1992. aasta rahareformi kronoloogia
Eesti Pank alustas taas tööd 1. jaanuaril 1990. President Rein Otsasoni juhtimisel hakati organiseerima oma raha valmistamist. Lühikese ajaga, 1990. aasta novembriks loodi kaks oma rahale ülemineku kontseptsiooni. Üks oli Rein Otsasoni juhtimisel valminud Eesti Panga kontseptsioon, mis tugines Teaduste Akadeemia majandusinstituudi töögrupi materjalidel. Teise esitas peaministri majandusnõuniku Bo Kraghi juhitud vabariigi rahareformi komisjon. Mõlemaid ühendas mõte rahareformi komitee loomise vajalikkusest.
27. märtsil 1991 moodustati rahareformi komitee, kes sai parlamendilt kõik volitused rahareformi läbiviimiseks ja kuhu ametikohtade järgi kuulusid peaminister, Eesti Panga president ja üks sõltumatu teadlasest liige. Rahareformi komitee esimesse koosseisu kuulusid Edgar Savisaar, Rein Otsason ja Siim Kallas. Hiljem kaasati komitee töösse Rudolf Jalakas ja Ardo Hansson.
20. augustil 1991 taastati Eesti riiklik iseseisvus. Eesti Pangas alustati töid rahareformi kõigi kontseptuaalsete, strateegiliste, taktikaliste ja tehniliste küsimuste lahendamiseks, et korraldada reform 1992. aasta esimesel poolel.
Siim Kallas sai Eesti Panga presidendiks 1. oktoobril 1991 ja alustas toimiva pangandussüsteemi rajamist ning rahareformi sisulist ettevalmistamist.
Siim Kallas sai volituse esindada Eesti Vabariiki läbirääkimistel Rahvusvaheliste Arvelduste Pangaga ja riikidega, kuhu Eesti Panga kuld krooni kattevarana oli enne II maailmasõja puhkemist deponeeritud. Läbirääkimised olid edukad: pool sajandit hiljem tagastati iseseisvuse taastanud Eesti keskpangale välisriikidesse deponeeritud kuld, mida oli ligikaudu 11,3 tonni. Sellega pandi 1992. aastal alus uue Eesti krooni kattevarale.
1991. aasta lõpus ja 1992. aasta alguses oli majandusolukord Eestis väga pingeline. Hinnad kasvasid kordades, poed olid tühjad, kaupa sai vaid valuutapoodidest, Venemaa tõstis järsult masuudi ja teiste kütuste hinda, paljud ettevõtted jäid seisma. Mitmete toiduainete ja majapidamistarvete ostmiseks kehtisid talongid. 1992. aasta alguses tekkis pidev sularahapuudus.
Märtsis 1992 moodustati rahareformi komitee büroo, mille juht Enn Teimann vastutas rahavahetuse praktilise läbiviimise eest. Tehnilist ettevalmistust juhtis Eesti Panga turvaülem Marko Tibar.
23. jaanuaril 1992 kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kroonimetsana tuntuks saanud reservi otsuse. Reservi kuulus 150 miljoni USA dollari väärtuses lanke. Kroonimetsal põhinevat reservi ei olnud siiski vaja kasutada ja selle tähtsus piirdus emotsionaalse tausta kujundamisega. Juunis 1997 tunnistas Riigikogu otsuse, mille kohaselt eraldati osa riiklikust metsafondist Eesti Pangale valuutareserviks, kehtetuks.
Aprillis 1992 jõudsid kolm suurt treilerit Inglise firmas Thomas De La Rue trükitud pangatähtedega Eestisse. Veidi hiljem saabusid ka Ameerika Ühendriikides trükitud 1- ja 2kroonised.
Eesti esimesed paberrahad trükiti peamiselt Briti ettevõttes Thomas de la Rue & Co Ltd., 1- ja 2kroonised ka United States Banknote Company’s. Mündid valmistati Eestis koondises „Juveel“, kuhu tuli selle jaoks kõigepealt mündikoda sisustada. Hiljem osales pangatähtede ja müntide valmistamises teisi rahatrükikodasid ja mündikodasid.
Rahavahetajate nimekirjad koostati sama aasta aprillis-mais valimisnimekirjade põhjal. Inimesed pidid käima oma nime eelnevalt kontrollimas ja kes seda ei olnud teinud, ei saanud raha vahetada. Kokku loodi üle Eesti 727 rahavahetuspunkti, rahareformi läbiviimisega oli seotud üle 16 500 inimese.