Eestisse on alates 2015. aastast püsivalt elama asunud rohkem inimesi, kui siit on välismaale rännanud. Möödunud aastal ületas sisseränne väljarännet 7000 inimese võrra. Sellele lisandusid veel väljastpoolt Euroopa Liitu lühemaks ajaks Eestisse tööle saabujad. Kehtivaid lühiajalise töötamise registreeringuid[1] oli 2018. aastal keskmiselt 8900 ja selle aasta esimeses kolmes kvartalis keskmiselt 16 700. Ühelt poolt aitavad need inimesed kaasa Eesti majanduse arengule. Teisalt aga konkureerivad nad vähemal või rohkemal määral kohalike töötajatega, mistõttu võib välistööjõu sisseränne vähendada nii kohalike elanike hõivet kui ka pidurdada palgakasvu.

Sisserände mõju analüüsimisel on oluline see, kas sisserändaja täiendab või asendab kohalikke töötajaid. Kohalike elanike võimalused tööturul võivad paraneda, kui sisserändajate oskused hakkavad kohalike oskusi täiendama, täites näiteks töökohti, millele vajalike oskustega kohalikku tööjõudu napib ja mille täitmata jäädes kannataks teatud tegevusalade areng. Ent kui sisserändajate oskused hakkavad kohalike elanike oskustega konkureerima ja neid asendama, siis kohalike elanike tööturuväljavaated hoopis halvenevad.

Kuna Eesti jaoks on tööjõu sisseränne üsnagi uus nähtus, ei saa selle mõju meie hõivele ja palkadele veel täpselt hinnata. Küll aga saab pikaajalise tööjõu sisserändega riikide kogemusi Eesti praeguste sündmustega kõrvutades oletada, milline on praeguse sisserände mõju Eesti tööturule.

SISSERÄNDE MÕJU ÜHENDKUNINGRIIGI NÄITEL

Euroopa Liidu laienemine 2004. aastal avas uute, väiksema sissetulekuga liikmesriikide elanikele võimaluse minna tööle suurema sissetulekuga liikmesriikidesse. Ühendkuningriigis kasvas Euroopa majanduspiirkonnas sündinud elanike osakaal 2004. aasta 1,5%lt 2017. aastaks 5,1%le. Kokkuvõttes oli hoogsa sisserände mõju Ühendkuningriigi kohalike elanike keskmisele hõivele, töötuse määrale ja keskmisele palgale väga väike või lausa olematu.[2] Ent kehvemate oskustega kohalike töötajate hõivet on tööjõu sisseränne samal ajal pigem kahandanud ja töötuse määra tõstnud. Paremate kutseoskustega kohalike töötajate hõivet sisseränne pigem suurendas. Ka palgakasvu vaadates ilmneb, et sisserände negatiivne mõju palkadele näib olevat koondunud madalama palga ja kehvemate kutseoskustega kohalike töötajate sekka. Samuti on mõned uuringud Ühendkuningriigi näitel leidnud, et sisserände negatiivne mõju hõivele ja palkadele avaldub tugevamalt majanduslanguse perioodidel.

Sisserände palgakasvu pidurdav mõju on Ühendkuningriigis olnud suurim nende kohalike elanike hulgas, kes on ka ise sisserändetaustaga. Kuna neil on uute sisserändajatega kõige sarnasem haridustase ja oskused, siis konkureerivad nad samade töökohtade pärast. Seega kattuvad Ühendkuningriigi kohta tehtud järeldused majandusteoorias pakutuga: sisserände tõttu pigem halvenevad nende töötajate tööturuväljavaated, keda sisserändajad võivad asendada. Paranevad nende, eelkõige heade kutseoskustega töötajate tööturuväljavaated, keda sisserändajad täiendavad.

SISSERÄNDE MÕJU NORRA NÄITEL

Kui suur osa Ühendkuningriiki tööle rändajatest oskab vähemal või rohkemal määral sealset riigikeelt ehk inglise keelt, siis Eestis ahendab sisserändajate võimalusi tööturule siseneda see, et nad ei oska riigikeelt. Sama kehtib ka Norra puhul, kus tööelus hakkama saamiseks on enamasti vaja osata norra keelt. 2004.–2013. aastal suurenes Norras immigrantide osakaal erasektori hõives 7%lt 17%le. Esines selge seos: mida rangemad olid keelenõuded ametikohal, seda väiksem osa sisserändajatest sellele ametikohale liikus ja vastupidi.[3] Ametikohtadel, kus sisserändajate osakaalu kasv oli kõige märkimisväärsem ja vajadus keeleoskuse järele kõige väiksem, kasvasid palgad kümne aasta vältel peaaegu viiendiku võrra aeglasemalt kui ametikohtadel, kuhu sisserändajaid liikus kõige vähem.

Nii nagu Ühendkuningriigis leiti ka Norras, et sisserändel oli negatiivne mõju varasemate sisserändajate heaolule, kellega uued sisserändajad tööturul kõige tihedamalt konkureerima hakkasid. Kohalike elanike heaolu sisseränne kümne aasta kokkuvõttes ei kahjustanud, sest suur osa kohalikest, keda palgakasvu aeglustumine puudutas, hakkasid aegamisi liikuma teistesse valdkondadesse, kus palk oli kõrgem.

Milliseid järeldusi teha Eesti kohta?

Olukorras, kus Eesti elanike hõive määr on väga kõrge ja tööpuudus väga väike, on tööjõu sisserände kasv – eelkõige tänu lühiajalisele välistööjõule – aidanud paaril viimasel aastal tööjõupuudust leevendada. Seepärast võib Eesti tööturgu vaadates öelda, et seni on tööjõu sisseränne kohalikke töötajaid pigem täiendanud. Ettevaates on aga oht, et kui mõnda majandusharu tabavad tagasilöögid ja tööpuudus kasvab, võivad teiste majandusharude ettevõtted värvata jätkuvalt välistööjõudu, mitte mõnel teisel tegevusalal töö kaotanud Eesti elanikke. Sellises olukorras asendaks piiranguvaba välismaise tööjõu värbamine kohalikku tööjõudu. Tuleks tõhustada täiend- ja ümberõpet, et aidata töö kaotanutel liikuda edukamatele tegevusaladele. Eesti kogemus tööjõu sisserändega piirdub seni vaid paari aastaga, mil on valitsenud väga kiire majanduskasv ja suur tööjõunõudlus. Meil puudub kogemus, keda eelistavad ettevõtjad tööle jätta siis, kui tekib vajadus töötajate arvu vähendada.

[1] Lühiajalist töötamist on võimalik registreerida 15kuulise perioodi jooksul kuni üheks aastaks.