Hinnastabiilsus loob eeldused majanduskasvuks

Euroala keskpankade ülesanne on tagada, et inflatsioon ehk hinnataseme tõus jääks keskmise aja jooksul 2% tasemele. See loob majanduskasvuks tarvilikud eeldused. Hinnastabiilsus on ühtlasi üks oluline osa majanduskeskkonna stabiilsusest. Mida stabiilsem on hinnataseme tõus, seda paremini saavad ettevõtjad ja tavainimesed teha oma tulevikuplaanide ja palgasoovide seisukohast võimalikult mõistlikke majandusotsuseid.

Majandusele on kasulik, et hinnataseme muutus oleks väike. Seevastu hinnataseme liiga kõrge tõus, hinnalangus või sama hinnataseme püsimine nii kasulik ei ole. Põhjuseid on mitu.

Ideaalis võiks majanduses olla võimalikult vähe määramatust. Sellele aitab kaasa hinnataseme pidev väike tõus ja teadmine, millise inflatsioonitempo on keskpank eesmärgiks seadnud. Tarbijatel ja tootjatel on siis võimalik täpsemalt arvestada, kui palju raha ostujõud (rahaühiku eest osta võidav kauba kogus) säästudelt teenitud intressi mõjul kasvab ja inflatsiooni mõjul kahaneb.

Väike hinnakasv soodustab tõhusat rahakasutust. Et raha ostujõud ei väheneks, on raha omanikul otstarbekas suunata see tagasi ringlusse. See tähendab, et raha omanik kas otsib võimalikult head säästmisvõimalust või tarbib erinevaid tooteid ja teenuseid.

Kui hinnatase üldse ei muutu, siis tekib oht, et majandustegevuse vähenemine ka väga väikeses ulatuses võib viia hindade languseni. See toob kaasa märkimisväärse muutuse tarbijate käitumises: hindade edasist langust oodates lükatakse tarbimis- ja investeerimisotsuseid edasi, põhjustades sellega edasise hinnalanguse. Edasilükatud ostud tähendavad aga ehitamata jäänud maju, tootmata jäänud autosid jms ehk tööpuuduse kasvu. Seetõttu ongi töötuse määr üldjuhul kõrgem just siis, kui hinnatõus või -langus on oodatust madalam.

Hinnastabiilsuse hoidmise ülesanne on arenenud riikides usaldatud valitsusest sõltumatutele ja poliitikast lahutatud keskpankadele. Nimelt on ajalugu näidanud, et poliitikud ei suuda hinnastabiilsuse tagamisega hästi toime tulla. Ikka on kulutusi, mida nad tahaksid valijate heameeleks teha ja mille rahastamiseks raha juurde trükkida. See aga tähendaks raha odavnemist, mis mõjutab kogu ühiskonna toimimist.

Riigi keskpank mõjutab hinnastabiilsust intressimäärade, raha hulga ja vahetuskursside kaudu, soodustades sel viisil majandustegevust ja seeläbi ka hindade üldist kasvu. Seda nimetatakse rahapoliitikaks.

Majanduses toimuv mõjutab hindu

Hindade kujunemist mõjutavad mitmed tegurid. Enamiku riikide puhul on olulised eelkõige välised tegurid. See tähendab, et osa hindadest kujuneb maailmaturul nõudmise-pakkumise tulemusel. Näiteks mõjutab nafta peaaegu kõiki riike, kuid vaid vähestel riikidel on võimalik selle hinda otseselt mõjutada. Seega kui maailmaturul nafta hind tõuseb, kandub see üle ka Eesti kui väikese avatud majandusega riigi hindadesse. Üleilmne hinnakujundus ei puuduta aga üksnes tooraineid, vaid ka paljusid toiduaineid.

Välismaistele teguritele lisaks mõjutab hinnataset kohalik majanduskeskkond. Eeskätt kehtib see niisuguste kaupade ja teenuste kohta, mida ei ole võimalik eksportida. Näiteks ei sõltu Tartu juuksurisalongi hinnakiri sellest, millised on Londoni juuksurisalongi hinnad. Juuksur peab hoopiski arvestama kohalike inimeste võimalusega juuksuriteenuse eest maksta, sest üldjuhul kasutavad inimesed seda teenust oma kodukohas ega sõida selleks ekstra välismaale. Seetõttu tulebki enamiku teenuste puhul arvesse võtta, et teenindussektori hindu mõjutavad peamiselt kohalikud tegurid, eriti kohalik palgatase. Kui näiteks palgad tõusevad ja on oht, et senine palk ei hoia töötajaid enam töökohal, on ka juuksurisalongi pidaja sunnitud oma töötajate palka tõstma ning muutma vastavalt salongi hinnakirja.

Hinnad reageerivad majanduses toimuvale teatava viitajaga. Kui näiteks nafta hind tõuseb, siis ei pruugi see restoranide hinnakirjas kohe avalduda. Kuigi ka restoran kasutab oma toiduainete transpordiks kütust, võtab järsu hinnatõusu mõju levik omajagu aega. Ka toiduainete hinnatõusu korral võib restoranipidaja mitmel põhjusel viivitada hindade muutmisega. Üks põhjus on kindlasti konkurents, sest esimesena hinnakirja muutnu kaotab kliente. Seetõttu jätavad paljud ettevõtjad kulude vähese kasvu korral oma toodete ja teenuste hinnad tõstmata. Sageli aga on hinnad pikaajalistes lepingutes fikseeritud. Tavaliselt on fikseeritud ka tööjõu hind ehk palgad. Pole ju võimalik küsida palka juurde iga kord, kui tanklad tõstavad kütuse hinda.

Sageli piirab hinnatõusu ka nn hinnaahvatluste kasutamine hinnakirjades: paljude ostjate jaoks on suur erinevus hindadel 9.99 ja 10.01. Kui kaupmehed ostja psühholoogiaga ei arvesta ja eelistavad hindadele lisada paar senti, siis kokkuvõttes võivad nad jääda suuremasse kaotusseisu, kui oleksid selle paar senti kulusid enda kanda jätnud.

Hindu mõjutab paljuski ka see, millised on inimeste inflatsiooniootused, st kui suurt hinnatõusu nad ootavad lähitulevikus. Mida suurem on usaldus selle vastu, et hinnatõus on stabiilselt madal, seda raskem on kaupmeestel tõsta oma toodete ja teenuste hindu – tarbijad ei ole valmis maksma kõrgemat hinda. Inflatsiooniootusi mõjutab otseselt ka keskpanga tegevus, täpsemalt tema suutlikkus hoida inflatsiooni stabiilsel kokkulepitud tasemel. Tavaliselt selgitavad keskpangad ka oma analüüsides inflatsiooni mõjutanud tegureid ja esitavad avalikkusele inflatsiooniprognoose.

Inflatsioon avaldab mõju inimeste käitumisele

Võimalikult täpne hinnang inflatsioonile on vajalik nii ettevõtete, valitsuste kui ka tavainimeste jaoks. Poliitikas ja äris, aga ka igapäevaelus langetatavad otsused sõltuvad otsesemalt või kaudsemalt sellest, kui täpselt on võimalik inflatsiooni mõõta. Näiteks võimaldab see ettevõtetel otsustada, kas ja millal ehitada uus tehas, mis annaks inimestele uusi töökohti, valitsusel oma eelarve raames kalkuleerida, kas ehitada uusi teid 100 või 98 kilomeetrit, ja inimestel kaaluda otsust, millal osta uus teler.

Inflatsiooni mõõtmisel lähtutakse enamasti tarbijahinnaindeksist (THI). Tarbijahinnaindeks peegeldab muutusi tüüpilise tarbija ostukorvi maksumuses. Tarbija ostukorvi kuuluvad kõik kaubad ja teenused, mida keskmine tarbija aasta jooksul tarbib, ning ostukorvi kuuluva toote hinda jälgitakse iga kuu. Tarbija ostukorv erineb riigiti: vaesemates riikides kulub inimeste sissetulekutest suurem osa toidule, külmema kliimaga riikides on kütte osatähtsus suurem, rikkamates riikides on suurema osakaaluga teenused jne.

Keskpangad määravad raha hinna

Eurot puudutavad rahapoliitilised otsused langetavad ehk raha hinna määravad keskpankade presidendid üheskoos Frankfurdis iga kuu alguses, mil toimub Euroopa Keskpanga nõukogu istung. Ka Eesti Panga presidendi kõige tähtsam ülesanne on olla selleks kohtumiseks ja otsuse tegemiseks hästi ette valmistatud. Selleks vajab ta põhjalikke ülevaateid majanduse olukorrast ja prognoose majanduse võimalike arengusuundumuste kohta. Selle jaoks koostavad Eesti Panga eksperdid nii Eesti kui ka euroala majandusanalüüse ja -prognoose.

Iga riigi keskpanga presidendil on ühesuguse kaaluga hääl ning nende ühised otsused puudutavad 19 riiki ja 334 miljonit inimest, sest just nii paljud kasutavad euroalal igapäevasteks tehinguteks eurot. Seega peab otsus toetama euroala kui terviku arengut. Kui euroalal läheb hästi, siis läheb paremini ka Eestil ja teistel euroala riikidel.

Intressimäärad, mille euroala keskpankade presidendid kehtestavad, kujundavadki raha hinna. Intressimääradest oleneb, mis hinnaga saavad kommertspangad laenata raha keskpangalt. See mõjutab otseselt ka ettevõtetele ja majapidamistele antavate laenude intressimäärasid. Kui pangad saavad keskpangast raha madalama intressimääraga ehk odavamalt, siis on raha hind ka ettevõtjale odavam ja see julgustab ettevõtjat rohkem laenu võtma, mis omakorda elavdab majandust. Ja loomulikult vastupidi – kõrgemad intressimäärad ehk kallim raha jahutab majandust. Selle kaudu saab keskpank juhtida hindade stabiilsust ja suunata majanduse arengut.

Euroala puudutavad otsuseid langetavad niisiis keskpankade juhid koos, aga nende elluviimine on iga riigi keskpanga ülesanne. Näiteks otsustatakse üheskoos, millistel tingimustel ja mis mahus antakse pankadele laenu, kuid iga riigi keskpanga ülesanne on suhelda kohalike pankadega, kes laenu soovivad saada. Pakkudes kommertspankadele võimalust keskpangast raha laenata ning raha keskpanka hoiustada, kujundab ja stabiliseerib keskpank rahaturu intressimäärasid. Vajadus teha tehinguid keskpanga vahendusel suureneb järsult finantskriiside ajal, mil pangad usaldavad üksteist tavapärasest vähem.

Eesti Panga majandusanalüüsid aitavad ettevõtetel planeerida tulevikku

Kuigi majanduses toimuvat on raske väga täpselt ette näha, on siiski olemas üldised seaduspärasused. Näiteks on teada, et intressimäärade alanemine vähendab säästmist, sest pangas hoitava raha eest makstakse liiga väikest tasu ehk intressi. Samas soodustab intressimäärade alanemine laenuvõtmist, sest madalad laenuintressimäärade korral on ettevõtetel lihtsam laenata ja nad saavad rohkem investeerida.

Eelkirjeldatud seaduspärasuste põhjalikum uurimine on majandusteadlaste põhiülesanne. Majandusteaduses on eksperimenteerimine piiratud, sest ebaõnnestumine võib mõjutada mitme põlvkonna heaolu. Seetõttu kasutatakse majanduse prognoosimisel matemaatilisi mudeleid, mille abil analüüsitaks asetleidnud muutusi ja hinnatakse tulevasi suundumusi.

Teadmised majanduses toimunust lubavad analüüsida erinevate majanduspoliitiliste sammude mõju ja hinnata majanduse tulevikuväljavaateid. Kõik sellised analüüsid, hinnangud ja prognoosid on siiski ligikaudsed. Kuna majandus on alalises muutumises, siis muutub pidevalt ka erinevate majandusseaduste mõju ulatus ja suurus. Samuti tuleb arvestada, et majanduse käekäiku mõjutab kõikide ettevõtete ja eraisikute käitumine. Seetõttu on majanduse areng ja prognoosimine alati seotud teatava määramatusega.

Majandusanalüüsid ja -prognoosid on majandusasjatundjate arusaam sellest, mis majanduses toimub ning kuidas majandus võiks edasi areneda. Need põhinevad analüüsi koostamise ajal kättesaadavatel faktidel. Sageli sisaldavad olulisemad analüüsid ja prognoosid ka riskistsenaariume, milles arvestatakse võimalike ootamatute sündmustega ning hinnatakse nende eeldatavaid tagajärgi. Majandusanalüüse ja -prognoose koostab Eesti Pank selleks, et nii tavainimesed kui ka ettevõtjad oskaksid hinnata erinevaid ohte ja saaksid oma majandusotsuseid langetada võimalikult läbimõeldult.

Majandusanalüüsidele, mõjuhinnangutele ja prognoosidele tuginedes langetavad keskpank ja valitsus otsuseid. Vajaduse korral muudavad keskpangad rahapoliitikat. Selleks muudetakse intressimäärasid ja ringluses oleva raha hulka või mõjutatakse vahetuskursse.

Eesti Pank avaldab Eesti majanduse prognoose kaks korda aastas: juunis ja detsembris. Lisaks osalevad meie majandusspetsialistid euroala prognooside ettevalmistamises. Panga prognoos valmib rahapoliitika ja majandusuuringute, finantsvahenduse ning rahvusvaheliste ja avalike suhete ekspertide koostöös.

Huvitavat lugemist

Näiteid rahapoliitika läbikukkumise kohta

Rahapoliitika tähendab inflatsiooni hoidmist kontrolli all, mida keskpangad teevad peamiselt intressimäärade kehtestamise kaudu. Hüperinflatsiooniks nimetatakse juhtumeid, kus inflatsioon on kõrgem kui 50% kuus. Hüperinflatsiooni korral ei vähene raha väärtus mitte aastate, vaid kuude, nädalate või lausa tundidega. Ringluses olev rahamass kasvab hüppeliselt, sest raha trükitakse kogu aeg juurde. Inimesed proovivad teha oma ostud kohe pärast raha kättesaamist, et vältida raha väärtuse vähenemist ja säästude muutumist väärtusetuks. Allpool on esitatud mõningaid fakte hüperinflatsiooni kohta.

• Hüperinflatsioon on tavaline, kui riigis valitseb korralagedus. Korralagedust võivad põhjustada sõjad, poliitiline ebastabiilsus ja muud suured probleemid ühiskonnas.
• Hüperinflatsioon, eriti selle tipphetk, ei ole üldiselt pikaajaline.
• Hüperinflatsiooni ajal lokkab varimajandus, majandusprotsessid känguvad, tehakse palju bartertehinguid (kaup kauba vastu vahetus) ja suureneb sotsiaalne ebastabiilsus.
• Hüperinflatsioonile on iseloomulik, et ringluses on rahatähed, mille nominaalväärtus on miljon, miljard või veel suurem. Paberraha muutub lühikese ajaga vanapaberiks.
• Ühte ja head reeglit hüperinflatsiooni lõpetamiseks ei ole, kuid tavaliselt eeldab see stabiilsuse saavutamist ühiskonnas, riigi funktsioonide taastamist ja rahareformi.

Saksamaa 1922–1923¹

Kahe maailmasõja vahelise Saksamaa suurim majanduskriis avaldus 1923. aastal haripunkti jõudnud hüperinflatsioonis. See algas 1922. aastal ning tulenes tõenäoliselt Saksamaa kaotusest Esimeses maailmasõjas. Mõned ajaloolased peavad hüperinflatsiooni tinglikuks ajendiks Saksamaa tolleaegse välisministri Walther Rathenau tapmist 24. juunil 1922. See sündmus vallandas ühiskonnas rahulolematuse ja ebastabiilsuse.

Hinnad hakkasid järsult kerkima, inimeste usk rahasse kadus ruttu. Rahast lahtisaamiseks osteti kiiresti kõike ettejuhtuvat, näiteks muusikainstrumente, kosmeetikat, torusid. Inimesed said palka mitu korda päevas ning see toodi kohale veoautodega. Pärast kotitäie rahapakkide kättesaamist joosti kohe poodi seda kulutama, sest tööpäeva lõpus ei oleks selle raha eest enam suurt midagi saanud. Väärtusetuks muutunud rahaga mängisid lapsed, seda kasutati tulehakatuseks ja kleebiti tapeedi asemel seina. Samuti lokkas kuritegevus, võidutses must turg ning võõramaalased võisid valuutat omades tunda end kuningatena.

1923. aasta lõpus oli inflatsioon jõudnud miljarditesse protsentidesse kuus. Lasti käibele rahatähti, mille nominaalväärtus oli üle triljoni. Kaose lõpetas 1923. aasta novembris kasutusele võetud uus raha. See ei olnud küll varasemast paremini tagatud, kuid inimeste usk ja lootus olukorra paranemisse olid nii suured, et olukord muutuski üleöö.

Ungari 1945–1946

Ungari hüperinflatsioon on vähem kõneainet pakkunud, kuid oli tegelikult Saksamaal toimunust hullem. 13 kuu jooksul jõudis hinnatase tõusta 3 × 1025 ehk kolmkümmend septiljonit (30 ja 24 nulli) korda.

Ungari kõige suurem trükitud rahatäht, mis on ka maailma ajaloos suurima nominaalväärtusega, oli 1021 tollast rahaühikut pengöt. Teisisõnu oli rahatähe nominaaliks (nimiväärtuseks) üks sekstiljon (1 ja 21 nulli). Selliste nullide kokkulugemine oleks isegi matemaatikas tugevale inimesele raske ja nii lisati hüperinflatsiooni jooksul kaks korda vanale rahale lihtsalt eesliide juurde. Näiteks mil-pengö tähendas, et vana nominaal tuleb miljoniga läbi korrutada.

Hiljem ei ole üheski riigis 100-triljonilisest rahatähest suuremat trükitud. On lihtsalt uue rahaga alustatud, kuigi ka selle väärtus vähenes sageli sama kiiresti.

Jugoslaavia 1993–1995

Jugoslaavia hüperinflatsiooni põhjustasid suur eelarvepuudujääk, riigi lagunemisest tulenev ebastabiilsus piirkonnas ja rahvusvahelised embargod (kaubavahetuse keelud).

1990. aastate alguses oli riik oma välisvaluutareservid ammendanud ning algas hüperinflatsioon. Aastatel 1993–1995 kasvasid hinnad 5 × 1015 protsenti ehk viis kvadriljonit (5 ja 15 nulli). Kõige suurem rahatäht oli 1993. aastal käibinud 500 miljardit dinaari, kuid sisuliselt võeti rahadel lihtsalt nullid maha ja mindi uue hooga edasi.

Kuna hüperinflatsiooni ajal riigis enam kütust ei müüdud, olid linnaliinibussid niivõrd ülerahvastatud, et kontrolörid ei pääsenud bussidesse piletiraha koguma. Tavapäraste eluks vajalike ressursside (näiteks talvise toasoojuse) puudumise tõttu esines sageli ka surmajuhtumeid. Hüperinflatsiooni probleemist ei jäänud samal ajajärgul puutumata ka endised liidumaad Bosnia ja Hertsegoviina ning Horvaatia.

Zimbabwe alates 2006. aastast

Zimbabwes on alates 2006. aastast olnud juba kolm rahareformi. Kõikide reformide käigus on taas tulnud käibele seesama kiiresti devalveeruv Zimbabwe dollar.

Zimbabwe hüperinflatsiooni üks kindel põhjus on raha lakkamatu juurdetrükkimine, kuigi Zimbabwe dollari vastu on juba ammu usaldus kadunud. Samas pole riigis mingeid olulisi hüperinflatsiooni lõpetavaid ja majandust stabiliseerivaid muudatusi tehtud.

16. jaanuaril 2009 käibele tulnud 100-triljonilised rahatähed (1 ja 12 nulli) vahetati juba 2. veebruaril uue raha vastu välja, nii et üks uus võrdus triljon vana rahatähte. Inflatsiooni ohjeldamiseks otsustas aga tollane rahandusminister, et Zimbabwe elanikud võivad kohaliku dollari kõrval kasutada ka stabiilsemaid valuutasid ja aprillis 2009 peatati määramatuks ajaks Zimbabwe dollari kasutamine maksevahendina. Praegu kasutatakse seal erinevaid valuutasid, nagu USA dollarit, eurot, naelsterlingit jm. 

Majandusmudelid

Majandusmudel on omalaadne tegelikkuse üldistus, millega hinnatakse majandusnähtuste võimalikke seisundeid, seoseid ja arengusuundi. Makromudel kirjeldab paljude erinevate võrrandite kaudu majanduse toimimist makromajandustasandil.

Esimesed makromudelid on sama vanad kui esimene õnnestunud konstruktsiooniga helikopter ja vanemad kui esimene pastapliiats. Esimesteks makromudeliteks peetakse hollandi majandusteadlase Jan Tinbergeni töid Hollandi ja Ameerika Ühendriikide majanduse kohta aastatest 1936 ja 1939. Jan Tinbergenile anti 1969. aastal ka esimene Rootsi Panga auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks. Kuna esimeste makromudelite arvutusprotsess oli äärmiselt mahukas, ei olnud neid aga võimalik kasutada majanduspoliitilisteks analüüsideks ega prognoosideks, vaid ainult üksikute võrrandite põhjal järelduste tegemiseks. Alates 1940. aastatest on esimeste makromudelite edasiarendusi kasutatud ka poliitika analüüsimiseks ja prognoosimiseks.

Aja vältel on makromudelitesse lisatud järjest rohkem muutujaid, sektoreid ja lisamudeleid, mistõttu on makromudelid muutunud mahukamaks ja keerulisemaks. Infotehnoloogia levik alates 1990. aastatest on selliste mudelite koostamist lihtsustanud ning aidanud neid ka üha paremini hinnata.

Majandusmudelite koostamisel on abiks 1930. aastatel väljakujunenud majandusteaduse osa ökonomeetria, mis ühendab majandusteooria, matemaatika ja statistika võimalused.

Ökonomeetria

Ökonomeetria nimetus pärineb kreekakeelsetest sõnadest oikonomia (majandus) ja metron (mõõt). Ökonomeetria võimaldab ökonomeetriliste mudelite ning matemaatiliste ja statistiliste meetodite abil kontrollida majandusteoreetilisi seisukohti, prognoosida majandusnäitajaid ja analüüsida poliitikat. Tegevus on seotud nii mikromajandusega (ettevõtte ja inimese käitumise uurimine) kui ka makromajandusega (näiteks majanduskasvu ja tööpuuduse prognoosimine).

Üldistatuna võib öelda, et ökonomeetriline modelleerimine hõlmab kõike alates majandusteoreetiliste seisukohtade kujundamisest ja mudeli väljatöötamisest kuni tulemuste sisulise analüüsi ja kasutamiseni. Ökonomeetriline mudel sisaldab mitmesuguseid muutujaid ja parameetreid, lisaks juhuslikku komponenti ehk vealiiget. Nimelt tuleb mis tahes mudelite puhul arvestada sellega, et tegelikkuse paremaks tundmaõppimiseks on vaja teha üldistusi, kuid just selle käigus läheb teatud info kaduma. Samuti tuleb võtta arvesse võimalikke vigu lähteandmetes (ehk mõõtmisvigu) ja ebatäpsusi mudeli kuju kindlaksmääramisel.

Majandusmudeli näide

¹ Lukason, O. (2009). Kui raha põleb – muinasjutulised hüperinflatsioonid ajaloos. – Postimees, 7.03.2009.