus kriisist taastunud tunduvalt kiiremini ja ka hinnatõus enam kui kaks korda tempokam kui euroalal. Eesti majanduses toimuvadki muutused kiiremini ja äkilisemalt kui suuremates riikides ja sama on ka hinnamuutustega. Näiteks 2020. aastal Eesti keskmine tarbijakorv odavnes, samal ajal kui euroalal tervikuna hinnad veidi tõusid. Kuulumine euroalasse pakub Eesti hinnatõusule küll tugeva ankru, kuid ainult sellest ei piisa ühtlaselt aeglase hinnatõusu hoidmiseks.

Valitsuse suur roll

Mida on siis aga võimalik Eestis hinnatõusu ohjamiseks teha? Väga piiratud võimalused selleks on ka keskpangal, kuid mõjusaimad majanduspoliitilised otsused on siin valitsuse langetada. Lisaks euroala rahapoliitika kujundamises osalemisele on Eesti Pangal võimalik hindu kaudselt mõjutada, kehtestades Eesti kommertspankadele mitmesuguseid nõudeid, mis teevad inimestele ja ettevõtetele laenamise kas lihtsamaks (soodsamaks) või keerulisemaks (kallimaks). Kommertspankadele nõuete seadmise eesmärk on aga siiski eelkõige juhtida riske panganduses, mitte mõjutada üldist hinnataset. Ehkki näiteks eluasemelaenude maht on viimasel ajal tõesti kiiresti kasvanud, ei näe me praegu, et kommertspangad väljastaksid laene liiga kergekäeliselt. Seetõttu oleme küll valmis vajadusel seadma rangemaid tingimusi eluasemelaenudele, aga praegu pole selget põhjust seda teha.

Valitsuse tugevaim hoob hindade mõjutamiseks on seotud riigi raha kasutamisega. Riigieelarve kulutusi kasvatades suureneb nõudlus erinevate kaupade ja teenuste järele. See annab majandusele lisahoogu ning tekitab ka täiendavat hinnatõususurvet. Just seetõttu on täna ohtlik valitsusel kulutada enam, kui ettevõtetelt ja inimestelt maksutuluna riigieelarvesse kogutakse. Eesti majandus tervikuna on sõltumata energiahindade tõusust väga tugevas seisus ja olukord tööturul pingeline, mistõttu võivad liigsuured riiklikud kulutused lihtsasti viia veelgi kiirema hinnakasvuni. Päevakajalisel kõrgete elektrihindade hüvitamise teemal seab seega mure üldise hinnatõusu kiirendamise üle ette mahulise piiri ükskõik millisel kujul pakutavatele toetustele. Elektrihindade järsu tõusu leevendamise meetmete kogumaksumus ei tohiks seetõttu olla suurem lisatulust, mida riik täiendavalt teenib energiahindadega käsikäes kallinenud CO2 ühikute müügist, riigi omanduses oleva Eesti Energia suurenevast kasumist või maksulaekumistest.

Lisaks eelarvepoliitikale aitab hindade stabiilsusele kaasa võimalikult hästi toimiv konkurentsiolukord riigis. See tähendab võimalikult väheseid ebavajalikke tõkkeid ettevõtetele tegutsemisele ja laienemisele ning igas mõttes paindlikku tööturgu.

Vältimatud hinnakõikumised

Lühiajaliselt on ka suuremates riikides sisuliselt võimatu vältida hinnamuutusi, mille on vahetult põhjustanud välismaised tegurid. Olgu selleks siis järsud muutused imporditud energiahindades ja toidutoormete hindades maailmaturul või pandeemia põhjustatud tõrked tarneahelates. Erinevate hindade ebaühtlased muutused käivad ka käsikäes innovatsiooni ja ümberkorraldustega majanduse struktuuris. Me näeme ka juba Eestis, kuidas energiahindade tõus on järsult kasvatanud huvi investeerida taastuvenergiale tuginevatele tootmisvõimsustesse ning muudesse energiasäästu võimaldavatesse lahendustesse.

Kokkuvõttes on vaja olla aus ja tunnistada, et igas kvartalis või aastas hinnatõusu rangelt kontrollitud vahemikus hoidmist ei ole realistlik oodata ei keskpangalt ega valitsuselt. Keskpanga esindajana saan aga lubada, et annan Euroopa Keskpangas otsuste langetamisel endast parima, et hoida pikaajalist hinnatõusu euroalal piisavalt mõõdukana. Tahame, et euro väärtus säiliks ja see pakuks võimalikult tugevat ankrut ka Eesti hinnatõusule. Samuti anname valitsusele ja teistele poliitikakujundajatele Eestis alati nii head nõu, kui oskame. Eesti Panga eesmärk on toetada majanduse stabiilset arengut ja sellega käsikäes käiva hinnatõusu pikemas perspektiivis piisavalt madalal hoidmine. Valitsusel on aga võimalik anda oma panus, juhtides riigi rahandust kooskõlas majanduse üldise olukorraga ning hoolitsedes selle eest, et turujõudude ja konkurentsi toimimine tagaksid meile pikaajaliselt võimalikult soodsad teenuste ja kaupade hinnad.

Artikkel ilmus algselt 26. jaanuaril Eesti Ekspressis.