Seekordne Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) aastakoosolek tõotab viimaste aastatega võrreldes tulla kui mitte just põnevam, siis vähemalt mõnevõrra elavam. Põhjuseks on maailma majanduses toimuvad muutused, millega 71 aasta vanune organisatsioon püüab kaasas käia. IMF loodi pärast teist maailmasõda sellal valitsenud olude kontekstis. Sellest ajast on maailmas ja ühiskonnas toimunud palju muutusi ning kuigi valuutafond on püüdnud nendega sammu pidada, on tehtu olnud siiski ebapiisav. Näiteks leiavad arenevad riigid, et nendega arvestatakse IMFi poliitika kujundamisel liiga vähe ning neil on arenenud riikidega võrreldes suhteliselt piiratud sõnaõigus otsuste tegemisel. Eelkõige mõeldakse sellistel juhtudel Hiinat, kes on viimaste aastakümnete jooksul teinud oma majandusarengus väga kiire hüppe ning tõusnud maailma suuruselt teiseks majanduseks, moodustades ligikaudu 13% maailma SKPst. Samas on Hiinal IMFis vaid 3,8% koguhäältest. Võrdluseks moodustab näiteks USA 22% maailma majandusest ning tal on IMFis vetoõiguse tagav 16,7% hääleõigusest. Seetõttu on valuutafond proovinud viimaste aastate jooksul pöörata rohkem tähelepanu tärkavate turgude suuremaks kaasamiseks otsustusprotsessidesse.

2010. aastal lepiti kokku reform eesmärgiga suurendada tärkavate turgude osakaalu (ehk ametlikuma nimetusega kvoote), kuid paraku ei ole see ikka veel jõustunud, sest USA ei ole reformi ratifitseerinud. Kuna kvoodireform on seotud üheks paketiks IMFi valitsemisreformiga, siis ei ole saanud vähendada ka arenenud riikide, sh Euroopa osatähtsust igapäevaseid otsuseid tegevas direktorite nõukogus. Olukorda üritatakse parandada ajutiste meetmete kokkuleppimisega, mis tõstaks ajutiselt arenevate riikide ja tärkavate turgude kvoote IMFis niikaua, kuni üldine kvoodireform suudetakse jõustada. Ka Eesti on  nende riikide nimekirjas, kes peaks oma osatähtsust IMFis mõnevõrra suurendama.

Reformi venimine on omakorda tekitanud mõningaid kõhklusi IMFi suutlikkuse suhtes oma tegevust lähiajal piisavalt finantseerida, kuna IMF rahastab oma tegevust riikide sissemakstud kvootide rahast. Ehk kuna kvoodid ei ole möödunud aastate jooksul suurenenud, ei ole IMF saanud sellest allikast ka lisaressursse uute laenude väljaandmiseks. Selleks, et tagada IMFi tegevuse piisav rahastamine vahepealsel ajal, on kokku lepitud kahes nn kaitseliinis, mille kaudu annavad liikmesriigid ise IMFile laenu. Esimene on nn mitmepoolne laenuliin (New Arrangements to Borrow, NAB), milles osaleb 38 liikmesriiki ja institutsiooni. Teine kaitseliin on riikide poolt IMFile ühtse raamistiku alusel antavad kahepoolsed laenud. Mõlemad laenumehhanismid on ajutised ja neid peab jooksvalt teatud perioodide järel uuesti aktiveerima. Probleem on aga see, et mõlemad kaitseliini raamistikud aeguvad järgnevate aastate jooksul, mistõttu peaksid hiljemalt 2016. aasta novembriks olema tehtud uued kokkulepped IMFi tegevuse finantseerimiseks. Uued laenumehhanismid nõuavad riikidelt uusi lubadusi krediidiliinide loomiseks riigi ja IMFi vahel ehk riikidel tuleks läbida keeruline kadalipp riiklikes otsustusprotsessides laenude eraldamiseks. Seetõttu on mitmed riigid näidanud vastumeelsust praeguses olukorras laenuliinide uuendamise suhtes või siis vähemalt soovitakse nende mahtude vähendamist. Eesti ei ole veel IMFile kummagi raamistiku kaudu laenu andnud, sest 2011. aastal (kui neid viimati uuendati) olime just äsja liitunud euroalaga ning ei jõudnud enam protsessiga liituda. Samas eeldatakse kõikidelt euroala liikmetelt solidaarset osalemist IMFi tegevuse finantseerimisel ehk ka Eesti poole võidakse pöörduda ettepanekuga IMFile ajutiselt laenu anda.

Eelmainitud Hiina majanduse osatähtsuse suurenemine globaalses kontekstis on pannud Hiina valitsuse aktiivselt tegutsema selle nimel, et lisada oma valuuta renminbi (RMB) IMFi arveldusühiku SDRi (Special Drawing Rights, SDR) arvutamise aluseks olevate valuutade sekka¹. See on hiinlaste jaoks oluline prestiižiküsimus, mille nimel on viimaste aastate jooksul tehtud ka mitmeid reforme riigi majanduses ja finantssüsteemis. SDRi korvi vaadatakse üle iga viie aasta tagant ja sellega liitumise tingimusi on kaks: esiteks nõue, et riik oleks üks maailma suurimaid eksportijaid, ning teine nn valuuta vabalt kasutamise nõue. Hiina on maailma üks suurimaid eksportööre, mistõttu keskendub diskussioon nüüd sellele, kas RMB on vabalt kasutatav ehk kas valuutat kasutatakse ulatuslikult rahvusvaheliste maksete tegemiseks ja valuutaturgudel kauplemiseks. Seekordse hindamise käigus on surve RMBi lisamiseks suur ning selle taga tõenäoliselt kartus, et vastasel juhul isoleeruks Hiina veelgi enam globaalsel tasandil või looks paralleelseid ning endale sobivamaid finantssüsteeme. Samas on keeruline öelda, kas Hiina valuuta täidab vabalt kaubeldavuse nõuet – seda osaliselt renminbi ikka veel piiratud konventeeritavuse tõttu riigi mandriosas. Karme SDRi korvi saamise reegleid painutada ei soovita isegi Hiina jaoks. IMFi direktorid peaksid seda teemat arutama veel käesoleva aasta jooksul. 

Lõpetuseks ka IMFi hinnangust maailmamajanduse väljavaatele. IMFi tegevdirektori Christine Lagarde’i sõnul läbib maailmamajandus üleminekuperioodi. Kohanemise vajaduse tingivad: (1) Hiina majanduskasvu aeglustumise venimine, (2) USA föderaalreservi intressitõusu ootus ja (3) toormehindade langus, mis piirab tooret eksportivate riikide kasvu. Kõik need muutused on üldises plaanis head, peegeldades Hiina majanduse nihkumist jätkusuutlikuma kasvumudeli suunas, USA majanduse teretulnud tugevnemist ja suuresti pakkumise kasvust tulenevat energiahindade langust, mis mõjutab maailmamajandust üldiselt positiivselt. Üleminekuga toimetulek eeldab uusi makromajanduslikke ja finantspoliitilisi meetmeid ning reforme, samuti tihedat rahvusvahelist koostööd. Lähiajal aga maailma majanduskasv aeglustub, peamiselt arenevate ja tärkavate turgude aeglasema kasvu tõttu. Maailma majanduskasv peaks IMFi hinnangu kohaselt jääma 2015. aastal 3,1% juurde ning 2016. aastal kerkima 3,6% tasemele. Majanduskasvu toetavateks teguriteks arenenud riikides peab IMF jätkuvalt madala naftahinna püsimist ning kasvu soodustavat rahapoliitikat. Kasvu pidurdavad tegurid on nõrk tootlikkuse kasv ja madal investeeringute tase. Arenevatel turgudel erineb kasvu väljavaade regiooniti, kuid üldiselt on mõjutavateks teguriteks taas toormehindade kiratsemine, kapitali sissevoolu taandumine, dollaripõhiste majanduste haavatavus, finantseerimistingimuste karmimaks muutumine, jätkuvad geopoliitilised konfliktid ning ka Hiina majanduse ümberkujundamine investeeringutepõhiselt kasvult tarbimispõhisele kasvule. Eestile prognoosib IMF esialgu sellel aastal 2,0% ja järgmisel 2,9% kasvu, kuid oktoobri alguses Eestisse saabuv IMFi delegatsioon tõenäoliselt täpsustab neid numbreid.

¹ SDRi korvi kuuluvad praegu: USD (osakaal 42%), euro (37%), GBP (11%) ja JPY (9%).

Autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega