Hinnatõus – korduma kippuvad küsimused

• Ligi poole Eesti elukalliduse tõusust on andnud energiahindade kiire tõus, mille põhjuseks on eeskätt Venemaa vallandatud sõja mõju ning soodsamate energiatootmise võimaluste puudumine Balti riikides.
• Energia kallinemine jõuab järk-järgult ka teiste kaupade ja teenuste hindadesse.
• Hinnatõusu kiirendab tugev nõudlus, millega pakkumine pole suutnud sammu pidada.

Väga kiiret hinnatõusu Eestis põhjustavad mitmed erinevad tegurid. Ligi poole Eesti elukalliduse tõusust on andnud energiahindade kiire tõus. Toidu kallinemine annab hinnatõusust ligi veerandi; ülejäänud tegurid on väiksema osakaaluga.

Energia järsu hinnatõusu põhjused on sõja puhkemine Ukrainas ja Venemaale kehtestatud sanktsioonid, millele vastuseks on Venemaa lõpetanud või järsult vähendanud energiakandjate tarneid. See vastasseis ja vajadus alternatiivsete energiaallikate järele on energiakandjate hinna maailmaturul üles viinud. Eriti on kallinenud gaas. Kasvanud nõudlus asendada gaasi kivisöe või muude saastavamate kütuseliikidega on tõstnud Euroopa heitmekvootide hinda. Elektri hinna järsk kallinemine Balti regioonis tuleneb sellest, et siin ei ole piisavalt tootmisvõimsust soodsama hinnaga elektri tootmiseks. Samuti pole piisavalt ühendusi soodsama elektri importimiseks Skandinaaviast, kus elekter võib kohati olla odavam, kuid kus valitseb samuti puudujääk ning esineb probleeme nii ülekandevõimsuse kui ka kuivusest tingitud madala veetasemega hüdroelektrijaamades.

Tarbijakorvi on kallimaks muutnud ka teiste kaupade ja teenuste hinnatõus, mis tähendab, et hinnakasv on muutunud laiapõhjaliseks. Osaliselt on selle põhjus kallima energia jõudmine ettevõtete tootmiskuludesse. Teisalt on nii Venemaale kehtestatud sanktsioonid kui ka algselt pandeemia põhjustatud tarneprobleemid suurendanud rea toodete sisendihindasid, mis kergitab lõpptoodangu hinda tarbijatele. Eestis on ettevõtted pidanud toodete hinnastamisel arvestama ka paljude teiste ELi riikidega võrreldes hoogsama palgakulude kasvuga.

Lisaks kulusurvetele tootmises on hinnatõusule ruumi teinud tugev nõudlus. Kuna paljudes tootegruppides pole pakutavad kogused suutnud tarne- või muude probleemide tõttu nõudlusega sammu pidada, on tagajärjeks hinnatõus.

• Eesti tarbijad kulutavad võrreldes Euroopaga suurema osa oma kuistest väljaminekutest just suurima hinnatõusu läbi teinud toodetele (energia, toit).
• Eesti majandus taastus muu Euroopaga võrreldes pandeemiakriisist kiiremini ja see on elavdanud nõudlust toodete ja teenuste järele.

Määrava tähtsusega on elektri, aga ka teiste energiakandjate järsk kallinemine, mis annab ligi poole Eesti hinnatõusust. Suurima hinnatõusu läbi teinud toodetele (energia, toit) kulutavad Eesti tarbijad suhteliselt suurema osa oma kuistest väljaminekutest.

Sellele lisandub Eesti majanduse seni üldisest heast seisust ja suurenenud nõudlusest tulenev üldine hinnakasvu surve. Eesti majanduse taastumine pandeemiast oli Euroopas üks kiiremaid ning juba 2021. aasta lõpus hindasid Eesti ettevõtted, et majanduse seis on võrreldav 2007. aasta buumiga. Sellest andsid märku madal tööpuudus, taas teravnenud tööjõu puudus ning olemasolevate tootmisvõimsuste kõigi aegade intensiivseim rakendatus. Eesti majanduses on nõudlust toodete ja teenuste järele suurendanud tööjõupuudus, kiire palgakasv, pandeemia ajal kogunenud säästud, riigieelarve puudujääk ning teisest pensionisambast väljavõetud raha.

Lisaks on Eestis hinnakujundus paindlikum kui enamikus Euroopa riikides, reageerides majandusolude muutusele tugevamalt nii üles kui ka alla suunas. 2020. aastal pandeemia alguses halvenenud majanduskeskkonnas pälvis Eesti näiteks tähelepanu tarbijahindade langusega, samal ajal kui euroalal tervikuna jätkasid hinnad väikest tõusu.

Balti riikide kiiremat inflatsiooni võrreldes euroala keskmisega on põhjustanud mitmed tegurid. Mõju tarbijakorvi kallinemisele on avaldanud ka see, et energiakaupade osakaal Balti riikide tarbijate ostukorvis on suurem. Maagaas ja elekter olid siinses piirkonnas enne Vene-Ukraina sõja algust mõnevõrra odavamad, kuid nüüdseks on hinnad teistele riikidele järele jõudnud. Riigid on üritanud kõrgete energiahindade mõju tarbijatele leevendada, kuid meetmete ulatus ja rakendamise viisid on olnud erinevad.
Hinnakasv Eestis on juba mõnda aega olnud kiirem kui Lätis ja Leedus. Valdava osa tekkinud vahest on põhjustanud energia järsem hinnatõus, samas kui ülejäänud tarbijakorv on kallinenud sarnasemas tempos. Tavaoludes on ootuspärane, et üldine hinnakasv on Eestis aeglasem kui lõunanaabrite juures, sest tarbijahindade tase on Eestis eelnevatel aastatel juba märksa kõrgemale tõusnud, st ülejäänud euroalaga enam ühtlustunud. Eesti tarbijakorv on umbes 10% kallim kui Lätis ja ligikaudu 15% kallim kui Leedus. See, et paljud kaubad ja teenused siiski kallinevad enam-vähem võrdse kiirusega, on märk tugevamast nõudluskeskkonnast ja selle survest hindadele. Ka Euroopa Komisjoni baromeetrid osutavad tugevamale tarbimisnõudlusele Eestis ning see on selgitatav nii kiirelt suurenevate sissetulekute kui ka pandeemia ajast pärinevate säästude ja teisest pensionisambast välja võetud raha käikulaskmisega.

• Kinnisvarahindadele on hoogu andnud peamiselt suur nõudlus, odav laenuraha (madalad intressimäärad) ning uute eluasemete aeglane lisandumine turule.
• Uute eluasemete turulejõudmist on takistanud peamiselt pandeemia ja sõja tõttu tekkinud ehitusmaterjalide puudus, tarneraskused, väga kõrged hinnad ja tööjõupuudus.

Eluasemehinnad on kiiresti kasvanud, kuna nõudlus kinnisvara järele on olnud väga suur. Tugevat nõudlust on tagant tõuganud madalad intressimäärad, väike tööpuudus, kiire palgakasv, pandeemia ajal kogunenud säästud ning teisest pensionisambast välja võetud raha. Tõenäoliselt otsitakse kinnisvarast ka kaitset kiire hinnakasvu vastu. Lisaks on eluasemelaenude kättesaadavus paaril viimasel aastal paranenud, sest eluasemelaene väljastavaid panku on juurde tulnud.

Pakkumine eluasemeturul on kasvanud aeglasemalt. Arendust ja ehitust on takistanud pandeemiast ning sõjast tingitud ehitusmaterjalide puudus, tarneraskused ja väga kõrged hinnad ning ka tööjõupuudus. Seetõttu on uusi arendusi raskem planeerida ja nende ehitushind on varasemast palju kallim.

• Euroopa Keskpank mõjutab rahapoliitikaga hinnakasvu euroalal intressimäärade ja majanduses ringleva rahahulga abil.
• Valitsused saavad hinnakasvu ohjeldada riigieelarve kaudu: kiire majanduskasvu ajal vähem kulutades ja reserve kogudes ning vastupidi.

Euroopa Keskpanga ülesanne on hoida hinnakasv euroalal tervikuna 2-3 aasta ettevaates 2% lähedal. Keskpank saab hinnatõusu mõjutada rahapoliitiliste otsustega.

Rahapoliitikaga saab hinnatõusu mõjutada peamiselt kahel moel. Esiteks saab muuta intressimäärasid ehk raha hinda. Teiseks saab vajadusel varaostude abil ning kommertspankadele raha laenates või nende raha hoiustades mõjutada majanduses ringleva raha hulka.

Kui on vaja majandust jahutada, saab keskpank intressimäärasid kergitades tõsta raha hinda. Teine võimalus on piirata rahamassi kasvu majanduses, tehes vähem varaoste, müües juba ostetud finantsvarasid või piirates kommertspankadele laenude andmist. Need sammud aeglustavad majanduse kasvutempot ja nõnda ka hinnatõusu. Kui aga on vaja majandust elavdada, saab teha vastupidi: raha hinda langetada ja rahamassi majanduses suurendada.

Rahapoliitika puhul tuleb silmas pidada, et selle täielik mõju jõuab hindadesse pika aja jooksul, alles 2–3 aasta pärast. Samuti pole rahapoliitikaga võimalik mõjutada üksikute toodete hindu. Näiteks ei saa keskpangad suunata maailmaturul nafta ja teiste energiakandjate hindu, sest muutused intressimäärades ei oma kohest mõju energia tootmise ja tarbimise mahtudele. Praegust väga kiiret hinnatõusu euroala riikides, mille on suuresti põhjustanud energiakandjate hinnašokk, on rahapoliitikaga mõistlik mõjutada sedavõrd, et hinnatõusuootused püsiksid paari aasta ettevaates jätkuvalt 2% juures. Liiga äkiline rahapoliitika karmistamine võib majandust keerulisel ajal liiga palju survestada.

Euroopa Keskpanga rahapoliitika eesmärk on hoida euroala keskmist tarbijahinna tõusu 2% lähedal. Kui euroala riigi majanduse olukord ja seetõttu ka hinnatõus erineb keskmisest, saab seda erinevust siluda riigi majanduspoliitika, eriti eelarvepoliitikaga. Hästi suunatud eelarvepoliitika abil saavad valitsused järske muutusi majanduses pehmendada: halval ajal majandust lisatellimuste kaudu toetada ning kiire kasvu ajal vähem kulutada ja hoopis reserve koguda. Valitsus mõjutab riigi majandusaktiivsust selle kaudu, kui palju riik „ühe käega“ majandusest raha kokku korjab (maksud jmt) ja „teise käega“ raha majandusse riigieelarvekulutuste (riigitöötajate palgad, teedeehitus jmt) kaudu tagasi suunab.

Kui valitsus kulutab rohkem raha, kui ta maksude ja muude sissetulekute abil kogub, tekib eelarvepuudujääk ning majandusse suunatav lisaraha ergutab nõudlust ja selle kaudu hinnataset. Majandusse lisatava raha mõju hinnatõusule sõltub sellest, millises seisus majandus parajasti on. Kui valitseb mõõn, ei pruugi majanduse elavdamine eelarvepuudujäägi kaudu hinnatõusu põhjustada, sest toetuseta seisaks osa tootmisvõimsust jõude. Kui aga majandusel läheb hästi ja erasektor toimib täisvõimsusel, on riigieelarve kaudu lisaraha kulutamisel aga hindu tõstev mõju. Seda põhjusel, et tootmismaht ei suuda suurenenud nõudlusega samas tempos kasvada, kui olemasolevad tootmisvõimsused on juba rakendatud. Tekib olukord, kus kaupa on vähem kui osta tahetakse ning tulemuseks on hinnatõus.

• „Rahatrüki“ mõju oli piiratud, sest suur osa majandusse lisatud rahast ettevõtete ja inimesteni ei jõudnud, vaid hoiustati kommertspankade poolt uuesti keskpangas.
• Eesti jaoks on „rahatrüki“ mõju avaldunud läbi väga odava laenuraha (madalad intressimäärad) ja kaudne mõju selle kaudu, et Euroopa majandus sai „rahatrükist“ tuge.

Euroopa Keskpanga varaostukava ehk nn rahatrüki eesmärk oli elavdada euroala majandust, et selles ei vallanduks hinnalanguse spiraal, mis seadnuks ohtu majanduskasvu, töökohad ja suutlikkuse võlgu tasuda. Püüti turgutada hinnakasvu, mis kippus viimasel kümnendil euroalal optimaalseks hinnatud 2% tasemest^[1] märgatavalt allapoole jääma. Rahatrüki otsest mõju hinnatõusule piiras aga see, et väga suur osa sel moel majandusse lisatud rahast tegelikult ettevõtete ja inimesteni ei jõudnud. Laenukasv keskpanga tegevuse tulemusel küll kiirenes, kuid kommertspangad ei leidnud piisavalt võimalusi kogu selle raha klientidele edasi laenamiseks. Nii hoiustasid kommertspangad suure osa nendest summadest uuesti keskpangas.

Eesti jaoks on rahatrüki mõju avaldunud eelkõige väga madalate intresside ja soodsate rahastamistingimuste näol. Kuigi Eesti Pank ei ole saanud osta kuigi palju kohalikke võlakirju, mõjutavad euroalal kujunenud soodsad laenutingimused ka Eesti majandust. Võlakirjaostude kaudne mõju on Eestisse jõudnud impordihindade ja eeldatavalt tugevama nõudluse kaudu Eesti eksporditurgudel.

• Eesti Pank osaleb Euroopa Keskpanga rahapoliitiliste otsuste tegemisel.
• Eesti Pank annab nõu valitsusele poliitikavalikute mõju hindamisel ja kirjeldamisel.

Eesti Pank osaleb koos teiste euroala keskpankadega rahapoliitiliste otsuste tegemisel, kuid peab lähtuma euroala kui terviku seisundist. Lisaks annab Eesti Pank vabariigi valitsusele regulaarselt nõu olulistes majanduspoliitika küsimustes. Eelkõige aitab keskpank hinnata ja kirjeldada ühe või teise poliitikavaliku mõju majandusele.

Eesti Pank hindas euroala rahapoliitika mõju Eesti majandusele põhjalikuma uuringu käigus 2020. aastal. Uuringus järeldati, et näiteks aastatel 2017 ja 2018 oli Eesti majanduskasv euroala rahapoliitika tõttu ligi ühe protsendipunkti võrra kiirem ja inflatsioon 0,2–0,3 protsendipunkti võrra kõrgem, kui need muidu oleksid olnud. Selle uuringu kohta on võimalik täpsemalt lugeda Eesti Panga veebilehelt.

• Eesti Panga hinnangul tuleks abi kõrgete energiahindadega toimetulekuks suunata neile, kes seda kõige enam vajavad.

Eesti praeguse kiire hinnakasvu suurim põhjus on järsult kallinenud energia. Samas tuleb arvestada, et Eesti majandus on kõigele vaatamata seni jätkuvalt tugevas seisus. Seetõttu tuleks võimalikke toetusi planeerides vaadata, et majandusse ei suunataks ülemäärast lisaraha, mis annaks kiirele hinnakasvule veelgi hoogu juurde. Mõistlikum ja maksumaksja raha kasutamise suhtes säästlikum oleks suunata abi neile, kes on kiire hinnatõusu tõttu kõige raskemas seisus. Just väiksema sissetulekuga inimeste igakuistest kulutustest läheb märksa suurem osa toidule ja energiale ehk kaupadele, mille hinnad on tõusnud kõige enam. Kuna energiahindade kasvu regioonis põhjustab eelkõige tootmisvõimsuse puudujääk, on pikaajaline lahendus energia tootmisvõimsust suurendada.  

Rahvusvahelise Valuutafondi ehk IMFi andmeil näitab kogemus maailmast, et riiklik sekkumine hindadesse ehk kõikide tarbijagruppide ühetaoline kohtlemine ei vähenda pikas plaanis elukalliduse tõusu. Samuti soovitab IMF vältida turul kujunevate hindade moonutamist, sest see ei motiveeri kallimaks läinud kaupa kokkuhoidlikumalt tarbima.