Nobeli komitee Stockholmis määras 2022. aasta majanduspreemia kolmele Ameerika majandusteadlasele, kelle vahel jagatakse võrdselt auhinnaraha 10 miljonit Rootsi krooni. Ben Bernanke sai preemia töö eest, mis käsitleb 1930. aastate suurt depressiooni ja pankade rolli majandussurutise süvendamisel. Douglas Diamond ja Philip Dybvig pälvisid preemia majandusteooriate eest, mis aitavad selgitada pangajookse ja pakuvad välja meetmeid pangajooksu toimumise riski vähendamiseks.

Pankadel on tänapäeva turumajanduses keskne roll. Nad konverteerivad kodumajapidamiste ja ettevõtete hoiused laenudeks teistele kodumajapidamistele ja ettevõtetele, mis võimaldab kodumajapidamistel lihtsamini kinnisvara ja autosid osta ning ettevõtetel masinatesse, hoonetesse ning teadus- ja arendustegevusse investeerida. On ka teisi võimalusi investeeringuid ja suuri oste rahastada, aga pangad moodustavad siiski enamikus riikides väga olulise osa finantssüsteemist.

Pank toimib säästjate ja laenajate vahelise lülina, kuid raha vahendamine on tegelikult keeruline protsess. Säästjad enamasti säästavad nõudmiseni hoiustel ning neil on võimalik oma raha tagasi saada igal ajal, samal ajal kui laenuvõtjad maksavad üldjuhul oma laene tagasi paljude aastate jooksul. Pangad konverteerivad lühiajalised hoiused pikaajalisteks laenudeks. Lisaks on pankadel risk, et laenuvõtjad ei pruugi võetud laenu teenindada, kuna nad kas ei saa või ei tee seda. Selleks et laen saaks teenindatud, tuleb pangal väga hoolikalt laenajat hinnata. Samas on pangal lihtsam kontrollida krediidiriski siis, kui ta teab laenuvõtjat hästi ja suhe kliendiga on olnud pikaajaline.

Kõik kolm Nobeli preemia laureaati on uurinud pankade rolli finantssüsteemis ja majanduses üldiselt. Ben Bernanke analüüsis pankade rolli 1930. aastate suure depressiooni ajal. Oma järeldustes toob ta välja, et pankade ulatuslik kokkuvarisemine oli peamine põhjus, miks kriis läks nii sügavaks ja kestis sedavõrd kaua. Kui pangad lõpetasid tegevuse, kadus ka info nende laenuvõtjate kohta ning kodumajapidamistel ja ettevõtetel oli raskem leida panku, mis nende investeeringuid finantseeriksid. Hoiused vähenesid samuti, sest paljud säästjad kaotasid pankade kokku kukkudes kõik või osa oma hoiustest. Suur depressioon kestis kuni teise maailmasõja alguseni.

Bernanke väitel on väga oluline tagada, et majanduslikud tagasilöögid ei viiks pankade pankrotistumiseni ja finantssüsteemi kokkuvarisemiseni. Ta leidis, et pankade kokkuvarisemise riski on võimalik vähendada ja kasutada rahapoliitikat, et pangasektorit ei ohustaks likviidsusprobleemid. Bernankel oli hiljem võimalus neid põhimõtteid Föderaalreservi Süsteemi nõukogu esimehena rakendada, kui üleilmne finantskriis 2008. aastal puhkes, olles seega kriisi ajal kehtestatud madalate intressimäärade ja ebakonventsionaalse rahapoliitika taga. Selle eksperimendi lõplik tulemus ei ole siiani selge.

Douglas Diamond ja Philip Dybvig ei ole võib-olla nii laialdaselt tuntud, aga Diamond-Dybvigi artiklit teavad kõik rahanduse ja rahandusökonoomika üliõpilased. Nende 1983. aastal avaldatud artikkel püüdis teoreetiliselt selgitada panganduskriise lähtuvalt sellest, et pankade bilansis on lühiajalised hoiused, aga pikaajalised laenud. Pankade ärimudel viitab sellele, et nad on mittelikviidsed ja järelikult vastuvõtlikud kriisidele, mis võivad tuleneda iseenesest täituvatest ootustest.

Kui hoiustajad ootavad, et kriisi ei tule, ja hoiavad seetõttu oma sääste pangas, saab pank toimida normaalselt ja ootused osutuvad õigeteks. Aga kui hoiustajad ootavad, et pank läheb pankrotti, võtavad nad hoiused välja ning kuna pangal on ainult pikaajalised varad, ei saa ta oma kohustusi täita ja ootused osutuvadki õigeks. Tulemuse määravad nende ootused, kellel on pangas lühiajalised hoiused. Diamond-Dybvigi mudeli õppetund on, et pangad on altid iseenesest täituvatele kriisidele ja lõplik tulemus võib sõltuda ootustest või arvamustest. Seega on pangandussektori kriiside vältimiseks usaldus väga oluline.

Diamond ja Dybvig püstitasid küsimuse, kuidas saaks usaldust pangandussektoris tugevdada. Abi võib olla hoiusekindlustuse skeemist: säästjad teaksid, et nad ei kaota oma hoiuseid, kui pank läheb pankrotti. Nad ei kiirustaks hoiuseid välja võtma, isegi kui pangal on kuuldavasti probleeme. Hoiusekindlustus võib niisiis vähendada pangajooksude riski.

Kuigi nii Douglas Diamond kui ka Philip Dybvig on teostanud palju muid uurimusi, mis on avaldatud mainekates ajakirjades, on mainitud Diamond-Dybvigi artikkel poliitikakujundamise seisukohast kõige olulisem. Hoiusekindlustuse tähtsus on praeguseks laialdaselt tunnustatud. Samuti kehtib pankadele nüüd ulatuslik õigusraamistik, sealhulgas reservi- ja kapitalinõuded, laenamise ja investeerimise reeglid ning avalikustamiskohustused.

Pangandus- ja finantskriiside uurimise olulisus on ilmne Põhjamaade ja Balti regioonis, sest siin on nähtud arvukalt panganduskriise. Rootsis ja Soomes olid sügavad panganduskriisid 1990. aastate alguses. Esimestel aastatel peale Eesti taasiseseisvumist olid meilgi panganduskriisid sagedased ja vajasid mitmel korral valitsuse sekkumist. Tänu tõhusale regulatsioonile ja rangele järelevalvele on aga Eestil õnnestunud vältida tõsiseid panganduskriise pärast üleilmset finantskriisi. 2022. aasta Nobeli preemia laureaatide töö on aidanud finants- ja panganduskriise paremini mõista ning töötada välja abinõusid kriiside arvu ja tõsiduse vähendamiseks.

• Informatsioon Nobeli preemia laureaatide ja nende teadustöö kohta
• Nobeli preemia komitee pressiteade

Kasutatud allikad

Bernanke, Ben (1983). Non-monetary effects of the financial crisis in the propagation of the great depression. American Economic Review, kd 73, nr 3, lk 257–276.

Diamond, Douglas & Philip Dybvig model (1983). Bank runs, deposit insurance, and liquidity. Journal of Political Economy, kd 91, nr 3, lk 401–419.

Diamond, Douglas & Raghuram Rajan (2001). Liquidity risk, liquidity creation and financial fragility: a theory of banking. Journal of Political Economy, kd 109, nr 2, lk 287–327.