4/2024 Liina Rebane, Merike Kukk, Tairi Rõõm. Varaline ebavõrdsus eakate kohalike ja sisserännanute vahel: Eesti ja Läti andmetel põhinev analüüs
Eesti Panga Toimetised 4/2024
4/2024 Liina Rebane, Merike Kukk and Tairi Rõõm. Wealth disparities between elderly immigrants and natives: a study of Estonia and Latvia
Globaliseeruvas maailmas, kus sobiva elu- ja töökoha otsingud ületavad tihti riigipiire, on tähtis mõista, mil määral toimub sisserännanute integreerumine ning milline on nende positsioon ühiskonnas. Määravaks teguriks on sisserändajate toimetulek tööturul ning seda on uuritud laialdaselt, kuid heaolu hindamisel on samuti oluliseks näitajaks nende varanduslik seis, mida on vähem uuritud. Varasemast kirjandusest on teada, et varalised erinevused kipuvad olema laiaulatuslikumad kui erinevused sissetulekutes ning seetõttu ei anna sissetulekute jaotus täit pilti kohalike ja sisserännanute majandlikust heaolust. Seega aitab nendevahelise varandusliku erinevuse analüüsimine mõista, kuivõrd on sisserännanud kohalikku ühiskonda integreerunud.
Eestis ja Lätis moodustavad märkimisväärse osakaalu rahvastikust sisserännanud (Eestis 15% ja Lätis 13%) ning lisaks on nendesse riikidesse sisserännanute profiil tuntavalt erinev teiste Euroopa riikide omast. Käesolevas uurimistöös võrdleme kohalike ja sisserännanute varasid Eestis ja Lätis ning analüüsime tegureid, mis on seotud varalise lõhega kohalike ja sisserännanute vahel. Enamik Eesti ja Läti sisserännanutest on idaslaavlased, sealhulgas venelased, valgevenelased ja ukrainlased, kes on neisse riikidesse rännanud nõukogude okupatsiooni ajal, suurim rändelaine toimus 1950ndatel. See tähendab, et suurem osa sisserännanutest on eakamad inimesed, vanuses 60 ja enam. Sellest tulenevalt eristub sisserännanute profiil Eestis ja Lätis teistest Euroopa riikidest, kuna seal on immigrantide vanuseline jaotus palju mitmekesisem. Seetõttu on ka meie uurimuses vaatluse all just 60+ vanusegrupp, mis võimaldab sisserännanuid kohalikega paremini võrrelda. Mõlemad rahvastikurühmad alustasid varade kogumist 1990. aastate alguses väga madalalt tasemelt.
Lähtume oma töös immigrantide definitsioonist, mille järgi on sisserännanud need, kes pole sündinud oma elukohamaal, seega keskendume vaid esimese põlvkonna immigrantidele. Kasutame uurimistöös andmeid, mis pärinevad 2017. aastal läbi viidud leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringust (HFCS). Kuna selles uuringus on varad leibkonnapõhised, keskendume leibkondadele, kus perepea on sisserändaja.
Kohalike ja immigrantide varalõhe kohta tehtud uurimistöödes on leitud, et immigrantidel on üldjuhul kehvem haridus kui kohalikel ning seetõttu ka madalam sissetulek. Kuna aga varade väärtus sõltub terve elukaare jooksul kogutud säästudest ja need on omakorda seotud sissetulekuga, siis ongi sisserännanud enamasti vähem jõukad kui kohalikud. Samuti on sisserännanute seas rohkem leibkondi, kes ei ole koduomanikud. Eesti ja Läti puhul need seaduspärad enamasti ei kehti, kodu omamine on mõlemas segmendis levinud ning sisserännanutel, kes on üle 60 aasta vanad, on haridustase kõrgem kui 60+ vanuses kohalikel. Seetõttu annab Eesti ja Läti kohalike ja sisserännanute võrdlemine uut teavet varade kogumise võime kohta erinevates rahvastikurühmades.
Kohalike ja sisserännanute vahelise varandusliku lõhe hindamiseks varade jaotuse lõikes rakendame oma töös mittetingimuslikku kvantiilregressiooni (unconditional quantile regression), mis põhineb taaskeskmistatud mõjufunktsioonil (recentered influence function, RIF). Lisaks kasutame RIF-regressioonile tuginevat Oaxaca-Blinderi dekompositsioonimeetodit, et leida kohalike ja sisserännanute varalise kogulõhe vaadeldavate näitajatega selgitatud ja selgitamata jäävat osa igas kvantiilis (kogu lõhe varades = selgitatud lõhe + selgitamata lõhe).
Analüüsist selgub, et 60+ vanusegrupis on kohalikud jõukamad kui sisserännanud ja seda vaatamata immigrantide kõrgele koduomamise määrale ning kohalikest kõrgemale haridustasemele. Meie hinnangud näitavad, et Eestis ja Lätis on keskmine erinevus netovarades eakate kohalike ja sisserännanute vahel samas suurusjärgus: kohalikud on keskmiselt 40% jõukamad kui sisserännanud. Varade erinevus suureneb netovarade jaotuse ülemises osas, muutudes Eestis oluliseks juba alates mediaanist, Lätis aga alates 90. protsentiilist. Varade lõhe on varade jaotuse ülemises osas, 95. protsentiilis, Eestis 74% ja Lätis 55% kohalike kasuks.
Uurisime täpsemalt, millised tegurid on selle varandusliku lõhega seotud ja ilmnes, et Eestis ja Lätis on mitmed neist sarnased. Kuigi kodu omamise määr on eakatel kohalikel ja sisserändajatel lähedane ning Eestis on see sisserändajatel isegi kõrgem, siis sisserändajate kodude väärtus võrreldes kohalikega on Eestis 32% madalam ja Lätis 20% madalam. Sisserändajate seas on levinum pealinna piirkonnas elamine, s.t Eestis Harjumaal ja Lätis Riia piirkonnas, mis suurendab varade väärtust ning vähendab varanduslikku lõhet. Samas Eestis suurendab pealinnas elamine kohalike varade väärtust rohkem kui sisserändajate oma, kuna elatakse erinevates pealinna piirkondades, mis kokkuvõttes siiski suurendab varalõhet.
Mõned varandusliku lõhega seotud tegurid on Eestis ja Lätis erinevad. Näiteks Eestis on kohalikel rohkem ärivarasid, samuti on nende seas rohkem leibkondi, kes on saanud päranduse. Need tegurid suurendavad varanduslikku lõhet Eestis, samas kui Läti puhul nad selgitavat mõju ei oma. Lätis on kohalike seas lausa kolmandiku võrra rohkem neid, kes omavad lisaks kodule muud kinnisvara ning see aitab kaasa varandusliku lõhe suurenemisele. Eestis sellist varalist erinevust ei ole.
Kokkuvõttes ilmneb, et vaatamata kohalike ja sisserändajate võrdsele algseisule 1990. aastate alguses on kohalike varade väärtus kasvanud kiiremini kui sisserännanutel. Varasematele uuringutele toetudes võib järeldada, et pärast 1990ndaid olid sisserännanud üldjuhul kehvemas majanduslikus seisus kohaliku keele vähese oskuse tõttu, mis muutis töö leidmise võimalused sel ajal keskealistele sisserändajatele ahtamaks. Eesti ja Läti kohta tehtud analüüs näitab, et isegi pikema perioodi vältel, mis hõlmab mitmeid aastakümneid, ei pruugi sisserännanud olla uude keskkonda integreerunud ning see mõjutab nii nende tööturu võimalusi kui ka finantsvalikuid, sealhulgas varade kogumise võimet.
DOI: 10.23656/25045520/042024/0214
Autorite kontakt: [email protected]
Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.
