7/2020 Merike Kukk, Jaanika Meriküll ja Tairi Rõõm. Naiste ja meeste varaline ebavõrdsus Euroopas – mudelite keskmistamise meetodil põhinev võrdlev uuring
Eesti Panga Toimetised 7/2020
The gender wealth gap in Europe: A comparative study using a model averaging methodology
Avaldatud Review of Income and Wealth, 2022. DOI, https://doi.org/10.1111/roiw.12596
Alates 2013. aastast, kui Thomas Piketty avaldas oma teose „ Le Capital au XXIe siècle“ („Kapital 21. sajandil“), on varaline ebavõrdsus nii teadlaste kui ka poliitikategijate seas aina rohkem kõneaineks. Samas pole 2020. aastaks ikka veel piisavalt teadmisi naiste ja meeste varalisest ebavõrdsusest, kuna varade kohta kogutakse andmeid enamasti leibkonna, mitte isikutasandil. On küll infot soolise varalõhe kohta üheliikmeliste leibkondade andmete põhjal, kuid vaid vähestes uurimustes on saadud kasutada isikutasandil andmeid kõikide leibkonnatüüpide arvestuses, et hinnata soolist varalõhet kogu elanikkonna lõikes. Vähesed olemasolevad andmed näitavad, et lõhe on suurim paarisuhtes leibkondades ning väikseim ja üldjuhul ka ebaoluline üheliikmelistes leibkondades. Järelikult tuleb soolise varalõhe hindamiseks kogu elanikkonna seas vaadelda kõiki leibkonnatüüpe.
Meie hindame oma uurimistöös soolist varalõhet ulatuslikus valimis Euroopa riikidest. Töö lisab teadmisi kahe uurimisküsimuse kohta. Esiteks pakume võrdlusandmeid soolise varalõhe kohta üheliikmelistes leibkondades, tuginedes 2017. aastal läbi viidud ehk värskeimale olemasolevale leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringule (HFCS). See hõlmab ühtlustatud andmeid leibkondade varade ja kohustuste kohta, sealhulgas sissetulekute, tarbimiskalduvuse, demograafiliste muutujate ja leibkondade koosseisu kohta. Arvestades et HFCS varade andmeid koguti leibkonna tasandil, on võimalik soolist lõhet varades küsitlusandmete põhjal analüüsida ainult üheliikmeliste leibkondade seas. Hinnates kogu soolist varalõhet ja tingimuslikku varalõhet 21 Euroopa riigi leibkondades, leiame, et see on valdavalt negatiivne (st naiste kasuks) jõukuse jaotuse keskosas, ent pöördub positiivseks (st meeste kasuks) jaotuse ülaosas, st kõige jõukamate meeste-naiste seas. Samas on need hinnangulised lõhed enamikus riikides statistiliselt mitteolulised.
Teiseks pakume välja uudse lähenemise soolise varalõhe arvutamiseks mitmeliikmelistes leibkondades. Prognoosime ehk imputeerime isikute netojõukust kõikide leibkonnatüüpide lõikes, tuginedes vara ja isikutasandi tegurite seostele üheliikmeliste leibkondade alavalimis. Kasutame netovara prognoosimiseks olemasolevaid kontrollmuutujaid: tööturustaatust ja töökogemust, isiku sissetulekut, haridustaset, vanust ja immigratsioonistaatust. Rakendame kaalutud keskmiste vähimruutude (Weighted Average Least Squares, WALS) mudelite keskmistamise meetodit. Nagu Bayesi keskmistamise meetod, võtab ka WALSi meetod arvesse hindamise ja mudeli valikuga seotud ebakindlust. Mõlemad neist meetoditest võimaldavad osasid sõltumatuid muutujaid mudelis kindla peale arvestada, samal ajal kui abimuutujad võivad varieeruda. Kõikides mudelites on kindlate muutujatena kaasatud sissetulek, vanus ja haridustase, kuna need on olulised tunnused netojõukuse määratlemisel kõikides riikides.
Meie lähenemine annab leibkonnaliikmetele erineva netojõukuse nii, et leibkonnaliikmed, kelle tunnused on seotud suurema netojõukusega, omavad rohkem vara. Selle põhjal saame hinnata kogu soolist varalõhet täiskasvanud elanikkonna kohta, hõlmates kõiki leibkonnatüüpe. Lisaks viime läbi mitu robustsustesti ja prognoosime isikutasandi netojõukust erinevate mudeli spetsifikatsioonidega, sh hariliku vähimruutude meetodiga, lisades või eemaldades erinevaid koosmõjutegureid ning kombineerides isikutasandi prognoosiandmeid ja küsitlustega kogutud leibkonnatasandi andmeid. Saadud tulemused näitavad, et mudeli keskmistamise meetodil prognoositud netovara andmed annavad stabiilsemaid hinnanguid soolise varalõhe kohta, eriti riikide puhul, kus valimi suurus on väike.
Prognoositud ehk imputeeritud andmete põhjal arvutatud kogu elanikkonna sooline varalõhe on suurem kui üheliikmeliste leibkondade alagrupi oma. Sellisel meetodil saadud keskmine sooline varalõhe on selgelt positiivne, st meeste kasuks, 17s riigis 21st. Ka majanduslikult on see enamikus vaadeldud riikides suur alates 13%st Portugalis ja Kreekas kuni 72%ni Küprosel. Lõhe on kõige suurem riikides, kus varad on ka üldiselt jaotunud ebavõrdsemalt, nagu näiteks Küprosel, Madalmaades ja Saksamaal, ning ebaoluline riikides, kus on suhteliselt väike varaline ebavõrdsus, nagu Leedus, Slovakkias ja Sloveenias.
Nagu mõned varasemad uurimistööd on näidanud, osutab ka meie uurimus sellele, et varalõhe suureneb jõukuse jaotuse ülemises osas, st rikkaimate meeste-naiste seas. Hinnanguliselt on mediaanlõhe ebaoluline kaheksas riigis ja jääb alla 20% viies riigis. Enamikus riikides kipub lõhe olema suurem jõukuse 95. protsentiilis võrreldes mediaaniga. Varalõhe on märgatavalt meeste kasuks jõukuse jaotuse ülaosas 18s riigis 21st. Meie uurimuse tulemused osutavad asjaolule, et ekslik on teha järeldusi soolise varalõhe kohta üksnes üheliikmeliste leibkondade andmete põhjal. Selleks et saada terviklik pilt soolisest varalõhest, on oluline analüüsida jõukuse jaotust ka mitmeliikmelistes leibkondades.
Kuigi enamikus vaadeldud riikides võib märgata soolise varalõhe suurenemist jõukuse jaotuse ülemises osas, esineb keskmistes lõhedes märkimisväärseid erinevusi. Nende erinevuste põhjuste väljaselgitamiseks hindame keskmise soolise varalõhe ja mitmesuguste teiste muutujate korrelatsiooni, mis on eeldatavasti seotud naiste ja meeste varalise ebavõrdsusega. Nagu võikski arvata, on sooline netojõukuse lõhe tihedas korrelatsioonis üldise varalise ebavõrdsuse näitajatega nagu Gini koefitsient ja 10% kõige jõukamate leibkondade vara osakaal. Samas on korrelatsiooni koefitsiendid soolise varalõhe ja kõige olulisemate tööturunäitajate – soolise palgalõhe ja tööjõus osalemise lõhe – vahel nõrgad ja statistiliselt mitteolulised.
Samuti vaatleme soolise varalõhe korrelatsiooni mitmesuguste varade struktuuri mõõdikutega. Ainus näitaja, mis on tihedalt ja statistiliselt oluliselt seotud soolise varalõhega, on eluaseme omandi osakaal elanikkonnas. Mida rohkem leibkondi omab oma põhielukohta, seda väiksem on sooline varaline ebavõrdsus. See on kooskõlas ka varasemate uurimustega, millest selgub, et kinnisvara on kõige võrdsemalt jaotunud varaklass. Eluasemeomanike suur osakaal vähendab varalist ebavõrdsust, mis omakorda vähendab soolist varalõhet.
Ühtlasi uurime soolise varalõhe ja erinevate sooliste ühiskondlike normide seoseid, kuivõrd varasemad uurimused on osutanud sellele, et need on tihedalt seotud soolise palga- ja pensionilõhega. Meie analüüs näitab siiski, et nende korrelatsioonid soolise varalise ebavõrdsusega on ebaolulised. See pole üllatav, arvestades et töine tulu sõltub tööandja ja töövõtja omavahelistest läbirääkimistest, samal ajal kui vara kogumine sõltub üksnes isiku enda valikutest. Seetõttu sõltub sooline varalõhe peamiselt isiklikest eelistustest ja vähem soolistest ühiskondlikest normidest.
Lisaks analüüsime soolise varalõhe põhjuseid ka vara kogumise kontekstis. Eeskätt võivad naiste ja meeste vahelised erinevused jõukuse tasemes tuleneda sissetulekute ja tööturu toimimise erinevustest, aga ka erinevatest isiklikest eelistustest ja iseloomuomadustest, mis mõjutavad säästmis- ja investeerimisvalikuid, nagu riski- ja ajaeelistused, optimism, altruism jne. Mitmesuguste võimaluste ja eelistustega seotud tegurite olulisus soolise varalõhe selgitamisel on oluline aines tulevasteks uuringuteks.
DOI: 10.23656/25045520/072020/0181
Autorite kontakt: [email protected], [email protected], [email protected].
Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.