2/2019 Thomas Y. Mathä, Stephen Millard, Tairi Rõõm, Ladislav Wintr ja Robert Wyszyński. Šokid ja tööjõukulude kohandumine: Euroopa ettevõtete küsitluse tulemused
Eesti Panga Toimetised 2/2019
Shocks and labour cost adjustment: evidence from a survey of European firms
Avaldatud Oxford Economic Papers, 2021, Oxford University Press, Vol 73(3), pages 1008-1033, gpaa041, DOI.
Toimetises hinnatakse Euroopa ettevõtete reaktsiooni majandus- ja finantskriisile. Uurime, kuidas ettevõtted šokkidele reageerides palku ning töökohtade ja töötundide arvu kohandasid. Selleks analüüsime Euroopa Keskpankade Süsteemi palgadünaamika võrgustiku (Wage Dynamics Network, WDN) 2014. ja 2015. aastatel korraldatud küsitlusest saadud andmeid. Küsitlusega koguti üksikasjalikke andmeid umbes 25 000 eri suuruse ja tegevusalaga ettevõtte kohta 25 ELi riigist. Kaetud on nii globaalne finantskriis (2008–2009) kui ka sellele järgnenud riigivõlakriis (2010–2013). See võimaldab võrrelda ettevõtete reaktsioone šokkidele eri aegadel.
Töötasime välja teoreetilise mudeli, mis aitaks meil mõista, kuidas ettevõtted võiksid teha valikuid tööjõukulude kohandamise erinevate viiside vahel. Mudeli põhiline eeldus on, et vastuseks šokile, mis ettevõtte tegevust mõjutab, valib see oma tööjõukulu korrigeerimiseks kõige odavama viisi, kohandades kas siis tunnipalkasid, tööaega või töökohtade arvu. Teiste sõnadega sõltub kohandumisviisi valik selle kulust. Selles mudelis on optimeerimisprobleem sama šoki tüübist olenemata. Siiski võimaldab mudel ettevõtetel positiivsetele ja negatiivsetele šokkidele erinevalt reageerida.
Meie empiirilise analüüsi tulemused on teoreetilise mudeliga kooskõlas. Regressioonmudelite hinnangud näitavad, et kohandumismustrile ei avalda erilist mõju šoki tüüp (nõudluspoolne šokk, rahastamisele ligipääsu šokk, varude kättesaadavuse šokk), küll aga muudab mustrit šoki olemus (positiivne või negatiivne), suurus ja püsivus. Leidsime, et kõige sagedasem reaktsioon šokile on tööjõukulusid mitte muuta, v.a. nõudluspoolsete šokkide puhul.
Vastavalt 2010–2013 aastate andmetele reageerisid negatiivsest šokist mõjutatud ettevõtted sellele kõige tõenäolisemalt töökohtade arvu vähendamisega. Sellele järgnes olulisuselt tunnipalga vähendamine ja vähim tõenäone oli töötundide arvu vähendamine. Šoki allikas seda käitumist ei mõjutanud. Selline negatiivsetele šokkidele reageerimise muster näitab, et töökohtade arvu vähendamise kulu on väiksem kui tunnipalga alandamise või töötundide arvu vähendamise kulu, sõltumata šoki tüübist. Seega olid tööjõu püsikulud (mis toimivad põhimõtteliselt töötundide vähendamise kuluna) vallandamiskuludega võrreldes piisavalt suured, nii et ettevõtete jaoks oli odavam töötajaid koondada kui vähendada nende töötundide arvu. Samamoodi olid palkade alandamise kulud (mis on tingitud töötajate motivatsiooni ja jõupingutuse vähenemisest) vallandamiskulude suhtes piisavalt suured, nii et ettevõtete jaoks oli odavam töötajaid koondada kui vähendada nende palku.
Positiivsetele šokkidele reageerisid ettevõtted kõige tõenäolisemalt palkade tõstmisega. Sellele järgnes töökohtade ja siis töötundide arvu suurendamine. Need tulemused näitavad, et ettevõtted reageerivad positiivsetele ja negatiivsetele šokkidele asümmeetriliselt, mis on meie teoreetilise mudeliga kooskõlas. Nominaalpalga allapoole jäikus (downward nominal wage rigidity, DNWR) tuleneb palkade alandamisega seotud kuludest, mida palkade tõstmisega ei kaasne. Lisaks on tõenäoline, et ettevõtted, kes positiivsetele šokkidele reageerides märkimisväärselt oma tootmismahtu suurendavad, peavad juurde leidma tööjõuressurssi. Meie analüüs näitas, et töökohtade arvu suurendamise tõenäosus oli suurem kui töötundide arvu suurendamise tõenäosus. Lähtudes meie teoreetilisest mudelist näitab see, et ületunnitöö kulu ületab lisatöötajate värbamise kulu.
Ettevõtete reageerimist šokkidele aastatel 2008–2009 ja 2010–2013 saab võrrelda vaid seitsme riigi puhul (Bulgaaria, Eesti, Saksamaa, Iirimaa, Läti, Leedu, Luksemburg ja Poola). Võrdlusest avaneb eriilmeline pilt: veidi üle poole nende kahe perioodi kohandumismustritest erinevad üksteisest. 2008–2009 aastatel reageerisid ettevõtted negatiivsetele šokkidele enim palkade muutmisega, millele järgnes töökohtade arvu muutmine ja seejärel tööaja muutmine. Aastatel 2010–2013 oli valdavaim töökohtade arvu muutmine, seejärel palkade ja viimasena tööaja muutmine. Suurem osa riikidest, kelle kohta on kahe perioodi andmed olemas, läbisid 2008–2009 aastatel sügava majanduskriisi ning 2010–2013 aastatel nende majandus kasvas. Tavapärastel aegadel oli tõenäolisem, et negatiivset šokki kogenud ettevõtted kohandasid pigem töökohtade arvu, mitte palku, kuid sügava majanduskriisi ajal pöördus see vastupidiseks. Need tulemused on kooskõlas varasemate empiiriliste uurimustega, milles on leitud, et nominaalpalgad on allapoole jäigad, kuid see võib ulatuslike majanduskriiside ajal muutuda.
Lisaks eelnevale analüüsime seda, kuidas reageerivad ettevõtted negatiivsetele šokkidele erinevates institutsionaalsetes keskkondades. Kui riigis on töösuhted rangelt reguleeritud ja palgaläbirääkimised on tsentraliseeritud, alandavad ettevõtted negatiivsete šokkide korral palku väiksema tõenäosusega. See kehtis kõigi vaadeldud šokkide puhul.
Samuti analüüsisime erinevusi põhipalkade ja lisatasude kohandamise ning püsivate ja ajutiste töökohtade arvu kohandamise vahel. Nii põhipalgad kui ka lisatasud reageerivad negatiivsetele nõudluspoolsetele šokkidele väiksema tõenäosusega kui positiivsetele nõudluspoolsetele šokkidele. Põhipalkade puhul peegeldab see nominaalpalkade allapoole jäikust ja seda on erialakirjanduses laialdaselt käsitletud. Lisatasud on samuti allapoole jäigemad kui ülespoole. Töökohtade arvu korrigeerimiste puhul ilmneb, et reaktsioon nii negatiivsetele kui ka positiivsetele nõudluspoolsetele šokkidele on üsna sümmeetriline. Seega ei ole tõendeid selle kohta, et töökohtade arvu vähendamise kulud (töötajate vallandamiskulud) erineks suurel määral töökohtade arvu suurendamise kuludest (värbamise ja väljaõpetamise kulud).
DOI: 10.23656/25045520/022019/0164
Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega
