Euroalal tervikuna ulatus tarbijahindade tõus maikuus 8,1%ni, mis on kaugelt üle keskpanga pikaajaliselt sihitud 2%sest hinnatõusust. Kõrged energiahinnad kanduvad järjest enam üle teiste toodete ja teenuste hindadesse. Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas on tõstnud hindu ka toidu- ja muudel toormetel, mille puhul Venemaa ja Ukraina on olnud olulised tootjad. Sõja ja sellega kaasnenud sanktsioonide mõjule on vinti peale keeranud Hiina koroonapiirangud. On järjest selgem, et kohane on rääkida juba ka loomult püsivamast hinnatõususurvest ja just see on olukord, kus keskpank peab sekkuma.

Euroala, sh  Eesti praegust kiiret hinnatõusu ei ole olulisel määral põhjustanud Euroopa Keskpanga palju aastaid kestnud äärmiselt leebe rahapoliitika, ehkki kostub vastupidiseid seisukohti. Keskpanga võlakirjaostud ehk rahvakeeli „rahatrükk“ kestis 7–8 aastat, kuid veel eelmise aasta keskpaigani oli euroala keskmine hinnatõus alla 2%. Kindlasti oleks hinnatõus olnud veel mõnevõrra madalam, kui keskpank ei oleks majandust sellises ulatuses turgutanud. Keskpanga rahatrüki mõju oli aga piiratud, kuna selle kaudu turule paisatud raha ei jõudnud tegelikult suures mahus ettevõtete ja inimesteni. Pangad lihtsalt ei leidnud piisavalt võimalusi keskpangale võlakirju müües teenitud raha täies ulatuses majandusse edasi laenamiseks. Laenukasv on euroalal aastate jooksul olnud pigem mõõdukas, ehk teisiti öeldes ei jõudnud turule liiga palju raha, mis oleks mahukate investeeringute või kasvanud kulutuste kaudu majandust elavdades põhjustanud järsu hinnatõusu. Küll aga jääks keskpank süüdi võimalikus süvenevas hinnatõusus, kui me nüüd järjest laiapõhjalisemaks muutunud hinnakasvule ei reageeriks. Keskpanga tänaste otsuste täielik mõju hinnatõusule avaldub alles kuni paari aasta jooksul, aga seda enam ei saa me kaua kõhelda. Sellest tõdemusest on kantud Euroopa Keskpanga nõukogu selle nädala otsused.

Euroopa Keskpanga täiendavad võlakirjaostud lõppevad 1. juulist. Lisaks oleme sisuliselt otsustanud, et juulis alustame ka keskpanga intressimäärade tõstmist. Seda muutust on finantsturgudel juba mõnda aega ennustatud, mistõttu on laenulepingutes tüüpiliselt viidatud EURIBORi intressimäärad viimasel ajal kerkinud. Nii on alates sellest nädalast taas plussmärgiga Eestis enamikke laenuvõtjaid mõjutav 6 kuu EURIBOR, mis on alates 2015. aasta lõpust olnud alla nulli.

Võib tunduda paradoksaalne – miks teeb keskpank oma otsustega inimeste kodulaenumaksed kallimaks, kui kiire hinnatõusu tõttu on kõigil juba niigi raske? Põhjus on selles, et kui me intresse ei tõsta, kiireneb hinnatõus veelgi ja see on selgesti hullem. Ja kui kõhklev keskpank kaotab usalduse, on inflatsiooni hiljem väga raske taas kontrolli alla saada. Siis nõuaks see veel suuremat intressimäärade tõstmist ja seda võibolla juba majanduslanguse hinnaga. Kiire hinnatõusu tõttu kannatavad pea kõigi sissetulekud ja säästud, aga suurima löögi saavad majanduslikult kõige haavatavamad inimesed. Just nende sissetulekud lähevad suures osas esmavajaduste katteks ja neil pole üldjuhul ka kinnisvara või muid investeeringuid, mis suudaksid ka kiire inflatsiooni perioodil oma väärtust säilitada. Euroopa Keskpanga jaoks on otsuste langetamisel kriteeriumiks ainult see, et umbes mõne aasta ettevaates oleks hinnatõus võimalikult lähedal 2%-le.

Ajaloolises võrdluses tuleb tõdeda, et ka pärast selle aasta tõenäolist mitut intressitõusu jäävad intressimäärad euroalal tegelikult väga madalale tasemele. Tuletan meelde, et 6 kuu EURIBOR, mille miinusmärgiga jõudsime viimastel aastatel juba harjuda, ulatus nii 2008. kui ka 2000. aastal üle 5%. Sellest lähtudes on Eesti Pank juba aastaid nõudnud kommertspankadelt eluasemelaenude pakkumisel konservatiivset hoiakut. See tähendab, et laenuvõtja maksevõimet tuleb hinnata ka tänasest palju kõrgemate intressimäärade puhul.

Kokkuvõttes on selge, et hinnatõusu kontrolli alla saamisel peab keskpank tegema oma osa ja me oleme selleks valmis. Kuna Euroopa Keskpanga otsused lähtuvad majanduse olukorrast euroalal tervikuna, peab Eestis siinse veelgi kiirema hinnatõusu pidurdamiseks kasutama muid majanduspoliitilisi hoobasid. Eelkõige tähendab see riigile vajadust olla ettevaatlik, et liiga ulatusliku laenuraha arvelt kulutamise ja investeerimisega hinnatõusule veelgi suuremat hoogu ei antaks. Majanduslikult kõige haavatavamatele inimestele, keda energia- ja toiduhindade tõus eriti tugevalt mõjutab, on vaja pakkuda hästi sihitud abi. Ka tuleb targalt valida investeeringud, mis aitaksid näiteks kallimast energiast põhjustatud hinnasurvet püsivamalt leevendada. Kui riik läheb laiapõhjaliste toetuste ja maksulangetustega inimestele abikätt pakkudes liiga kaugele, siis võib juhtuda, et seetõttu veelgi kiirenev hinnatõus muudab kokkuvõttes olukorra ka kõige haavatavamate inimeste jaoks hullemaks.