Gaasilepingud on pikaks ajaks ette sõlmitud ja neil on konkreetsed tingimused. Üks neist on ka arveldusvaluuta. Gaasimüüja rublades arveldamise nõue – ükskõik kui jabur see ka poleks – on lepingu ühepoolne rikkumine. Gaasiostjad on loomulikult teatud mõttes sundseisus, sest Venemaa gaasi asendamine on paljude ostjate jaoks täna ebamugav – Venemaa on Ameerika Ühendriikide järel maailma suurim gaasitootja, kes annab ca 18% maailma gaasitoodangust. Putini nõudmine, et gaasi eest peavad nn ebasõbralikud riigid edaspidi maksma rublades, võib mõnevõrra suurendada kokkukuivanud rublatehingute hulka valuutaturul. Kuna Venemaa keskpank on sanktsioneeritud, jäävad Venemaa võimalused rubla kursi toetamiseks välismaistel turgudel piiratuks. Enne kriisi toimus suurem osa rublatehingutest Moskvas. See tähendab, et gaasiostjad oleksid praegu ilmselt sunnitud avama rublakontod Venemaa pankades. Suure hulga välisvaluuta jõudmine rublaturule võimaldaks Venemaa keskpangal kehtestatud sanktsioonidele vaatamata mõnevõrra mugavamalt rubla kurssi kontrollida. Stabiilsem ja tugevam rubla vähendab impordikaupade hinnatõusu Vene tarbija jaoks. Rubla kursi stabiliseerumine võimaldaks vähendada pankade kahjumeid ning Venemaa keskpangal mõningases ettevaates ka intressimäärasid tänaselt 20%-lt alandada.

Hetkel tundub, et Putini kehtestatud nõue maksta gaasi eest rublades on motiveeritud ka soovist näidata Venemaa meediatarbijale, et riik suudab Lääne sanktsioonidele vastu hakata ja oma tingimusi kehtestada. Kui Putin sunnib lääneriike sanktsioone leevendama või energiakaubanduse kaudu juba kehtivate sanktsioonide mõjusid vähendama ning rublat tugevdama, suurendab see Putini riigisisest usaldusväärsust.

Lääneriikides põhjustab rublaarvelduse nõue arusaadavalt mõnevõrra segadust. Euroopa Liit impordib ligi 1/3 tarbitavast gaasist Venemaalt. Arusaadavalt üritatakse rublaarvelduste nõudega vähendada sanktsioonide mõju ning tekitada lahkarvamusi sanktsioone kehtestanud riikide liidrite vahel. Sellisel eesmärgil ilmselt suurt mõju ei ole ning gaasi eest maksmise keerukamaks muutmine pigem kiirendab Euroopa loobumist Vene gaasist. Itaalia, Saksamaa ja Austria on juba teatanud, et nad ei kavatse Venemaa ühepoolset kehtestatud rublaarvelduse nõuet täita ja lepingu järgi ei pea nad rublades maksma.

Igasugune gaasikaubanduse pingestumine võib küll lühiajaliselt kahjustada Euroopa majandust, kuid samas võib see juba lähemate aastate ettevaates pikemaks ajaks võtta Venemaalt ühe olulise sissetulekuallika. Gaasitaristu on jäigem kui nafta logistika. Gaasimüügi ümberorienteerimine ei ole suuremate investeeringuteta võimalik. Investeeringuid pärsib ka Venemaa piiratud juurdepääs tehnoloogiale. Kui Euroopa Liit lõpetaks Venemaa gaasi ostmise, jääks Venemaal tänaste gaasi tipphindade juures Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul saamata ca 400 miljonit dollarit päevas.

Venemaa gaasituru lepingute ühepoolne rikkumine võib kiirendada lääneriikide loobumist Venemaa gaasist. Lääneriigid on teelahkmel: kas jätkata Venemaa majanduse aeglast väljatõrjumist või maksimeerida sanktsioonid kiirema tulemuse saavutamiseks. Ühtpidi on Euroopa gaasivarud pärast talve ajalooliste miinimumtasemete juures. Teisest küljest on algamas hooajaline gaasitarbimise langus. Euroopa Liit on suurendanud ja suurendab veelgi sõltumatust Venemaa gaasitarnetest. Juba käimasolevate “Eesmärk 55“[1] plaanide järgi väheneks maagaasi tarbimine Euroopa Liidus järgneva kaheksa aastaga umbes 30%. See on sarnane gaasi kogusega, mida täna Venemaalt imporditakse. Nüüd tuleb Venemaa gaasist sõltuvust vähendada kiiremini. See tähendaks, et fossiilsete kütuste kasutamisest loobumine lähiaastatel aeglustuks, kuid lõppkokkuvõttes kiirendaks see rohepööret, sest tänane kõrge maagaasi ja nafta hind kiirendab roheinvesteeringute tasuvust.

Venemaalt gaasi ostmise otsustava lõpetamise mõjud avalduks selgelt järgmisel talvel. Sõltumata sellest, kas sanktsioonidega saavutatakse järgmiseks talveks soovitud mõju või mitte, tooks see kaasa vajaduse piirata järgmisel talvel gaasitarbimist. See tähendaks energiamahukate tööstusharude peatamise vähemalt külmemateks talvenädalateks. Võrreldes pandeemia esimese lainega oleks selle sammu majandusmõju siiski ilmselt väiksem, aga ebaühtlasem. Pandeemia-aegne kogemus näitas, et sihitud, lühiajaliste ning kiirelt rakendatavate toetuste abil on võimalik ka suuremahulisem majandusseisak suhteliselt rahumeelselt üle elada. Venemaa majanduse kindlameelne ning kiire totaalne isoleerimine igasugusest rahavoost on kahtlemata lühiajaliselt kõige koormavam, kuid lõppkokkuvõttes on see ehk kõige tõhusam viis Venemaa poliitika mõistlikumale rajale juhatamiseks.