Millega lõppeb see, kui palgad kasvavad kasumitest kiiremini? (0)

 
Orsolya Soosaar, Kaspar Oja
Eesti Panga ökonomistid
  • Majanduse struktuuri muutus selgitab tööjõu kallinemist vaid osaliselt

  • Teiste OECD riikide kogemus näitab, et kui tööjõutulu osakaal kasvab neli aastat järjest, nagu Eestis praegu on juhtunud, kahaneb see viiendal aastal rohkem kui pooltel juhtudel

  • Tööjõu ühikukulu kasvuga on OECD riikides sageli kaasnenud aeglasem majanduskasv

Eesti majanduse tasakaalustamatuse kõige ilmsem tunnus on viimastel aastatel olnud palga- ja kapitalitulu vahekorra muutus. Varem on tööjõutulu suhe loodud väärtusesse olnud Eestis väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt, kuid viimaste aastate kiire palgakasvu tõttu on see suurenenud. Majandusarenguga kaasneb suhteliselt tööjõumahukama teenuste sektori osatähtsuse kasv hõives, millega suureneb tööjõutulu roll majanduses. Allolev joonis näitab aga, et Eesti majanduse viimaste aastate tööjõumahukuse kasvu taga pole majanduse struktuuri muutus, vähemalt mitte tegevusalade tasandil.

Eesti majanduses aastaid kestnud tööjõutulu osakaalu kasv paneb küsima, kui kaua see veel jätkub. Aastatel 1970–2014 oli OECD riikides 51 sellist tööjõutulu osakaalu kasvuperioodi, mis kestsid vähemalt neli aastat ehk sama kaua, kui see praegu on Eestis kestnud. Tööjõutulu osakaalu muutuse järgi ühel aastal ei saanud täpselt ennustada selle näitaja arengut järgmisel aastal. Nelja järjestikuse kasvuaasta järel suurenes siiski tõenäosus, et tööjõutulu osakaal hakkab kahanema. Viiendal aastal pärast nelja järjestikust kasvuaastat kahanes tööjõu­tulu osakaal 60%l vaadeldud perioodidest ja selle kasv jätkus 40%l perioodidest.

OECD riikides on tööjõu ühikukulu kasvuga kaasnenud aeglasem majanduskasv. Mida kauem tööjõu ühikukulu suurenes, seda suurem oli kaotus SKPs (vaata joonis 2). Neli aastat järjest kestnud tööjõu ühikulu kasv tõi kaasa keskmiselt ligi 3%lise kaotuse SKP tasemes. Joonisel olevad tulbad näitavad kumuleeritud kaotust SKPs alates tööjõu ühikukulu kasvu episoodi algusest võrreldes olukorraga, kui tööjõu ühikukulu poleks kasvanud1.

Andmetes esinenud seost tööjõu kallinemise ja SKP kaotuse vahel ei saa pidada täielikult põhjuslikuks, sest ka majanduse olukorra halvenemine ise põhjustab tööjõu ühikukulu kasvu. Ettevõtted ei saa müügitulu lühiajalise kahanemise tõttu tööjõukulusid vähendada ning turu kehv seis võimendub seetõttu kasumites. Samal ajal halvendab tööjõu ühikukulu suurenemine konkurentsivõimet, mis põhjustab omakorda majanduskasvu aeglustumise. Seda kinnitab ka tõsiasi, et tööjõu ühikukulu pikemate järjestikuste kasvuperioodide korral aeglustus SKP kasv rohkem.

Tööjõutulu osakaalu tsüklilised kasvuperioodid võivad laheneda kahel viisil. Üks neist on n-ö kasvutsüklist väljakasvamine, mis tähendab, et kui majanduskasv kiireneb, ei hoogustu tööjõu­kulude kasv enam endisel määral. See võimaldab ettevõtetel kasumimarginaale ja konku­rentsivõimet taas suurendada. Teine võimalus on see, et kasumimarginaalide vähenemine sunnib osad ettevõtted turult lahkuma. See toob esialgu kaasa tööjõukulude kahanemise ning töötuse kasvu. Suurem vaba tööjõu hulk vähendab edaspidi palgasurvet ning ellu jäänud parema tootlikkusega ettevõtete kasumimarginaalid kasvavad.


1 Hinnangud kaotusele SKPs on leitud ökonomeetrilise mudeli abil. Joonisel 2 olevad tulbad väljendavad tööjõu ühikulu kasvu episoodi pikkust kirjeldavate fiktiivsete muutujate regressiooni koefitsientide hinnanguid, mida on korrigeeritud viitajaga endogeense muutuja mõjuga. Mudelis on arvesse võetud riikide erinevat arengutaset ning arvestatud on ka riigiüleste ajapõhiste ühiste efektidega. Viimased aitavad arvesse võtta üleilmse majandustsükli mõju, näiteks finantskriise.

Vaata ka:

 

Jaga

Lisa kommentaar