Pangateenuste kättesaadavus Eestis. Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni vastus Riigikogus 22. septembril 2014

Riigikogu liikmete pangateenuste kättesaadavuse arupärimise küsimused       

  1. Miks ei ole Eesti Pank hädaolukorra seaduse kontekstis kehtestanud oma määrusega tehniliste nõuete kõrval sularaha- ja makseteenuste osutamise minimaalseid nõudeid?
  2. Milliseid lahendusi on Eesti Pank arutanud ühtlase sularaha- ja makseteenuste kättesaadavuse üle-eestiliseks tagamiseks?

Eesti Panga põhiseisukoht

Pangateenused on olulised ning seetõttu peavad olema elanikele ja ettevõtetele kättesaadavad üle Eesti. Mõistlik on teenust pakkuda tõhusalt ja paindlikult.

Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni vastus Riigikogus 22. septembril 2014

(suuline kõne võib erineda kirjalikust)

Ma mõistan, et inimesed on mures pangateenuste üle-Eestilise kättesaadavuse pärast. Eesti Pank ei eelista ühte makseviisi teisele. Sularaha on ametlik makseviis ja seetõttu peaks Eesti Panga hinnangul olema kättesaadav paindlike lahendustena igal pool Eestis.

Eesti ettevõtete ja inimeste sularahaga varustamise nimel teeb Eesti Pank igapäevaselt tööd. Pakume kommertspankadele sularahateenust paindlikult – anname sularaha välja ja võtame vastu kõikidel tööpäevadel, aga erakorraliste olukordade puhul oleme veelgi paindlikumad. Eesmärgiks on kindlustada häireteta ja sujuv sularaharinglus. Lisaks haldame riigi sularahavarusid ja kontrollime igapäevaselt Eesti sularaha kvaliteeti. Homme laseb Eesti Pank ringlusse eurode teise seeriasse kuuluvad 10eurosed rahatähed, mis on esimese seeria rahatähtedega võrreldes tugevamad ja vastupidavamad ning tõhusamate turvaelementidega. Eesti Panga presidendina soovin kinnitada, et sularaha ei kao kuskile. Mulle isiklikult meeldib sularaha kasutada ja olen uhke Eesti eurosularaha kvaliteedi üle.

Sularaha kättesaadavus on oluline ja samal ajal keeruline mure, kus puuduvad kiired ja lihtsad lahendused. Just seetõttu tulebki seda arutada ning Eesti Pangal on hea meel, et me saame osaleda majandusminister Urve Palo kokku kutsutud töörühmas, mis peaks lahendusi pakkuma.

Eesti Panga hinnangul ei ole pangateenuste üle-eestiline kättesaadavus teema, mida tuleks lahendada hädaolukorra seaduse kaudu, kuid see ei tähenda, et sellele murele ei peaks tähelepanu pöörama. Järgnevalt vastan esmalt hädaolukorra seadust puudutavale küsimusele ja seejärel käsitlen pangateenuste kättesaadavuse küsimust.

Tulles arupärimise esimese küsimuse juurde, siis ma Eesti Panga presidendina olen kehtestanud minimaalsed nõuded sularaha- ja makseteenuste osutamiseks hädaolukorras. Määrus nõuab, et neli suuremat panka Eestis taastaksid sularaha- ja makseteenused hädaolukorras 12 tunniga 70% ulatuses tavapärasest teenuse mahust. Kuidas pangad teenuse taastavad, on nende otsustada, aga nad peavad teenuse taastamise kava kirjeldama Eesti Pangale, kes omakorda edastab selle info siseministeeriumile.

Minu arusaamise järgi on hädaolukorra seaduse mõte tagada elutähtsate teenuste taastamine hädaolukorras. Hädaolukorra seadus pole mõeldud lahendama seda, kui igapäevaselt pole inimestel ligipääsu mõnele olulisele teenusele. Samuti pole hädaolukorra seadus loodud eesmärgiga mõjutada linnastumise-ääremaastumise trende. Tegemist on regionaalpoliitikaga, mitte hädaolukorra lahendamise küsimusega.

Regionaalpoliitika on Riigikogu, valitsuse ja kohalike omavalitsuste pärusmaa. Teisalt on sularaharingluse küsimused Eesti Pangale olulised ja me soovime sularaharingluse poliitika kujundamises osaleda. See toob mind arupärimise teise küsimuse vastuse juurde, milleks on Eesti Panga seisukohad sularaha- ja makseteenuste üle-Eestilise kättesaadavuse teemal.

Eesti Panga eesmärk sularaharingluse vallas on varustada kommertspanku piisava sularahaga ja tagada sularaha kvaliteet. Kommertspangad jagavad sularaha laiali Eesti inimestele ja ettevõtetele. Selline lahendus töötab igal pool maailmas. Üheski riigis pole Eesti Panga teada keskpanga ülesandeks sularahavõrgustiku pidamine, mis teenindaks inimesi ja ettevõtteid. See tähendaks Eesti Pangale väga suuri investeeringuid ja püsikulusid ning tulemus oleks tõenäoliselt kohmakas ja ebamõistlik avaliku raha kasutus. Kommertspangad saavad selle ülesandega paremini ja efektiivsemalt hakkama. Samas on Eesti Panga ülesandeks sularaharingluse korraldamine ning me peame oluliseks osaleda lahenduste leidmisel, kuidas tagada teenuste kättesaadavus Eestis.

Pangateenuste kättesaadavus on globaalne probleem, tegu pole Eestile ainuomase probleemiga. Austraalias uuris parlamendi komisjon seda küsimust 10 aasta eest, sarnased küsimused on olnud aruteluks ka näiteks Kanadas ja Rootsis.

Pangakontorite võrgu ja pangaautomaatide kahanemine on trend, mis toimub terves maailmas, ning on seotud tehnoloogia arengu, demograafiliste tegurite ja tarbijate eelistuste muutumisega. Osaliselt on siin tegu loomuliku arenguga, millele pole mõistlik vastu seista. Samas toob see kaasa probleeme pangateenustele ligipääsetavuses ja need probleemid vajavad leevendamist. Probleemid võivad tekkida vanemaealistel või liikumispuudega inimestel, aga ka väikeettevõtjatel või siis neil, kes elavad maal või ei kasuta internetti. Teenuste pakkumisel ei tohiks ainsaks sihtgrupiks olla Tallinnas või Tartus elavad aktiivsed internetikasutajad.

Eelmainitud tehnoloogiline areng tähendab elektroonsete maksete ja internetipanganduse levikut, mis vähendavad vajadust nii sularaha kui ka pangakontori külastamise järele. See areng on nii pakkumis- kui ka nõudluspoolne. Ka Eestis näitavad küsitlused, et inimesed ise eelistavad maksevahendina üha enam pangakaarti ning pangatoimingute teostamiseks üha enam internetipanka ning see tendents on jätkuv. Seega on ka tarbijate endi eelistused muutumas ning tarbijate vajadus pangakontoreid külastada ja sularaha kasutada on vähenev. See on osa paratamatust tehnoloogilisest progressist ning seda tuleb kogu siinse debati juures arvestada.

Demograafiline areng tähendab siin sõna otseses mõttes linnastumist ning linnastumine toimub ka meil Eestis. See võimendab veelgi tehnoloogilise arengu mõju. On paratamatu, et koos klientide vähenemisega väheneb ka nõudlus ning koos nõudluse kahanemisega väheneb ka pakkumine. See on nii kõikide teenuseliikide puhul, mitte üksnes pangateenuste puhul. Swedbank on näiteks avaldanud detailsed andmed põhjendamaks, miks nad kontoreid sulgevad. Sealhulgas tõid nad välja, et suletavaid kontoreid kasutas enne selle sulgemist vaid 13% selle kontori klientidest ning sularahatehingute arv kahanes viie aastaga poole võrra.

Suuremad kommertspangad Eestis on muutnud oma teenusepakkumist efektiivsemaks, mis on tähendanud muuhulgas maapiirkondades kontorite ja sularahaautomaatide sulgemist. Siinkohal on kasulik teha võrdlus Rootsiga, kus paiknevad meie suuremate pankade emapangad. 2013. aasta lõpu seisuga oli Rootsi 1655 pangakontorist veidi üle 50% sularahavabad, Eestis on see näitaja värsketel andmetel 23% ehk kaks korda väiksem.

Juuni alguses kirjutasin Läänemaa omavalitsuste juhtidele, et Eesti Panga hinnangul ei tõstaks pankade ühtne sularahaautomaatide võrgustik pangateenuste kättesaadavust maapiirkondades. Eesti Panga hinnang põhineb sellel, et ühtse võrguga kaob kommertspangal võimalus teistest pankadest kvaliteetse teenusega eristuda. Lisaks sellele hajub ühtse võrgu puhul iga panga vastutus, mistõttu väheneb klientide ja avalikkuse võimalus pankade otsuseid mõjutada. Tõenäoliselt muutub veelgi olulisemaks kuluefektiivsus, mistõttu pole väga põhjust oodata, et sularahateenuse kättesaadavus maapiirkondades paraneks.

Ma ei leia, et kommertspangad peaksid üleval hoidma ebamõistlikult suurt kontorite ja sularahaautomaatide võrgustikku. Ja siinkohal pole erilist vahet, kas seda peaksid üleval pangakliendid või Eesti maksumaksja, tegemist on ikkagi ebamõistlikult kuluka lahendusega.

Samas aga peaksid kommertspangad senisest selgemini sõnastama oma nägemust pangateenuste kättesaadavuse teemal ja tulema ise välja ühiskondlikult aktsepteeritud lahendustega.

Kokkuvõttes võiks Eesti Panga hinnangul sularaha- ja makseteenuste üle-eestiline pakkumine olla üldpõhimõttena majanduslikult tõhus. Samas peab ligipääs pangateenusele olema inimestele Eestis kättesaadav, seega peame Eestis leidma paindlikke alternatiivsed lahendusi.

Järgmine küsimus on, millisel moel neid paindlikke lahendusi pakkuda. Kuigi seda teemat arutab minister Palo töögrupp, siis pakun välja ka teiste riikide kogemustel põhinevaid erinevaid võimalusi, mida pangad ja riik võiksid pangateenuste kättesaadavuse arutelus kaaluda:

  • Sularaha-tagasi-süsteem poodides – inimesed saaksid poodides maksta pangakaardiga toiduarve eest, aga lasta arvelt võtta rohkem raha maha ning saada see kätte sularahana poest. Selleks peaksid aga kommertspangad pakkuma võimalust, et kaupmees selle teenuse puhul ei pea maksma pangale protsenti väljavõetava sularaha eest. Kommertspankade võit oleks efektiivsem sularahavõrgustik, kaupmehed saaksid poodidesse suurema hulga kliente ning inimesed saaksid turvalise ja mugava võimaluse sularaha välja võtta.
     
  • Riigipunktid – laia otstarbega kontorid, kuhu riik ning ka pangad ja muud ettevõtted koondavad kokku erinevad teenused. Näiteks saaksid maapiirkondade inimesed teatud regulaarsusega sooritada makseid ning saaksid kätte sularaha, ravimeid, kirja ja lehti ning muid teenuseid. Tõenäoliselt tuleks inimestel raha ja ravimeid ette tellida, kuid see tooks teenuse inimestele lähematele. Riigi ja ettevõtete jaoks oleks see mõistlikum, kui pidada üleval ühe ülesandega kontoreid.
     
  • Riigipoolne hange teenuse pakkumiseks – riik kas siis keskvalitsuse, riigiettevõtte või kohalike omavalitsuse ühishanke kaudu tellib teenust maapiirkondades pangateenuse pakkumiseks. Sarnast lahendust kasutas Rootsis posti- ja telekomiagentuur PTS, kes valitsuse tellimusel tegi riigihanke 2008. aastal, et teenindada 15 omavalitsust ja 73 piirkonda riigis sularahaga.
     
  • Nõuded või veenvad „head tavad“ pangakontorite sulgemisel eelkõige maapiirkondades – Kanadas on olemas pangakontorite sulgemise nõuded ja Austraalias on pangakontorite sulgemise puhuks sealne pangaliit kehtestanud head tavad.
     
  • Omavalitsuste ja pankade koostöö inimeste koolitamisel – regulaarne koolituse pakkumine pankade poolt internetipanga kasutamiseks Vaata Maailma kunagise projekti eeskujul. Omavalitsus aitab selgitada välja, kes inimestest vajab koolitust ja koondab kokku huvilisi ning pangad aitavad koolituste korraldamisel inimeste, arvutite ja oskusteabega.
     
  • Omavalitsuste ja pankade koostöö sularaha pakkumisel – omavalitsus vahendab kommertspankade abiga sularaha ja makseteenuseid inimestele, kellel on raskusi liikumisega või arvuti kasutamisega. Eelkõige võiks see sobida vanemate inimeste abistamiseks või nende jaoks, kellel on liikumis- või nägemisraskusi. Omavalitsus saab välja selgitada, kellel piirkonna inimestest on raskusi ning sellest lähtuvalt pakub abi sularaha kojuviimisel või näiteks elektriarve maksmisel.

 Siinkohal väljakäidud teiste riikide kogemustel põhinevad võimalused pole kindlasti valmis koheseks rakendamiseks, kuid nende üle tasub arutada, et saaksime pakkuda Eesti inimestele igal pool riigis sularaha- ja makseteenuseid. Olen veendunud, et eelkõige kommertspangad, aga ka riik suudavad pakkuda senisest paremaid lahendusi. Kutsun üles kommertspanku, riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi osalema aktiivselt pangateenuste kättesaadavuse arutelus. Eesti Pank kindlasti on nõus osalema aruteludes ja ühtegi varianti ei tasu minu arust ette välistada.

Aitäh tähelepanu eest ja olen valmis vastama küsimustele.