Kliimamuutused ja keskkonnakahjud on tänapäeva maailmas suureks probleemiks. Pankadel on kliimamuutustega võitlemisel tähtis roll, sest rahastamistingimuste kaudu saavad nad mõjutada erinevaid sidusgruppe. Kliimasõbralikule majandusele üleminek aga tähendab ühtlasi, et ühiskonna jaoks vajalike muudatustega kaasnevad finantssektori jaoks ka riskid. Need võivad avalduda nii seoses kiire üleminekuga vähese süsinikuheitega majandusele kui ka füüsiliste riskidena. Füüsilised riskid hõlmavad otsest kahju varale, mida võivad tekitada pikaajalised keskkonnamuutused (nt keskmise õhutemperatuuri või sademete kasv) või kliimamuutuste põhjustatud ekstreemsed sündmused (nt torm, üleujutus, metsatulekahju, põud). Üleminekuriskidena nähakse rangemale kliima- ja keskkonnapoliitikale üleminekuga, tarbijate ja turuosaliste käitumise muutumisega ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga seotud riske ning nende suhtes on haavatavad eelkõige suurema süsiniku jalajäljega majandussektorid. Nendes sektorites tegutsevaid ettevõtteid rahastavatele pankadele tähendab see aga omakorda suuremat krediidi- ja maineriski. Kui Eesti pangandussektori haavatavus füüsiliste riskide suhtes on piiratud ja pigem väike, siis rohkem ollakse vastuvõtlikud just kliimasõbralikule majandusele ülemineku riskidele.

Euroopa Keskpank viis 2021. aasta suvel läbi kogu euroala majandust hõlmava tugevusanalüüsi, mille raames hinnati ettevõtete ja pankade vastupanuvõimet kliimariskide suhtes. Füüsilise riski osas osutus kokkupuude äärmuslike ilmastikunähtustega riigiti ja ohuliigiti väga erinevaks. Kõrge füüsilise riskiga ettevõtted on peamiselt koondunud Lõuna-Euroopasse, kus 25% ettevõtetest võib liigitada kõrge füüsilise riskiga ettevõteteks. Põhja- ja Kesk-Euroopa riikides on kõrgetele füüsilistele riskidele vastuvõtlikke ettevõtteid 5%. Lõuna-Euroopat ohustavad kõige rohkem metsatulekahjud; Ida-, Põhja- ja Kesk-Euroopat ähvardab enim üleujutuste sageduse tõus. Seega võib öelda, et Eesti pangandussektori haavatavus füüsiliste riskide suhtes on piiratud. Küll aga on hinnatud keskmisest kõrgemaks Eesti vastuvõtlikkust kliimasõbralikule majandusele ülemineku riskidele.

Kuidas hinnata üleminekuriske Eesti pangandussektori laenuportfellis?

Selleks et hinnata pangandussektori riske kliimasõbralikule majandusele üleminekul, tuleb mõõta pankade varade süsinikuintensiivsust. Kui kõrge heitega ettevõtete laenudel on pangandussektori laenuportfellis suur osakaal, siis on pank kliimapoliitika muutustega seotud riskide suhtes haavatavam.

Rahvusvaheliselt on kasutusel mitu näitajat, mis võimaldavad hinnata pangandussektori laenuportfelli süsinikuintensiivsust. Eesti Pank on kasutanud kolme: suurima süsinikuheitega majandussektorite laenude osakaal kogu pangandussektori laenuportfellis, süsinikukriitiliste sektorite (carbon critical sectors, CCrS) osakaal laenuportfellis ja laenu süsinikuintensiivsuse näitaja (loan carbon intensity, LCI). Keskpank kasutab kõigi kolme näitaja puhul oma arvutustes Euroopa Keskkonnaagentuuri andmeid majandussektori süsinikuheite kohta. Seega võtab Eesti Panga analüüs arvesse ainult pangandussektori haavatavust üleminekuriskide suhtes, mis tulenevad pangandussektori klientide otsese tegevuse süsinikuheitest.

Kõige tundlikumad kliimapoliitika muutuste suhtes on kõrgeima kasvuhoonegaaside heitega majandussektorid. Eestis on selleks eelkõige energiasektor, aga ka veondus ja laondus ning tööstussektor. Nende sektorite laenude osakaal pankade laenuportfellis on viimase kolme aasta jooksul püsinud 20‒23% vahel, mis on ligikaudu 5% võrra kõrgem võrreldes Euroopa Liidu keskmisega (vt joonis 1).

Samas tuleb riskide kaalumisel kindlasti arvestada ka neid sektoreid, mis on keskmise süsinikuintensiivsusega, kuid domineerivad pankade laenuportfellis ja on seega pankade riskide seisukohalt olulised. Nende süsinikukriitiliste sektorite osakaal laenuportfellis arvestab nii majandussektori süsiniku heitkoguse kui ka majandussektori osakaaluga pangandussektori laenuportfellis. Näiteks 2020. aastal kuulusid süsinikukriitiliste sektorite nimekirja energeetika, veondus ja laondus, töötlev tööstus, kaubandus ja põllumajandus. Eestis on süsinikukriitiliste sektorite osakaal laenuportfellis valimiperioodi viimase kahe aasta jooksul (2019-2020) olnud ligi 40%, mis on sarnane teiste euroala riikide näitajatega.

Süsinikukriitiliste sektorite laenuportfelli osakaalude detailsemal vaatlusel on kliimasõbralikule majandusele ülemineku riskide suhtes kõige haavatavamad energiasektor (6% kogu laenuportfellist), hulgi- ja jaekaubandus (5%), taime- ja loomakasvatus (4%) ning veondus ja laondus (4%) (vt joonis 2).

Kolmas hindamismeetod, laenu süsinikuintensiivsuse näitaja, võimaldab keskenduda otseselt teatud majandussektori laenukoormusele ning hinnata iga laenatud euro süsinikuintensiivsust. Teisisõnu näitab LCI, mitu grammi CO2-ekvivalenti majandussektor aastas iga laenatud euro kohta toodab. Andmetest nähtub, et laenu süsinikuintensiivsuse näitaja on viimaste aastate jooksul kõrgeimate emissioonidega sektorite puhul märkimisväärselt vähenenud. Selle peamine põhjus on energiasektori CO2-heite vähenemine 45% 2019. aastal ja 32% 2020. aastal. LCI puhul on mõistlik keskenduda kõrgeima süsinikuheitega majandussektoritele, kuna see ei ole majandussektorite vahel otseselt võrreldav. Rahvusvahelises võrdluses aga on Eesti pangandussektori haavatavus LCIga mõõdetuna üsna sarnane teiste Euroopa riikide näitajatega. 2020. aastal moodustasid kõrgeima LCIga sektorid 28% kogu pangandussektori laenuportfellist (vt joonis 3).

Kokkuvõttes võib öelda, et pankade koondandmetel ja kasvuhoonegaaside heitkoguste andmetel põhinevate esialgsete hinnangute kohaselt on Eesti pangandussektori vastuvõtlikkus kliimasõbralikule majandusele ülemineku riskidele küllaltki suur, kuid samas võrreldav teiste euroala riikidega. Olenevalt hindamismeetodist oli 2020. aastal nendele riskidele avatud varasid pankade laenuportfellis 21% (kliimapoliitikaga seotud sektorid), 43% (süsinikukriitilised sektorid) ja 27,6% (laenu süsinikuintensiivsuse järgi) kogu laenumahust.