Viimasel paaril aastal on avalikkuses tihti räägitud, et välismaa ettevõtjad ei taha erinevatel põhjustel enam Eestisse investeerida või et välisinvestorid koguni põgenevad siit. Kindlasti ongi valdkondi, kus välisinvestorid on otsustanud Eestisse mitte raha paigutada. Eesti atraktiivsust ei aita suurendada ka kiratsev majanduskasv ja agressiivse Venemaa lähedus.

Kui aga vaadata välisinvesteeringute statistikat põhjalikumalt ja võrrelda Eestit teiste riikidega, ei ole pilt üldse nii sünge. Näiteks kui jätta kõrvale asjaolu, et tulumaksumäära tõstmise eel maksid välisomandis olevad ettevõtted 2024. aasta lõpus tavapärasest rohkem dividende ja reinvesteerisid vähem, siis olid uued välisinvesteeringud nii eurodes kui ka tehingute arvult ligikaudu eelnevate aastate tasemel.

Eestis on teiste riikidega võrreldes endiselt palju välisinvesteeringuid

2023. aasta lõpus ulatus Eesti mittefinantsettevõtetesse tehtud välismaiste otseinvesteeringute maht 69%ni SKPst. Seda on märgatavalt rohkem kui Euroopa Liidu mediaankeskmine (38%) ja ületab ka vastavaid näitajaid teistes Balti- ja Põhjamaades (vt joonis 1). Kui lisada siia juurde finantssektor, suureneb vahe Euroopa Liidu mediaaniga veelgi.

Teine viis välisinvesteeringute mahtu mõõta on vaadata, kui suur osa ettevõtete omakapitalist kuulub välisresidentidele. Eestis on see näitaja mittefinantsettevõtete puhul 32%. Viimase viie aastaga pole see eriti muutunud ja on võrreldav Soome, Läti ja Leedu näitajatega. Seega, ehkki välisinvesteeringute osakaal SKPsse on Eestis suur, ei tähenda see, et välismaalased omaksid siin suuremat osa ettevõtlusest kui meie naaberriikides.

Kõige enam, ligi 30% Eestisse paigutatud välisinvesteeringutest on tehtud finants- ja kindlustussektorisse. Järgnevad kinnisvara (19%), kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus (13%) ning kaubandus ja tööstus ( kumbki 10%). Viimase viie kuni kümne aastaga on suurenenud investeeringute osakaal kutse-, teadus- ja tehnikaalasesse tegevusse, info ja side sektorisse ning kinnisvarasse. Samal ajal on aga vähenenud välisinvesteeringute osakaal logistikas, kaubanduses ja tööstuses. Sarnased muutused on toimunud Eesti majanduse struktuuris ka laiemalt.

Tulumaksumäära tõstmise eel maksid välisomandis olevad ettevõtted rekordiliselt dividende

Välismaised otseinvesteeringud, eriti väikeriigi puhul, on väga muutlikud. Lisaks sisaldab asjakohane statistika tihti suuri erakordseid tehinguid, mis pole tingimata väga seotud majanduse rahastamisega ja võivad üldist pilti moonutada. Pikemaajalise suundumusena on välismaiste otseinvesteeringute sissevoolu osakaal SKPs vähenenud (vt joonis 2)^[1]. Selline areng on siirdemajandusele, mis on kasvanud arenenud majandusega riigiks, üsna iseloomulik.

Täpsemalt vaadates on näha, et välisinvesteeringute vähenemine tuleneb eelkõige sellest, et välisomanduses olevad ettevõtted on maksnud rohkem dividende ehk reinvesteerinud väiksema osa kasumist kui varem^[2]. Ühelt poolt ongi pikaajalise trendina loomulik, et dividendimäär mõnevõrra suureneb, sest välisinvestor tahab mingil ajal teenitud tulu mujal kasutada. Seda enam, et Eesti tulumaksusüsteemist tulenevalt on siin dividende suhteliselt vähe välja makstud ja suur osa kasumist on reinvesteeritud, mis on aidanud kasvatada ettevõtete omakapitali ka välisinvestorite puhul. Teiselt poolt peegeldab see ilmselt siiski ka seda, et majanduskasvu aeglustumisel on varasemast vähem  tulusaid reinvesteerimise võimalusi.

2024. aastal suurendas dividendide väljamaksmist märkimisväärselt ka soov osa kasumist veel madalamate maksumääradega välja võtta, sest 2025. aastal hakkas kehtima kõrgem juriidilise isiku tulumaksumäär. Tulemuseks oli rekordiline dividendide maht – dividende maksti praktiliselt samas ulatuses, kui oli eelmise aasta kasum (vt joonis 3). Eriti suure dividendimaksjana paistsid silma info ja sidega tegelevad ettevõtted, kes maksid dividende lausa viimase kahe aasta kasumi ulatuses. Samas näiteks kutse-, teadus- ja tehnikavaldkonnas tegutsevad ettevõtted reinvesteerisid endiselt üle poole kasumist. 2024. aasta märkimisväärselt suurem dividendide maksmine polnud ainult omane välisomandis olevatele ettevõtetele, vaid seda tegid ka kodumaised ettevõtted.

Uued omakapitaliinvesteeringud on jäänud eelnevate aastate tasemele

Viimastel aastatel on uued omakapitaliinvesteeringud Eestis püsinud nii eurodes mõõdetuna kui ka tehingute arvult ligikaudu samal tasemel kui enne koroonakriisi ja Venemaa-Ukraina täiemahulise sõja algust (vt joonis 4). Suhtena SKPsse on natuke alanenud siiski ka need. Tegevusaladest on viimasel kahel aastal enim investeeritud kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevuse, info ja side, kinnisvara ning töötleva tööstuse valdkondadesse. Traditsiooniliselt on Eesti olnud atraktiivne investeerimiskoht peamiselt lähiriikidele ja Saksamaale, aga viimastel aastatel on siia aina rohkem investeeringuid tehtud ka Ukrainast – kolme viimase aasta jooksul kokku ligi 500 miljonit eurot. 

Seega üleüldist välisinvestorite põgenemist Eestist õnneks ei paista, sest välisomanduses olevate ettevõtete müük residentidele ja omakapitali vähendamine on jäänud nii eurodes mõõdetuna kui ka arvuliselt samuti ligikaudu varasemate aastate tasemele. Kõige rohkem on lahkutud nendelt tegevusaladelt, kuhu ka investeeringuid on enim tehtud. Lisaks on väljutud kaubandusest, veondusest ja laondusest.

Kokkuvõttes võib seega tõdeda, et Eestisse, kasvades siirdemajandusest arenenud majandusega riigiks, on välisinvesteeringute sissevool ajas trendina mõnevõrra vähenenud. Meie riigi atraktiivsust välisinvesteeringute sihtkohana on tõenäoliselt vähendanud majanduskasvu tempo aeglustumine ja ühes sellega investeeringute tootluse langus ning viimastel aastatel ka agressiivse Venemaa lähedus. Lisaks on ajutisema tegurina vähendanud välisinvestorite reinvesteeritud tulu asjaolu, et ennetamaks ettevõtete dividendide maksustamist on välisinvestoreid maksnud rohkem dividende. Positiivne on, et uued omakapitaliinvesteeringud jäid möödunud aastal nii eurodes mõõdetuna kui ka arvuliselt ligikaudu varasemate aastate tasemele.