Siim Kallasel oli väga suur roll selles, kuidas Eesti riik nelja aastakümne jooksul kujunes. Tema tegevus ulatus keskpangandusest ja rahandusest Eesti riigi ja Euroopa Liidu tippjuhtimiseni. Keskpankuri vaatest tõuseb tema pärandis aga eriti selgelt esile üks otsus ja üks ajajärk: Eesti rahareform ja sellega loodud majanduspoliitiline raamistik.

1992. aasta rahareformiga võttis Eesti taas kasutusele oma raha – Eesti krooni. See oli palju enamat kui uute rahatähtede ringlusse laskmine või ühe valuuta asendamine teisega. Rahareform aitas taastada usalduse raha vastu ning pani paika põhimõtted, millele hakkas toetuma kogu Eesti majanduspoliitika. See tekitas optimismi ja usku, et me saame ise hakkama ja oskame oma tulevikku ise kujundada.

Kallase juhtimisel valiti krooni aluseks valuutakomitee põhimõttel toimiv süsteem. See tähendas, et Eesti krooni kurss fikseeriti rangelt Saksa marga suhtes ja Eesti Pangal pidi iga väljaantud krooni kohta olema varuks samaväärne kogus Saksa markasid. Seega pidi keskpanga emiteeritud raha olema täies ulatuses kaetud välisreservidega. Hiljem kandus sama fikseeritud kursi põhimõte üle eurole.

Selline valik andis noorele ja alles oma institutsioone rajavale riigile midagi väga olulist – kindla ankru. Inimesed ja ettevõtted said otsuseid teha teadmisega, et kroon püsib. Nii täna, homme, kuu kui ka aasta pärast oli võimalik kroone sama kursiga Saksa markade vastu vahetada. See oli oluline ajal, mil Nõukogude okupatsioon oli andnud inimestele kogemuse, et raha väärtus võib kiiresti kahaneda.

Kindel vahetuskurss ja valuutakomitee aitasid suhteliselt kiiresti kontrolli alla saada ka ülikiire hinnatõusu. Kuid vähemalt sama oluline oli see, mida tähendas rahareform ülejäänud majanduspoliitikale.

Valuutakomitee oli ühtaegu nii lubadus kui ka piirang riigi valikutele. Kui keskpank lubas krooni kindlat kurssi ja pidi hoidma emiteeritud raha katteks piisavalt reserve, ei saanud rahapoliitikaga kinni maksta riigi üle jõu käivat eelarvepoliitikat. Samuti olid Eesti keskpanga võimalused panku või laiemat finantssüsteemi toetada märksa piiratumad kui teistel keskpankadel. Eesti Pangal polnud krooniajal võimalust anda raskustesse sattunud kommertspangale laenu, mis teistes riikides oli üks tavapäraseid keskpanga tööriistu finantsstabiilsuse tagamiseks.

Kuna keskpanga võimalused majandusse sekkuda olid piiratud, pidi kindla raha hoidmiseks olema väga heas korras ka riigirahandus. Eelarvepoliitika pidi olema piisavalt konservatiivne ja eelarve majandustsükli jooksul tasakaalu lähedal. Eesti majanduspoliitika hilisemad põhimõtted – ettevaatlik suhtumine võlga, eelarvedistsipliin ja arusaam, et kulutada saab eeskätt seda raha, mis majanduses tegelikult olemas on – ei tekkinud rahareformist sõltumatult. Kindel raha ja korras riigirahandus olid ühe ja sama mündi kaks külge.

See raamistik mõjutas ka seda, kuidas Eesti tuli toime majanduskriiside ja väliste šokkidega. Kuna vahetuskurssi ei saanud muuta ja keskpank ei saanud majandust piiramatult rahaga toetada, pidi kohanema majandus ise. Ettevõtted pidid muutuma tootlikumaks, hinnad ja palgad pidid reageerima ning riik pidi oma kulusid võimalustega kohandama.

See polnud valutu tee. Kiirete majanduslike ümberkorraldustega kaasnes tööpuudus ja paljude inimeste jaoks tähendasid muutused väga raskeid aastaid. Kindla kursi süsteem ei võimaldanud nende mõju devalveerimise või lõdvema rahapoliitika abil kuigi palju pehmendada.

Kuid selle valiku pikaajaline mõju oli sügavam. Eesti majandus õppis varakult, et konkurentsivõime säilitamiseks tuleb muutustega kohaneda majanduse enda sees. Riik ei saanud lubada, et keskpank lahendab probleeme raha juurde loomise või valuuta odavamaks muutmisega. See sundis nii avalikku sektorit kui ka ettevõtteid võtma oma otsuste eest suurema vastutuse. Ettevõtjad ja riigijuhid pidid seega alates 1992. aastast hakkama saama süsteemiga, mille piirangud sarnanesid tegelikult paljuski euroala liikme piirangutega.

Just siin peitub Siim Kallase keskpangandusliku pärandi kõige olulisem osa. Eesti oli oma majanduspoliitilise mõtteviisi poolest euroalaga liitumiseks väga hästi ette valmistatud: ettevõtjatel ja riigijuhtidel ei tulnud harjuda põhimõtteliselt uue olukorraga. Nii nagu valuutakomitee tingimustes, ei saanud ka euroalal olles keskpank Eesti majanduse toetamiseks vahetuskurssi muuta või iseseisvat rahapoliitikat teha. Rahareformi tähendus ei seisnenud ainult Eesti kroonis. Kroon oli nähtav sümbol, kuid selle taga oli palju laiem idee: usaldusväärne raha eeldab usaldusväärset majanduspoliitikat.

See oli julge valik ajal, mil Eesti riik oli alles taastatud, institutsioonid nõrgad ja majanduse tulevik äärmiselt ebakindel. Keegi ei saanud 1992. aastal kindlalt teada, kuidas Eesti majandus järgmistel aastakümnetel areneb. Ometi loodi rahasüsteem, mille keskseks väärtuseks oli etteaimatavus: reeglid pidid olema selged ning riik ise pidi neist kinni pidama.

Eesti kroonist sai seetõttu midagi enamat kui maksevahend. Sellest sai taastatud riigi usaldusväärsuse üks sümboleid. Krooni stabiilsus aitas kujundada usaldust Eesti majanduse vastu nii kodu- kui ka välismaal ning lõi ühe eelduse selleks, et Eesti saaks hiljem loomulikul moel liikuda Euroopa Liidu ja euroala liikmesuse poole.

Siim Kallase hilisem tegevus rahandusministri, peaministri ja Euroopa Komisjoni asepresidendina oli märksa laiem kui tema töö keskpankurina. Kuid juba valikutes, mis ta tegi Eesti Pangas veedetud aastatel, on näha põhimõtteid, mis jäid Eesti majanduspoliitikat saatma aastakümneteks: stabiilne raha, korras riigirahandus, selged reeglid ja valmisolek muutustega ise kohaneda.

Need põhimõtted – stabiilne raha, korras riigirahandus, selged reeglid ning valmisolek ise muutustega kohaneda – ei ole aga ainult osa Eesti majandusloost. Need on sama olulised ka täna. Alles hiljuti oli Siim Kallas mures nende põhimõtete püsimise pärast. Ta tõdes Eesti Panga seminaril: „On muutunud mõtteviis, et ise peame pingutama. Oodatakse, et kuskilt onu tuleb ja aitab. See asi tuleb välja ravida.“ Ajad ja institutsioonid on muutunud, Eesti kroonist on saanud euro ning Eesti Pank on osa euroala keskpankade süsteemist, kuid vajadus usaldusväärse majanduspoliitika järele ja vajadus ise pingutada ei ole kuhugi kadunud.

Praegustes keerulistes oludes, kus Eesti peab korraga toime tulema julgeolekuvajaduste, pingelise riigirahanduse ja majanduse konkurentsivõime küsimustega, on need põhimõtted taas väga aktuaalsed. Kõiki muutusi ei saa ega peagi riik inimeste ja ettevõtete eest ära hoidma. Küll aga saab riik luua kindluse, et raha ja riigirahandus on usaldusväärsed, reeglid selged ning tehtavad valikud pika vaatega. See annab majandusele võimaluse muutustega kohaneda ja kasvada. Selles mõttes on Siim Kallase juhtimisel koos rahareformiga paika pandud põhimõtetel Eesti jaoks tähendus ka enam kui kolm aastakümmet hiljem.