Teise pensionisamba muudatused tõid 2021. aastal Eesti majandusse erakorraliselt väga suurel hulgal vaba raha. Tekkis likviidsusšokk, sest võimalust oma säästud enne pensioniiga välja võtta kasutas viiendik kogujatest. Selle tulemusel lisandus Eesti majandusse ühe kuu jooksul 1,34 miljardit eurot, mis moodustas sel hetkel 4,6% Eesti aastasest SKPst. Riik pidas väljavõetud varadest kinni tulumaksu ja kandis ülejäänud raha lahkujate arvelduskontole. Teisest sambast raha välja võtnud inimeste jaoks võrdus see keskmiselt 7,5kordse kuise sissetulekuga.^[1] Väljavõetud pensionisäästud suurendasid tarbimist ja hoiuseid ning vähendasid tarbimislaenude jääki. Samal ajal tõusid suurema nõudluse toel tarbijahinnad 2021. aasta viimasest kvartalist kuni 2022. aasta teise kvartalini umbes 1–2 protsendipunkti kvartalis.

Esimeses laines lahkusid peamiselt väheste säästude ja rohkete tarbimislaenudega, aga ka suuremale tarbimisele kalduvad majapidamised

Esimeses laines teisest sambast lahkujate keskmised tarbimiskulutused moodustasid 12% kogu Eesti elanike tarbimiskulutustest. Ka täiskasvanud elanikkonnast moodustasid lahkujad 12%.^[2] Lahkujad olid kõrgema tarbimise piirkalduvusega kui kogumist jätkanud – tarbimise piirkalduvus oli lahkujatel 42% ja jääjatel 37%. Lahkujate kõrgem tarbimise piirkalduvus tähendab, et nad kulutavad suurema osa lisasissetulekust tarbimisele. Peale selle oli lahkujatel vähe likviidseid varasid ja suur laenukoormus. Nende hoiused moodustasid kõigi Eesti elanike hoiustest 4% ehk märksa väiksema osa, kui on nende osakaal täiskasvanud rahvastikus. Samuti puudus enamikul neist võlakirjadesse ja aktsiatesse investeerimise kogemus, sest lahkujate varad neis varaklassides moodustasid vaid 0,2% kõigist Eesti elanike võlakirjadest ja aktsiatest. Lahkujate tarbimislaenud moodustasid seevastu aga 46% ja eluasemelaenud 20% kõigi Eesti elanike tarbimis- ja eluasemelaenudest.

Väljavõetud pensionisäästud suurendasid tarbimist ja hoiuseid ning vähendasid tarbimislaenude jääki

Teise pensionisamba väljamaksed mõjutasid kõige rohkem leibkondade agregeeritud tarbimist ehk tarbimist kokku, nende hoiuseid, investeeringuid riskantsetesse finantsvaradesse ja tarbimislaenude jääki.^[3] Väljamaksed suurendasid 2021. aasta kolmandas kvartalis kogutarbimist 3,5%. Arvestades, et väljamaksed tehti septembris ja sellest olid mõjutatud vaid 12% täiskasvanutest, tähendab see nende jaoks väga suurt kuist tarbimiskasvu. Hinnanguliselt said nad tarbida 87% rohkem kui eelneval kuul. Kõige tugevam mõju tarbimisele avalduski esimese kuu jooksul pärast väljamaksete esimest lainet, kuid tarbimine jäi keskmisest suuremaks veel mitmeks kvartaliks. Tarbimise kiire reaktsioon lisasissetulekule on kooskõlas rahvusvaheliste uuringutega tarbimise piirkalduvuse kohta.^[4] Ka mõju finantsvaradele oli suurim vahetult pärast väljamakseid: Eesti elanike hoiused Eesti pankades kasvasid esimeses kvartalis 8,5% ja riskantsed finantsvarad 6,2%. Edaspidi mõju vähenes. Kõige pikema aja jooksul avaldasid väljavõetud pensionisäästud mõju tarbimislaenude jäägile. See mõju oli suurim (keskmiselt 3,9% kvartalis) kolm kvartalit pärast väljamakseid ning tarbimislaenude jääk vähenes kokku 250 miljoni euro võrra. Väljamaksete statistiliselt olulist mõju eluasemelaenude jäägile ei leitud. Enne pensioniiga välja võetud pensionisäästud on ka varasema teaduskirjanduse põhjal kulunud põhiliselt tarbimisele või laenude tagasimaksmisele või on need hoiustatud, seda nii Singapuri kui ka Austraalia näitel.^[5]

Analüüsides väljavõetud pensionisäästude mõju leibkondade finantsnäitajatele, leiame, kuidas jagunes pensionisäästude kasutamine. Tulemused näitavad, et aasta pärast esimeses laines tehtud väljamakseid oli pool rahast endiselt hoiusena arvel, 30% oli kasutatud tarbimislaenude tagasimaksmiseks ning 15% oli kulunud tarbimisele. Tarbimisele kulunud 15% ei ole varasemate sarnaste uuringute taustal suur,^[6] kuid arvestama peab, et erinevalt paljudest teistest mujal tehtud reformidest polnud Eesti reformi eesmärk leibkondi majanduskriisis toetada. Samuti oli väljavõetud summa suur ning tavaliselt kulub lisasissetulekust tarbimisele suurem osa siis, kui lisasissetulek kasvab vähe. Arvestades, et keskmiselt võeti teisest sambast välja summa, mis vastas umbes 7,5 kuu sissetulekule, tähendab 15% tarbimise kasv, et sellest lisasissetulekust tervelt ühe kuu jagu kulus esimese aasta jooksul tarbimisele.

Hoogustunud tarbimine tõstis tarbijahindu 1–2 protsendipunkti kvartalis

Arvestades teise pensionisamba muudatustega kaasnenud suurt likviidsusšokki Eesti majandusele ning ka selle märkimisväärset mõju tarbimisele, on ootuspärane küsida, kas sellel oli mõju tarbijahindadele. Oma teadustöös jõudsime järelduseni, et muudatus kiirendas 2021. aasta neljandast kvartalist kuni 2022. aasta teise kvartalini Eesti hinnakasvu 1–2 protsendipunkti võrra kvartalis. Analüüsi kohaselt põhjustas teise pensionisamba vabakslaskmine üheksa kuuga täiendava hinnatõusu, mis kokku jäi vahemikku 4-12%. Selle hinnangu usalduspiirideks on 90%. Tegemist on suure hinnakasvuga, aga selle tõlgendamisel peab arvestama, et hinnatõus aastatel 2021-2022 oli väga kiire, kokku 25%, ning osa lühiajalisest hinnatõususust taandus nõudluse alanedes välja. Lisaks jagasime tarbijahindade kasvu oma analüüsis nõudlus- ja pakkumispoolseteks teguriteks^[7] ning leidsime, et suur nõudlus toodete ja teenuste järele põhjustas kiiremat hinnakasvu 2021. aasta kahes viimases kvartalis. Mõlema lähenemise hinnangud viitavad, et kirjeldatud likviidsusšokk kiirendas 2021. aasta lõpu ja 2022. aasta alguse hinnakasvu. Enim olid mõjutatud selliste tarbimiskategooriate hinnad nagu rõivad, koduhooldusvahendid, sõidukid ja paljud vaba aja veetmise võimalused. Sarnaste pensionimuudatuste mõju just kestvuskaupade hindadele on leitud ka varasemates teiste riikide uuringutes.^[8]