Selle aasta majandusteaduse Nobeli preemia laureaatideks said Paul Milgrom ja Robert Wilson oma panuse eest oksjonite mõistmisesse ja kujundamisse. Nobeli majanduspreemiate puhul on harvad juhud, kui võib väga konkreetselt näidata, millise praktilise probleemi lahendamise eest auhind on antud. Selle aasta nobelistide tööd on otseselt toonud raha riikide eelarvetesse ja parandanud ühiskondlikku heaolu aidates riikidel korraldada paremaid riigihankeid ja oksjoneid.

Kuidas kujuneb õiglane hind?

Äritegemise üks tähtsamaid reegleid ütleb, et osta odavalt ja müü kallilt. Mis aga on odav ja mis on kallis? Kui sa ei oska arvata, kui palju on ostja valmis su kauba eest maksma, on üks võimalus korraldada oksjon. Erinevaid variante, kuidas oksjonit korraldada, on aga palju ning õige oksjonitüüp sõltub suuresti sellest, millise kaubaga on tegu. Selle aasta majandusteaduse Nobeli preemia laureaadid Paul Milgrom ja Robert Wilson tegelesid sobivate oksjonite väljamõtlemisega erinevate olukordade tarvis.

Miks vähempakkumise võitnud ehitaja ei saa töid pakutud hinnaga tehtud?

Oletame, et remondid vannituba ja küsid mitmelt ehitajalt hinnapakkumise. Valid siis nende hulgast kõige odavama ning ei lähe palju aega mööda, kui ehitaja teatab, et selgunud on ootamatud asjaolud ning olemasoleva eelarve piirides ei ole võimalik tööd kvaliteetselt lõpetada. Kas tuleb tuttav ette? Raha juurde küsimise põhjus ei pruugi olla ehitaja pahatahtlik käitumine, vaid hoopis võitjaneedus. Iga ehitaja teeb oma pakkumuse selle järgi, kui palju ta arvab töö maksma minevat. Ehitajad oskavad küll tööde maksumust keskmiselt hinnata, kuid teevad vigu nii üles- kui ka allapoole. Kui nüüd sina ostjana valid selle, kes pakkus kõige madalamat hinda, siis on tõenäoline, et valisidki ehitaja, kes eksis oma hinnapakkumises just allapoole, ehk siis pakkus madalamat hinda, kui on töö tegelik maksumus. Eksimine on ju inimlik, eks! Nende ehitajatega, kes eksivad ülespoole, me väga sageli lepinguid ei sõlmi, kui vähegi põhjalikuma hinnauuringu läbi viime. Selle aasta nobelistid lõid erinevaid mehhanisme, mis aitaksid võitjaneeduse probleemi vähendada.

Kas kõik oksjonid on võrdsed?

1996. aastal Nobeli preemia saanud William Wickrey näitas, kuidas erinevad oksjonitüübid on võrdsed. Ta leidis, et lõpphinnas pole vahet, kas peetakse inglise tüüpi oksjonit, kus alustatakse madalamast hinnast ning iga järgnev pakkumine ületab eelmist, või eelistatakse hollandi tüüpi oksjonit, kus alustatakse kõrgest hinnast ning oksjonipidaja toob hinda alla seni, kuni üks ostja on valmis kauba ära ostma.

Samasus eri oksjonitüüpide vahel kehtib aga vaid siis, kui ostjatel on ainult isiklik informatsioon kauba väärtuse kohta ning müüdaval objektil puudub ühine väärtus, mis oleks omane kõigile. Suurema osa kaupade puhul on aga olemas ka väärtus, mis on kõigile omane. Isegi kui tegemist on heategevusoksjoniga, ei saa väita, et teiste pakkujate hinnang ja tehtud pakkumised ei mõjuta sinu hinnangut. Sellisteks objektideks on enamik kaupu ja teenuseid.

Käesoleva aasta nobelistid tegelesidki ühe juhtumina oksjonitega, kus müüdaval objektil on korraga nii ühine kui ka isiklik väärtus. Kuulsa autori maalil on edasimüügiväärtus, kuid lisaks on tähtis ka see, kas soovid seda tööd oma kodu seinal vaadata. Korterit ostes on sel turuhind, kuid mängu tulevad ka isiklikud aspektid, mis ostuotsust mõjutavad. Isegi valitsuse võlakirjadel, mis on eelkõige ühise väärtusega, on igal pangal olemas ka oma, keskmisest erinev väärtus vastavalt sellele, milline on panga eelnev portfell või milliseid võlakirju soovivad tema kliendid omada.

Teiste ostuhuviliste pakkumised oksjonil osutuvad oluliseks infoks ostetava kauba väärtuse kohta inglise tüüpi oksjonitel. Hollandi tüüpi oksjoni puhul aga sellist infot ei ole ning müüdava asja lõpphind võib jääda madalamaks kui inglise tüüpi oksjonil. Nii pole need kaks oksjonit enam samaväärsed.

Mis saab siis, kui soovid oksjonil osta korraga kahte kõrvuti asuvat maatükki suvila rajamiseks?

Maatüki väärtus sõltub paljuski sellest, kas saad ka kõrvalasuva krundi osta ja millise hinnaga see tehing õnnestub. Kui valitsus müüb raadiovõrgulaineid üle riigi, siis võib ta seda teha piirkonniti ning jällegi osutub väga oluliseks hinnaargumendiks naaberpiirkonna raadiovõrgusageduse ostmise võimalus ja hind. Sellise ülesande lahendamiseks pakkusid välja selle aasta Nobeli preemia laureaadid, osaliselt koos Preston McAfeega, samaaegse mitme pakkumisringiga oksjoni (simultaneous multiple round auctions, SMRA). Alustades madalast hinnast ja lubades korduvaid pakkumisi, vähendab see oksjonitüüp probleeme, mis tulenevad võitjaneedusest ja ebakindlusest. Nobeli preemia laureaatide tööde tulemusi kasutades müüs föderaalne sideamet (Federal Communications Commission) USAs 1994. aastal kümme esimest raadiolainelitsentsi ja sai selle eest rohkem kui 600 miljonit dollarit. Neid litsentse oli valitsus eelnevalt andnud tasuta. Sellest oksjonitüübist inspireeritud oksjonitega on praktiliselt kõik riigid müünud oma raadiolaineid ja teeninud märkimisväärset tulu riigieelarvesse ning tõhustanud ressursside kasutamist.

Nii saamegi otseselt näha selle aasta Nobeli preemia laureaatide töö tulemusi. Olgugi, et oksjoniteooria on ülimalt teoreetiline ning selle teema kohta tehtud tööd kvalifitseeruvad alusuuringuks ja mitte rakendusuuringuks, on sealt välja kasvanud väga praktilised lahendused. Hiljem on nobelistid teinud koostööd ka arvutiteadlaste, psühholoogide ning teiste valdkondade ekspertidega, et oksjonite korraldamist veelgi täiustada. Oksjoniteema on endiselt populaarne ja areneb väga kiiresti, eriti tänu võimalustele, mida pakuvad uued platvormid ning internetipoed ja kasvav arvutusvõimsus.