1/2019 Jaanika Meriküll, Tairi Rõõm. Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring: 2017. aasta küsitluse tulemused
Eesti Panga Teemapaberid 1/2019
Estonian Household Finance and Consumption Survey: Results from the 2017 wave
Käesolevas teemapaberis antakse ülevaade leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu (inglise keeles Household Finance and Consumption Survey) tulemustest. Seda uuringut on Eestis läbi viidud kahel korral, 2013. ja 2017. aastal. Me analüüsime 2017. aasta küsitluse tulemusi ja võrdleme neid nii 2013. aasta küsitluse tulemustega kui ka teistes euroala riikides 2013. või 2014. aastal tehtud küsitluse tulemustega. Peamiselt keskendume Eesti leibkondade netovarade jaotusele ja selle eri komponentidele. Samuti analüüsime leibkondade finantskoormust ja krediidipiiranguid. Kahes viimases peatükis käsitleme eriteemasid. Esimeses neist vaatame lähemalt peost suhu elavaid leibkondi. Teises kirjeldame inimeste pensioniootusi ja teise pensionisamba kavandatava reformi võimalikke tagajärgi.
Leibkondade varad võib jagada kahte peamisse kategooriasse: reaal- ja finantsvarad. Lõviosa leibkondade varadest moodustavad nii Eestis kui ka euroalal reaalvarad. 2017. aasta küsitluse põhjal moodustasid reaalvarad Eesti leibkondade koguvaradest 89%. Reaalvarade suurim komponent oli kinnisvara, mis moodustas reaalvaradest 71%. Finantsvarade suurim komponent olid omakorda hoiused, mis moodustasid finantsvaradest 71%. Kohustuste poolel oli võlakoormuses suurim osakaal kinnisvaralaenudel, mis 2017. aastal moodustasid 88% koguvõlast.
Eesti leibkondadel on rohkem ettevõtlusvarasid kui euroala elanikel keskmiselt. Ärivarad moodustasid 2013. aastal kõigist reaalvaradest 20% (2017. aastal 26%). Euroalal oli sama näitaja 12%. Eestis on finantsvarad vähem hajutatud kui euroalal: meil koosnevad need enamasti hoiustest, samas kui teistes euroala riikides koosneb suurem osa finantsvaradest riskantsematest varadest, näiteks aktsiatest ja võlakirjadest ning vabatahtliku kogumispensioni varadest. Siiski suurenes aktsiate, võlakirjade ja investeerimisfondide osakaal finantsvarade portfellis Eestis 2013. ja 2017. aasta vahelisel perioodil 5%-lt 10%-le.
Nii nagu teistes riikides on ka Eestis varaline jaotus väga ebaühtlane. Kui jaotame elanikkonna netovarade alusel kasvavalt 100 võrdsesse rühma või protsentiili, näeme, et kümnenda protsentiili netovarade väärtus oli 2017. aastal ligikaudu 400 eurot. Seda on üle 100 korra vähem kui mediaani ehk 50. protsentiili varade väärtus, mis oli 47 700 eurot. 80. protsentiilis oli varade väärtus 119 000 eurot ja 90. protsentiilis 223 000 eurot. Netovarade jaotuse alumisse poolde kuuluvad leibkonnad omasid 7% koguvaradest, samal ajal kui 5%-le kõige rikkamatest leibkondadest kuulus pea pool (46%) koguvaradest.
Netovarade mediaani reaalväärtus kasvas 2013. ja 2017. aasta vahelisel perioodil 12,1%. Kasv oli kõige kiirem selles viiendikus leibkondadest, kellel oli kõige rohkem netovarasid (kõrgeim netovarade kvintiil). Ka leibkonna peamise elukoha väärtus kasvas kõige rohkem just selles leibkondade rühmas. Ülemises kvintiilis oli kasv 21%, samas kui kahes alumises kvintiilis leibkonna peamise eluaseme väärtus kahanes. Selle põhjuseks oli peamiselt kinnisvara hindade ebaühtlane areng: kallima kinnisvara hinnad tõusid rohkem. Ka finantsvarade puhul kasvasid rikkamate leibkondade varad kiiremini, kuid kasvumäärade erinevused netovarade kvintiilides olid selles varaklassis veelgi suuremad kui kinnisvara puhul. Hoiuste väärtus kasvas kõrgeimas kvintiilis 90%, samas kui see madalaimas kvintiilis isegi vähenes pisut. Rikkaimate leibkondade varade väärtuse kiirema kasvu tagajärjel suurenes 2013. ja 2017. aasta vahemikus ka netovarade jaotuse hinnanguline ebavõrdsus. Varade osakaal, mis kuuluvad 5%-le rikkaimatest leibkondadest, kerkis 43%-lt 46%-le, ja netovarade Gini koefitsient tõusis 0,69-lt 0,71-le. Kuigi mõlema ebavõrdsuse mõõdiku punkthinnangud suurenesid, jäid nende muutused mõõtmisvea piiresse.
Netovarade väärtus sõltub vanusest. Modigliani (1966) elutsükli teooria järgi koguvad inimesed vara järk-järgult kuni pensionieani ja seejärel hakkavad oma sääste kulutama. Seega peaks netovarade vanuseprofiil olema küürukujuline ja selle kõrgeim tipp peaks jääma pensioniea saabumise juurde. Just sellist profiili on näha teistes euroala riikides, aga mitte Eestis. Euroala elanike seas on netovarade väärtus suurim vanuses 65–74, kuid Eestis jõuab tipp kätte palju varem: 2013. aasta küsitluse järgi vanuserühmas 35–44 ja 2017. aasta küsitluse järgi vanuserühmas 45–54. Eesti nooremate kohortide suhteliselt suurema jõukuse põhjus on selles, et ka nende sissetulekud on suuremad. Nooremad inimesed, kes omandasid hariduse ja tööturukogemuse pärast majanduslikku siirdeperioodi, on tööturul paremas positsioonis ning Eestis elavate vanemate inimestega ja Lääne-Euroopa riikide noortega võrreldes teenivad nad suhteliselt kõrget palka. Mida enam aega majanduslikust siirdest mööda läheb, seda enam peaks Eesti netovarade läbilõikeline vanuseprofiil sarnanema euroala omale.
Uuringust tuli välja ka see, et endale kuuluvas kodus elavad leibkonnad on üldiselt palju jõukamad kui leibkonnad, kes eluaset üürivad. See kehtib nii Eestis kui ka teistes euroala riikides. Koduomanike ja üürnike netovarade mediaanväärtuse erinevused on märkimisväärsed. 2017. aastal oli Eestis ilma eluasemelaenuta koduomanike netovarade mediaanväärtus 65 000 eurot, kuid üürnikel oli sama näitaja 1900 eurot. Euroalal olid need arvud 2013.–2014. aastal vastavalt 241 000 eurot ja 9100 eurot. Need erinevused iseloomustavad seda, kui oluline on leibkonna peamise eluaseme roll leibkondade varades. See on koduomanike tähtsaim vara ning peamise eluaseme tagatisel võetud eluasemelaenudel on leibkondade laenukoormuses suurim osakaal.
Eesti leibkondade võlakoormus oli väiksem kui euroalal keskmiselt. 2017. aastal oli Eestis laenu-vara suhtarvu mediaanväärtus 15% ning laenu-sissetuleku suhtarv 22%; euroalal olid need näitajad 2013.–2014. aastal vastavalt 26% ja 72%. Nende suhtarvude arvutamisel võeti arvesse ainult laenukoormusega leibkondi. Kuigi Eestis oli võlakoormus väiksem, olid ka Eesti leibkondade finantspuhvrid kasinamad kui euroalal keskmiselt. Likviidsete netovarade-sissetuleku suhtarv oli Eesti mediaanleibkonnal 8% aastasest brutosissetulekust, umbes kaks korda madalam kui euroala mediaanväärtus 2013.–2014. aastal. See vastab netosissetuleku suhtes umbes 13%-le, st Eesti mediaanleibkonna likviidsed säästud olid tema kuisest netosissetulekust umbes 1,6 korda suuremad.
Eestis oli krediidipiiranguga leibkondade osakaal ligikaudu sama suur kui euroalal keskmiselt. 2013. aasta 6,8%-lt kerkis see 2017. aastaks 7,7%-le. Tõusu põhjustas suurem krediidinõudlus: laenu taotlenud leibkondade osakaal kerkis 19%-lt 26%-le. Vähemal määral oli selle põhjuseks ka krediidipakkumise vähenemine: tagasilükatud laenutaotlusega leibkondade osakaal kerkis 7%-lt 8%-le. Tagasilükatud laenutaotlusega leibkondade osakaal oli negatiivselt seotud sissetulekuga – kahte madalaimasse sissetulekukvintiili kuuluvate leibkondade hulgas oli see märkimisväärselt kõrgem kui rikkamate leibkondade hulgas. Ka nõudlus krediidi järele sõltus sissetulekust, kuid sel juhul oli seos positiivne. Suurema sissetulekuga leibkonnad taotlesid suurema tõenäosusega laenu kui väiksema sissetulekuga leibkonnad. Lisaks sõltus krediidinõudlus olulisel määral ka sellest, kui vana oli leibkonna viiteisik. Nooremad inimesed taotlesid palju suurema tõenäosusega laenu kui vanemaealised.
Peost suhu elavate leibkondade osakaal on Eestis umbes sama kui USAs ja euroala riikides. Peost suhu elavate leibkondadena määratletakse neid leibkondi, kelle likviidsed varad moodustavad vähem kui poole nende kuisest sissetulekust, st nad tarbivad suurema osa oma sissetulekust ära ega kogu sääste. Neid on kõigist Eesti leibkondadest umbes kolmandik. Kolmveerand neist omakorda on jõukad peost suhu elavad leibkonnad, sest neil on mittelikviidseid varasid, näiteks kinnisvara ja vabatahtliku pensionisamba varad. Erinevalt teistest arenenud riikidest on jõukamate peost suhu elavate leibkondade staatus Eestis ajas püsivam. 60% leibkondadest, kes kuulusid 2013. aastal jõukamate peost suhu leibkondade hulka, olid seda ka 2017. aastal. See erineb vaestest peost suhu elavatest leibkondadest ehk neist, kel pole mittelikviidseid varasid – need on peamiselt noored leibkonnad, kes väljuvad sellest kategooriast kiiresti. Kalduvus kogu sissetulek ära kulutada ilma sääste kogumata peegeldab pigem väikese osa jõukamate peost suhu elavate leibkondade elustiili. See ei ole miski, mis vahetevahel igaühega juhtub. Rahapoliitika mõttes on peost suhu elavate leibkondade osakaal tähtis seetõttu, et kuna neil on suur tarbimise piirkalduvus, suurendab nende rohkus majanduse tundlikkust rahapoliitiliste või eelarveliste šokkide suhtes. Selles vallas tehtud uuringud on näidanud, et Eesti reaktsioon rahapoliitikale on suhteliselt tugevam kui teiste euroala riikide oma (Almgren jt (2019)).
Pensionite eriteema peatükk näitab esmalt, et Eesti elanike pensioniootused ei kattu kuigi hästi riiklike pensioniõigustega. Tööealised inimesed eeldavad, et nende pensioniõigused on samasugused nagu neil, kes praegu pensionile jäävad, kuid ei võta arvesse seda, et asendusmäärade varieeruvus tulevikus väheneb ja pensionid hakkavad palju rohkem sõltuma elu jooksul teenitud sissetulekust, mitte tööstaažist. Lausa 62% vastajatest teatas, et nad ei kavatse raha eest töötamist kunagi lõpetada, mis kajastab inimeste ebakindlust oma pensioniõiguste suhtes. Pensionieas saadava sissetuleku säilitamise peamine strateegia näib olevat plaan nii kaua töötada kui võimalik.
Analüüsime, milliseid tagajärgi tooks teise pensionisamba sissemaksete vabatahtlikuks muutmine. Noortel inimestel on suur motivatsioon lõpetada sissemaksete tegemine teise pensionisambasse ja kogunenud raha välja võtta, sest nende krediidipiirangud on kõige suuremad. Keskealistel, kelle teise pensionisamba varade väärtus on keskmine, on samuti tugev ajend sama teha, kuna neil on vähe likviidseid varasid ja paljud neist elavad peost suhu. Samuti võrdleme teise pensionisambaga liitumata jätnute varasid ja kohustusi nende inimeste varade ja kohustustega, kes liitusid teise sambaga vabatahtlikult. Tulemused näitavad, et kui teise pensionisamba varad arvestusest välja jätta, ei ole teise sambaga liitunute ja mitteliitunute netovarades statistiliselt olulist erinevust. Ent kui võtame arvesse ka teise pensionisamba varad, siis on netovarades märkimisväärne erinevus teise sambaga liitunute kasuks. Teise samba varade väärtus ületab muude finantsvarade väärtust lausa 74% teise sambaga liitunute jaoks. Selle analüüsi põhjal ei saa väita, et inimesed, kes teise pensionisambaga liitumisest loobusid, on oma mitteliitumise korvanud muul moel rohkem säästes.
Autorite kontakt: [email protected]
DOI: 10.23656/24613800/12019/0170
Teemapaberi autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.
