Pangandusvälise laenuvahenduse mõju Eesti finantsstabiilsusele on väike (0)

Mari Tamm

Eesti Panga ökonomist

Viimastel aastatel on finantsringkondades mitmel pool maailmas teemaks selline nähtus nagu pangandusväline laenuvahendus (inglise keeles shadow banking). G20 riike esindava finantsstabiilsuse nõukogu hinnangul kasvab laenutegevus väljaspool pankasid mitmel pool kiiremini kui üleilmse finantskriisi järelmitega silmitsi seisvate pankade laenamine. Kuigi suurem konkurents finantsvahendajate hulgas mõjub üldjuhul majanduse rahastamisele soodsalt, võib laenutegevuse siirdumine pankadest väljapoole kaasa tuua ka riske. Näiteks Euroopa Keskpank (EKP) nimetas kasvavat pangandusvälist laenuvahendust oma viimases finantsstabiilsuse ülevaates üheks suurimaks euroala finantsstabiilsust ohustavaks riskiks. Ka Eestis on märke eri tüüpi laenamisega seotud firmade aktiivsest tegevusest, mistõttu on oluline hinnata selle mahtu ja mõju finantsstabiilsusele. Kaudsete hinnangute järgi ei ole selliste finantsvahendajate varade maht ja seega ka mõju finantsstabiilsusele Eestis aga eriti suur.

Pangandusvälise laenuvahenduse olulisus tõusetus üleilmse finantskriisi ajal

Pangandusvälise laenuvahenduse mõiste võeti kasutusele Ameerika Ühendriikides üleilmse finantskriisi ajal finantsasutuste kohta, kes emiteerisid laenude tagatisel väärtpabereid ehk tegelesid väärtpaberistamisega. 2000. aastate keskel kasvas väärtpaberistamine Ameerika Ühendriikides, aga ka Euroopas plahvatuslikult ja saavutas suure mahu. Samas puudus korralik järelevalve väärtpaberistamisega tegelenud finantsasutuste ja protsessi käigus tekkinud väärtpaberitega seotud riskide üle. Kui levis kahtlus väärtpaberite tagatiseks olevate varade tegeliku väärtuse suhtes, siis soovisid paljud investorid raha varadest välja võtta, mis käivitas erinevate varade kiirmüügi ja suure hinnalanguse. Kuna paljud väärtpaberistamisega tegelenud finantsasutused olid seotud ka teiste finantssüsteemi osalistega, mõjutas see suurel määral kogu finantssüsteemi ja mängis olulist rolli üleilmse finantskriisini viinud sündmustes.

Tingimused pangandusvälise laenuvahenduse arenguks on olnud ja jäävad esialgu soodsaks

Hiljem on pangandusvälise laenuvahenduse mõistet hakatud kasutama laiemalt, ka teiste väljaspool pankasid tegutsevate laenuvahendajate ja väljaspool pankasid toimuva laenuvahenduse kohta. Kui väärtpaberistamine kahanes kriisi puhkedes järsult ja pole endiste mahtudeni taastunud, siis muude pangandusväliste finantsvahendajate roll on mitmel pool maailmas pärast kriisi kasvanud. Arenenud riikides nagu Ameerika Ühendriikides, Ühendkuningriigis ja euroalal on see tähendanud erinevate investeerimisfondide, kuid ka muude pangandusväliste laenuvahendajate kasvu. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) hinnangul toetab pangandusvälise laenuvahenduse laienemist pankade vähene laenamine kriisi ja selle järgse aja mõjude tõttu ning üleilmselt soodne likviidsuskeskkond. See tähendab, et tingimused pangandusvälise laenuvahenduse arenguks jäävad soodsaks ka lähitulevikus.

Pangandusväline laenuvahendus võib ohustada finantssüsteemi toimimist

Pangandusvälise laenuvahenduse levik tähendab suuremat konkurentsi finantsvahendajate hulgas, mis peaks üldjuhul majanduse rahastamisele soodsalt mõjuma. Samas võib laenutegevuse siirdumine pankadest väljapoole tuua kaasa ka olulisi riske finantssüsteemi toimimisele. Seda juhul, kui laenuvahendajad toimivad mõnes mõttes nagu pangad, näiteks kui nad finantseerivad pikaajalisi varasid nõudmiseni kohustustega. Kui sellistele finantsasutustele ei laiene pankadega sarnane hoiusekindlustus ega keskpanga erakorraline likviidsusabi, siis võib probleemide korral kergesti tekkida nn pangajooksu sarnane olukord. Juhul kui investorid tahavad korraga raha välja võtta, on laenuvahendajad sunnitud oma varasid kiiresti müüma. See ei pruugi olla võimalik või võib kaasa tuua varade suure hinnalanguse, mõjutades nii laenuvahendajate endi kui ka teiste finantssüsteemi osaliste finantsseisu. Riskid finantssüsteemile suurenevad ka juhul, kui pangandusvälised finantsvahendajad ja pangad on mingil viisil omavahel seotud, näiteks rahastamise kaudu.

Riskide väljaselgitamiseks hinnatakse esmajärjekorras pangandusvälise laenuvahenduse mahtu

Kõige levinumaks ja lihtsamaks võimaluseks hinnata pangandusväliste laenuvahendajate suurust on rahvamajanduse arvepidamise süsteemi kuuluva finantskonto andmete põhjal. Finantskonto kajastab kogu majanduse ja eri institutsionaalsete sektorite finantsvarasid ja -kohustusi ning sealhulgas ka finantsinstitutsioonide omasid. Finantsstabiilsuse nõukogu soovitusel määratletakse pangandusvälist laenuvahendust finantskonto andmete põhjal kahel viisil:

  • laiemalt, st kõik finantsasutused, mis ei ole krediidiasutused, keskpangad, kindlustusettevõtted, pensionifondid ega finantsvahenduse abiettevõtted, ning
  • kitsamalt, mille tarvis arvatakse täiendavalt välja finantsasutused, mis ei tekita süsteemset riski. See tähendab neid finantsasutusi, mis ei tegele laenuvahendusega, ja/või pangagruppide tütarettevõtteid.

Eestis on pangandusvälise laenuvahenduse maht finantskonto andmete põhjal 19–29% SKPst

Pangandusvälise laenuvahenduse hinnanguline maht 2014. aasta lõpusEespool toodud lähenemist kasutades on pangandusväliste laenuvahendajate finantsvarade maht Eestis laiema käsitluse kohaselt 2014. aasta lõpu seisuga 5,7 miljardit eurot ehk 29% SKPst. See hõlmab hoiu-laenuühistuid, investeerimisfonde, mis ei ole pensionifondid, ja muid finantsvahendajaid. Muud finantsvahendajad on kõik finantsasutused, mis ei ole keskpangad, krediidiasutused, hoiu-laenuühistud, kindlustusettevõtted, investeerimis- ja pensionifondid ega finantsvahenduse abiettevõtted. Võrdluseks on EKP pangandusvälise laenuvahenduse mahuks hinnanud 2014. aasta lõpus euroalal tervikuna 230% SKPst, kuigi see koondub põhiliselt üksikutesse riikidesse. Erinevalt euroalast on Eestis ka investeerimisfondide roll suhteliselt väike (10% vs. euroala 44% kogumahust).

Kitsama määratluse järgi võib Eesti puhul pangandusvälisest laenuvahendusest täiendavalt välja arvata pankade tütarettevõtetest liisingettevõtted,  mis teeb pangandusvälise finantsvahenduse finantsvarade mahuks 2014. aasta lõpu seisuga 3,7 miljardit eurot ehk 19% SKPst. Pankade finantsvaradest moodustavad pangandusvälised laenuvahendajad samade määratluste järgi vastavalt 26% ja 17%.

Pangandusvälise laenuvahenduse tegelik maht on tõenäoliselt väiksem

Finantskonto andmed muude finantsvahendajate kohta sisaldavad siiski ka ettevõtteid, mis laenuvahendusega ei tegele ja mida eraldi välja tuua ei saa. Eesti puhul on sellisteks näiteks ettevõtted, mis on loodud tulumaksu optimeerimise eesmärgil eraisikute investeeringute haldamiseks. Statistikaamet luges muudeks finantsvahendajateks juuni alguse seisuga üle 5000 majandusüksuse, mille hulka on arvestatud ka majanduslikult mitteaktiivsed ja finantsvahenduse abiettevõtted. Alates 2014. aasta 1. juulist on finantseerimisasutusena tegutsemiseks vajalik taotleda rahapesu andmebüroo luba. Selline luba on juuni lõpu seisuga väljastatud pisut vähem kui 200 ettevõttele. Seega on pangandusvälise laenuvahenduse maht Eestis kaudsete hinnangute kohaselt suhteliselt väike ning  tulenevalt oma väikesest mahust ei kujuta see finantsstabiilsusele olulist ohtu.

Vaata ka


Autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega

 

Jaga