7/2025 Jaanika Meriküll, Tairi Rõõm. Varaline ebavõrdsus leibkonna vs. üksikisiku tasandil
Eesti Panga Toimetised 7/2025
Unravelling the overlooked dimension: Wealth inequality at the household vs individual level
Käesoleva uuringu eesmärk on hinnata, kas ja kui palju sõltub varaline ebavõrdsus sellest, kas mõõta seda leibkonna või üksikisiku tasandil. Suurem osa empiirilisi uurimusi kasutab varade väärtuse mõõtmisel leibkonna taseme andmeid, sest küsitlustega kogutakse varade ja kohustuste infot just leibkondade kohta. Selle puhul aga ei arvestata, et kuna ressursid on tegelikult üksikisikute omandis, ei jaotu need perekondades sageli võrdselt. Meie uuring tugineb varasematele analüüsidele, kus võrreldakse varalist ebavõrdsust eri mõõtmistasanditel ning näidatakse, et üksikisikute vahel valitseb suurem varaline ebavõrdsus kui leibkondade vahel. Me tugineme oma töös andmetele, mis võimaldavad sama valimi põhjal hinnata netovara suurust nii leibkonna kui ka üksikisiku tasemel.
Meie uuring panustab teaduskirjandusse kahel viisil. Esmalt kõrvutame leibkondade ja üksikisikute ebavõrdsuse hinnanguid, kasutades selleks Eesti finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu (Household Finance and Consumption Survey, HFCS) andmestikku, mida on täiendatud registriandmetega üksikisikute varade ja kohustuste kohta. Selline andmete sidumine võimaldab meil arvutada võrreldavaid netovarajaotusi kahel mõõtmistasandil, kasutades seejuures sama valimi andmeid. Teiseks selgitame, miks üksikisiku ja leibkonna tasandi hinnangud erinevad ehk kui suurt mõju omab see, et varad on leibkonnasiseselt ebavõrdselt jaotunud. Me teeme seda kahel viisil. Esiteks koostame hüpoteetilise varade jaotuse, muutes andmeid nii, et leibkonna netovara jaotatakse täiskasvanud liikmete vahel võrdselt. Teiseks dekomponeerime üksikisiku tasandi Gini koefitsiendi leibkonnasiseseks ja leibkondadevaheliseks komponendiks, kasutades hiljuti välja töötatud alagruppide dekomponeerimise meetodit.
Tulemused näitavad, et üksikisiku tasandil on ebavõrdsus süstemaatiliselt suurem kui leibkonna tasandil. Netojõukuse Gini koefitsient on üksikisiku tasandil hinnatuna 6–8% kõrgem kui leibkonnapõhine hinnang. Hinnang sellele, kui suurt osa varadest omab rikkaim 5% leibkondadest, mis mõõdab varade kontsentratsiooni jaotuse ülemises osas, on indiviidi tasandil mõõdetuna 8–12% suurem kui leibkonna tasandil. Need erinevused varade ebavõrdsuse mõõdikutes tulenevad sellest, et vara ei kuulu peredes võrdselt kõigile liikmetele.
Järgmiseks hindame nn ühtse leibkonna eeldusest tulenevat võimalikku nihet varalise ebavõrdsuse mõõtmisel. Selle eelduse kohaselt jagunevad peresiseselt varad leibkonnaliikmete vahel võrdselt ning seda kasutatakse sageli majandusuuringutes ja statistikatöödes leibkonnataseme varade teisendamisel isikupõhisteks varadeks. Kui rakendame ühtse leibkonna eeldust oma andmestiku põhjal, saame tulemuseks üksikisiku netojõukuse ebavõrdsuse, mis on tegelikust hinnangust 10–12% väiksem. Teisisõnu on vara peresisese võrdse jagunemise eeldus küll modelleerimisel mugav tööriist, kuid selle rakendamisel läheb kaduma oluline osa tegelikust isikupõhisest ebavõrdsusest.
Analüüsime selle eelduse võimalikku mõju ka teise nurga alt, kasutades Gini koefitsiendi dekomponeerimist, mis võimaldab hinnata, kui suur osa ebavõrdsusest on põhjustatud leibkondadevahelistest varalistest erinevustest ning kui suur osa tuleneb leibkonnasisestest erinevustest. Dekomponeerimine näitab, et 14–15% varalisest ebavõrdsusest on põhjustatud leibkonnasisesest komponendist, st sellest, et varad on perede sees ebavõrdselt jaotunud. Koos näitavad meie uuringu eelkirjeldatud tulemused, et leibkondade käsitlemine ühtsete otsustusüksustena ning leibkonnasisese varade jaotuse eiramine viib varalise ebavõrdsuse märkimisväärse alahindamiseni.
Ka edasises analüüsis võrdleme üksikisikute tegelikku varade jaotust hüpoteetilise jaotusega, kus leibkonnasiseselt on varad võrdselt jagunenud. Vaatame, millist mõju avaldab peresisene varade võrdne jaotamine isikutele, kes asuvad varade jaotuse eri osades, ning leiame, et kaotused või võidud järgivad U-kujulist mustrit. Netovara jaotuse alumises osas olevad isikud võidavad võrdsest jagamisest, kuid keskmiselt jõukad ja kõige rikkamad kaotavad, kusjuures suhteliselt suurimat kahju saavad need, kes kuuluvad jaotuse keskmistesse detsiilidesse. Leibkonnasisene ebavõrdsus on suurim varade jaotuse tipus, kuna seal omavad suurt rolli ettevõtlusvarad, mis on kõige ebavõrdsemalt jaotunud, seda ka peresiseselt.
Omandi jaotus leibkonnas on tihedalt seotud sooga ja sellega, milline on pere koosseis – kas see on kahe täiskasvanuga pere, kes on paarisuhtes, või muud tüüpi mitme liikmega pere. Peredes, kus on kaks täiskasvanud liiget, kes on paarisuhtes, on meestel tavaliselt rohkem ainuomandis olevaid varasid kui naistel, eriti ettevõtlusvara. Seega saaksid nemad varade võrdsest peresisesest ümberjaotusest pigem kahju. Peresisesed varalised erinevused on abielus paaridel väiksemad kui kooselus paaridel. Teiste peretüüpide puhul võidavad varade võrdsest peresisesest ümberjagamisest sageli ka mehed, mis näitab, et eri tüüpi leibkondades on varade sooline jaotus erinev. Kahe paarisuhtes oleva täiskasvanuga leibkondade puhul sõltub varade võrdsest jaotusest saadav kasu sellest, kas peres on lapsi. Lastega peredes võidaksid naised varade võrdsest jaotusest enam kui lastetute paaride puhul, mis näitab, et muudel võrdsetel tingimustel on meeste-naiste varalised erinevused lastega peredes suuremad. Tõenäoliselt tuleneb see emaduslõivust: kui perre sünnivad lapsed, siis tavaliselt kaotavad sissetulekus naised, mitte aga mehed. See lõhe sissetulekutes – nn emaduslõiv – võib muutuda ka lõheks jõukuses.
Kuigi mõõtmistasand mõjutab ebavõrdsuse suurust, on põhjuslikud tegurid mõlemal juhul sarnased. Staatilise ja dünaamilise dekomponeerimise meetodeid kasutades analüüsime, kuidas varade ja kohustuste struktuur ebavõrdsust mõjutab, ning näitame, et mida suurem on kodu ja riskivabade finantsvarade (nt pangahoiused) osakaal varades, seda võrdsemalt on netovara jaotunud. Teisalt aga kaasneb ettevõtlusvara, riskantsete finantsvarade (nt aktsiad) ja kohustuste osakaalu suurenemisega varalise ebavõrdsuse kasv. Need seosed kehtivad sõltumata sellest, kas me kasutame leibkonna- või isikupõhiseid varade ja kohustuste andmeid. Dünaamilised mõjud avalduvad samamoodi nagu staatilised – kinnisvara osakaalu kasv varades kas koduomanike osakaalu kasvu või kinnisvarahindade kasvu tõttu viib ebavõrdsuse vähenemiseni, samas kui kohustuste osakaalu kasv suurendab ebavõrdsust. Need järeldused kehtivad nii leibkonna kui ka üksikisiku tasandi ebavõrdsuse puhul, mis tähendab, et jõukuse jaotust kujundavate tegurite mõjud on mõlemal mõõtmistasandil sarnased, ehkki ebavõrdsuse suurus on erinev.
Meie uuringu põhjal saab teha kaks poliitikakujundamise seisukohalt olulist järeldust. Esiteks saab järeldada, et uuringutes sageli kasutatav varade võrdse leibkonnasisese jaotumise eeldus põhjustab isikupõhistes andmetes varalise ebavõrdsuse alahindamist ning varjab soolisi ja perekonnatüübist tingitud erinevusi. Teiseks võivad poliitikameetmed, mis käsitlevad leibkonna ressursse kui täielikult ühiseid, üle hinnata mõne liikme tegelikku juurdepääsu varale. Seda tuleb arvestada poliitika sihipärasel suunamisel ja selle tõhususe hindamisel.
Kokkuvõttes on üksikisikute jõukus jaotunud märksa ebavõrdsemalt kui leibkondade jõukus. Vara võrdselt jagunemise eeldus põhjustab seda, et tegelik indiviidi tasemel ebavõrdsus on alahinnatud. Märkimisväärne osa varalisest ebavõrdsusest tuleneb leibkonnasisestest erinevustest varades. Nende teguritega arvestamine parandab ebavõrdsusstatistika tõlgendatavust ning aitab paremini mõista varalise jaotuse mustreid soo ja perekonnastruktuuri lõikes.
DOI: 10.23656/25045520/072025/0225
Autorite kontakt: [email protected]
Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.
