Kui pikki aastaid tuli lõviosa Eestis tegutsevate pankade rahastamisest kohalikest hoiustest ja emapankadest kaasatud vahenditest, siis viimastel aastatel on Eesti pangandussektor hakanud üha enam väärtpabereid emiteerima ja nõnda otse finantsturult rahastust kaasama. Selline rahastusviis on Eesti panganduses praegu mahu poolest kolmandal kohal. Suurem integreeritus rahvusvaheliste raha- ja kapitaliturgudega tähendab ühtlasi seda, et pankade käekäiku on senisest rohkem hakanud mõjutama nende rahvusvaheliste raha- ja kapitaliturgude üldised olud, aga ka välisinvestorite meelestatus.

Naljaga pooleks räägitakse pangandussektori puhul mõnikord legendi nn 3-6-3-reeglist: pankurid võtavad hoiused vastu 3% suuruse intressimääraga, laenavad selle raha välja 6% suuruse intressimääraga ja kell kolm mängivad juba golfi. Selline lihtsustatud ja vahest igavavõitu kirjeldus võib panganduse kohta kehtida siis, kui on piisavalt hoiuseid, mida välja laenata. Ajalooliselt on aga Eesti pangandussektoris sellist aega olnud suhteliselt vähe. Viimase 25 aasta jooksul on ligi 75% ajast olnud kogu pangandussektoris vähem hoiuseid kui laene. Sellises olukorras tuleb pankuritel leida laenude rahastamiseks lisavahendeid.

Viimane pikem periood, kui Eesti pangandussektoris tervikuna oli rohkem hoiuseid kui laene, sai alguse 2019. aasta lõpus. Hoiused kasvasid toona Eestis kiiresti ja pankadel polnud vaja nii palju täiendavaid finantsvahendeid kaasata. Ka praegu on pangandussektoris rohkem hoiuseid kui laene ning väljastatud laene rahastatakse valdavalt kohalikest hoiustest. Kuna aga hoiuste kasv on alates eelmise aasta sügise algusest märkimisväärselt aeglustunud, on panganduses hakanud suurenema vajadus muu rahastuse järele.

Suurenenud rahastamisvajaduste katmiseks on pankadel mitu võimalust. Esiteks võivad nad pakkuda hoiustele kõrgemat intressi kui konkurendid ja nõnda meelitada ligi teiste pankade kliente. Sellist trendi on viimasel ajal Eesti pangandusturul ka märgata olnud. Teiseks on pankadel võimalik kaasata hoiuseid välismaistelt hoiuseplatvormidelt, mida mõned pangad Eestis on kasutanud. Mitteresidentide hoiused (mis sisaldavad ka hoiuseplatvormidelt kaasatud vahendeid) ulatusid 2022. aasta lõpus 3,6 miljardi euroni ja nende osakaal kõikides kaasatud vahendites oli 11%. Mitteresidentide hoiused aitavad küll rahastamisvajadust leevendada, kuid neist ei pruugi alati piisata, et rahuldada kogu rahastamisvajadust.

Kolmandaks on pankadel võimalik kaasata vahendeid teistelt pankadelt laenates. Kuna aga alates taasiseseisvumisest on Eesti pangandussektoris olnud hoiuseid enamasti vähem kui laene, on Eestis tegutsevad välismaisesse pangagruppi kuuluvad pangad laenanud raha peaasjalikult oma emapangast. Emapankade võimalused ja ligipääs finantsturgudele on paremad ja nii on tütarpankadel olnud lihtsam ja ka soodsam emapankade vahendeid kasutada, mitte aga otse finantsturult raha kaasata. Enne 2007.–2008. aasta suurt finantskriisi moodustasid teistelt pankadelt kaasatud vahendid kõigist kaasatud vahenditest tervelt üle 40%. Põhjuseks see, et kohalikest hoiustest nappis tollal kiiresti kasvava laenuportfelli finantseerimiseks ning kohalikul turul domineerinud Põhjamaade pankadele kuuluvad tütarpangad ja filiaalid said üsna palju emapankadelt kaasatud vahendeid kasutada, et laenuportfelli rahastada. Praeguseks hetkeks, kui kodumaised hoiused moodustavad suhteliselt suure osa rahastamisest ja rahastamisallikad on muutunud mitmekesisemaks, on Eesti pangandussektoris tervikuna teistelt pankadelt kaasatud vahendite maht märkimisväärselt vähenenud. 2022. aasta lõpus oli neid vahendeid alla 6% kõikidest kaasatud vahenditest.

Pankade neljas võimalus lisarahastust kaasata on otse finantsturult – väärtpabereid emiteerides. Seda võimalust on pangad viimasel kolmel aastal üha rohkem kasutanud. Kui veel viis aastat tagasi oli emiteeritud võlakirjade maht muude kaasatud vahenditega võrreldes pea olematu, siis 2022. aasta lõpus ulatus emiteeritud võlakirjade maht 3,3 miljardi euroni, mis oli 10% kõikidest kaasatud vahenditest. Nii tõusid võlakirjad rahastamisallikate hulgas kolmandale kohale. Väljastatud võlakirjadest üle poole moodustasid pandikirjad. Lisaks pandikirjadele on pangad emiteeritud veel muid tagamata võlakirju ja omakapitaliga sarnanevaid võlakirju.

Kuna Eestis tegutsevad pangad on hakanud järjest rohkem raha kaasama otse finantsturult, on nende rahastamine muutunud ühelt poolt küll mitmekesisemaks, kuid teiselt poolt on üles kerkinud uued riskid ja aspektid, millega pankadel arvestada tuleb. Eesti kohalik võlakirjaturg on väike ja seetõttu peavad pangad suurema mahuga emissioonide korral emiteerima võlakirju väljaspool Eestit. Seega on nende jaoks varasemast olulisemaks muutunud rahvusvahelistel raha- ja kapitaliturgudel valitsevad üldised olud ja välisinvestorite meelestatus. Veel mängivad rolli investorite riskihinnangud pangandussektori enda kohta kitsamalt ning Eesti riigi ja majanduse kohta laiemalt.

Loe raha- ja kapitaliturgude mõjust pankade rahastamisele pikemalt ka viimasest Eesti Panga Finantsstabiilsuse Ülevaatest.