Autorid: Jaanika Meriküll ja Tairi Rõõm

Mõni aeg tagasi avaldati Eestis täiskasvanute oskuste uuringu (PIAAC) 2023. aasta tulemused ning need tõid tuleviku kohta häid uudiseid. Selle uuringu põhjal on Eesti nooremaealiste täiskasvanute ehk 16–34aastaste infotöötlusoskused (funktsionaalne lugemisoskus, matemaatika kasutamise oskus ja probleemide lahendamise oskus) väga head  – oleme nendega Soome ja Jaapani järel OECD riikide seas kolmandal kohal. See näitab, et lisaks meie Euroopa tipus olevale põhikoolihariduse kvaliteedile, millest annab tunnistust PIAAC uuringuga sarnane PISA uuring, oleme nüüd tipuriikide seas ka oma kesk- ja kõrghariduse kvaliteediga. Nagu Aune Valk välja tõi, on meil kõige paremate oskustega need, kes on läbinud kogu oma haridustee vabas Eestis (Aune Valk, „Eri vanuse ja haridusega inimeste vahele on tekkinud suur lõhe“, Eesti Ekspress, 02.02.2025).

PIAAC uuringu tulemused on lootustandvad, arvestades, et riigi pikaajaline majanduslik ja ühiskondlik areng oleneb suuresti just hariduse kvaliteedist. Vaadates meie nooremaealise põlvkonna oskusi, on meie tulevikuväljavaade justkui väga hea. Siiski näitasid aga sama uuringu tulemused, et täiskasvanute infotöötlusoskuste tase võib nii vanusest kui ka haridustasemest sõltuvalt tugevalt erineda. Kui noored ja kõrgharitud Eesti elanikud on oskuste poolest maailma tipus, siis vanemaealiste ning põhi- ja keskharidusega inimeste teadmiste tase jääb allapoole OECD riikide keskmist.

Eelnev näitab, et Eestis on võimalik saada väga head haridust ning vähemalt nooremaealistel on ka head võimalused oma oskusi hiljem tööelus rakendada. Kui tasuv on aga haridust omandada? Analüüsisime hariduse tulusust Eesti registriandmete põhjal peatselt avaldatava Eesti Inimarengu Aruande jaoks ning järgnev ülevaade põhinebki sellel analüüsil.

Hariduse tulususe mõõtmiseks hinnatakse seda, kui palju keskmiselt annab palgalisa üks koolis või ülikoolis veedetud lisa-aasta. Eestis annab üks täiendav kooliaasta umbes 6% palgalisa. See on keskmine tulusus, mille leidmiseks on võrreldud lühema ja pikema haridusteega inimeste sissetulekuid. See hariduse tulususe hinnang on rahvusvahelises võrdluses pigem tagasihoidlik, kuigi seos hariduse ja sissetuleku vahel on siiski selge. Kogu maailma vaadates annab täiendav haridusaasta palgalisa keskmiselt 8–10%. Nii nagu Eestis, on hariduse tulusus globaalsest keskmisest väiksem ka teistes siinse piirkonna postsotsialistlikes riikides. Selle põhjuseks tuuakse majandusliku üleminekuperioodi mõju. Üleminek sotsialistlikult süsteemilt turumajandusele tõi kaasa selle, et suur osa varem omandatud teadmistest ja oskustest muutusid turumajanduse tingimustes kasutuks. Ehkki majanduslik üleminek leidis aset juba ligikaudu kolmkümmend aastat tagasi, on selle mõju endiselt tunda.

Hariduse tulususe analüüsi tulemused näitasid meile ka, et haridus ei tõsta Eestis palka võrdselt kõigi jaoks. Näiteks naised võidavad haridustee pikenemisest rohkem kui mehed. Kui naistel on täiendava haridusaasta tulusus ligikaudu 8%, siis meestel jääb see 6% juurde. Eesti ei ole siin erand, sest ka rahvusvahelistel andmetel põhinevad uuringud näitavad, et naiste hariduse tulusus on üldiselt parem kui meestel. See on ka üks põhjuseid, miks kõrge sissetulekuga riikides (rahvusvahelise liigituse järgi kuulub sellesse gruppi ka Eesti) on kõrghariduse omandajate seas naised ülekaalus – neil on sellest rohkem võita.

Arvestades seda, et Eestis on sooline palgalõhe üks Euroopa suurimatest, on pikem haridustee naiste jaoks oluline palgavaesuse riski ja ebavõrdsuse vähendamiseks. Naiste investeeringud haridusse on selle taustal ratsionaalne ja majanduslikult põhjendatud otsus. Medali teine külg on paraku see, et Eestis on kõrgharitud meeste osakaal naistega võrreldes Euroopa Liidus üks väiksemaid. Alates selle sajandi algusest on kõrgkooli lõpetajatest kaks kolmandikku olnud naised ja ainult üks kolmandik mehed. Sama suur sooline hariduslõhe on ELi riikidest veel ainult Lätis.

Kui hinnata hariduse tulusust põlvkondlikult ehk eri kümnenditel sündinud inimeste vahel, siis kõige suurem on hariduse tulusus nn võitjate põlvkonnal ehk 1970. aastatel sündinutel. Just nemad olid esimesed, kellel avanes pärast Eesti taasiseseisvumist võimalus omandada kõrg- või kutseharidus juba turumajanduse loogika järgi, mis tõi tööturul kaasa selge eelise. Hilisematel põlvkondadel ei paista see „esimese laine“ hariduse eelis enam sama tugevalt välja.

Analüüs toob esile ka rahvusliku mõõtme, mis ajas muutub. Üldiselt on eestlaste hariduse tulusus küll keskmiselt suurem kui teistel Eestis elavatel rahvusrühmadel, kuid nooremates vanuserühmades pilt pöördub: 1980. ja 1990. aastatel sündinute seas on hariduse tulusus suurem vähemusrahvuste hulgas. See viitab, et tööturu integratsioon toimib ja nooremates põlvkondades ei määra rahvus palga- ja karjäärivõimalusi enam samal määral kui varem.

Sama trend kajastub palgalõhedes. Kui vanemates vanusegruppides on etniline palgalõhe püsiv, siis nooremates kahaneb see järsult. 1990. aastatel sündinute seas hinnatakse keskmiseks etniliseks palgalõheks vaid umbes 3%, mis on märksa väiksem kui varem. See on meie analüüsi kõige positiivsem tulemus ja näitab, et majanduslik integratsioon toimib küll aeglaselt, aga järjepidevalt. Kui vanemaealiste Eesti elanike puhul on eestlastel keskeltläbi paremad võimalused tööd leida ja kõrgemad palgad, siis noorte seas on rahvuslikud erinevused juba peaaegu olematuks kahanenud.

Kokkuvõttes kinnitab analüüs, et haridus on Eestis endiselt oluline sissetuleku kujundaja, kuid selle tasuvus võib erinevates elanikkonnarühmades üsna palju varieeruda. Siiski annavad nooremate põlvkondade tulemused põhjust ettevaatlikuks optimismiks: rahvuslikud erinevused tööturul vähenevad ja hariduse tulusus on nooremaealistel kõrgem. Suur hariduslõhe meeste ja naiste vahel on aga üks Eesti ühiskonna olulisematest probleemidest. Kuna naiste osakaal kõrghariduse omandanute seas on olnud alates sajandivahetusest püsivalt suur, ei ole kahjuks ette näha, et meie sooline hariduslõhe tulevikuski kiiresti väheneks.

Artikkel on varasemalt avaldatud Delfis.