Euroopa Liit ja ühisraha

Euroopa - üks majandus ja üks raha

Läbi ajaloo on Euroopa riigid erinenud üksteisest keeleliselt, usuliselt, kultuuriliselt, majanduslikult, poliitiliselt. Pärast läinud sajandi laastavaid sõdu kasvas arusaam ühishuve teeniva koostöö vajalikkusest ja kasust.
Euroopa lõimumine algas 1951. aastal Pariisi lepingu allkirjastamisega, millega ühendati kuue Euroopa riigi söe- ja terasetööstus, et tihedama koostööga välistada uued omavahelised sõjad. 1992. aastal, mil kirjutati alla Maastrichti lepingule, oli liikmeid juba 12. Selle lepinguga sai Euroopa Ühendusest Euroopa Liit nagu me seda täna tunneme ning loodi eeldused veelgi tihedamaks koostööks – ühise raha käibele toomiseks. Nähti ette Euroopa Keskpanga loomine, pandi paika keskpanga põhiülesanne hoida hinnad euroala stabiilsena ning lepiti kokku, millised tingimused peab riik euro käibele võtmiseks täitma.

Euro tuli käibele 1999. aasta 1. jaanuaril korraga 11 Euroopa Liidu riigis. Austria loobus šillingitest, Belgia, Prantsusmaa ja Luksemburg frankidest, Saksamaa ja Soome markadest, Iirimaa naeltest, Itaalia liiridest, Holland kuldnatest, Portugal eskuudodest ja Hispaania peseetadest. Kõige esimesed aastad oli euro vaid kontoraha, käega katsutava sularahana jõudis euro ringlusesse 2002. aastal.

Tänaseks on rahaliidu riike juba 19 Euroopa Liidu 27 riigist. Vahepeal on liitunud Kreeka, Sloveenia, Küpros, Malta, Slovakkia, Eesti, Läti ja Leedu. Ettevalmistusi on tegemas Horvaatia ja Bulgaaria. Pikas plaanis peaks ühisraha Euroopa Liidu aluslepingute järgi käibele tulema kõigis liikmesriikides, kui tingimused on täidetud. Erand on vaid Taani, mis on aga oma vääringu – Taani krooni – väga tihedalt euroga sidunud.

Ühisraha on teinud paljude inimeste ja ettevõtjate elu lihtsamaks, sest enam ei pea nad arvestama valuutavahetuskulude ega vahetuskursiriskidega. Pärast eurole üleminekut ei tarvitse ka Eestil enam karta, et meie valuuta kurss võiks teiste valuutade suhtes väga järsult kõikuda. Stabiilne rahandus soodustab omakorda majanduse arengut ning tänu ühisrahale on ka hindu teiste riikidega lihtsam võrrelda.

Eestile tähendab Euroopa Liidu liikmeks olemine ja euro kasutuselevõtt rahvusvahelise usaldusväärsuse ja majandusliku turvalisuse kasvu. Eesti liitus Euroopa Liiduga ja Euroopa Keskpankade Süsteemiga 2004. aastal, euroalaga 2011. aastal. Sellest ajast on Eesti Pank eurosüsteemi liige. See tähendab, et saame koos teiste euroala keskpankade ja Euroopa Keskpangaga langetada ühiselt eurot puudutavaid otsuseid.

Ühine raha tähendab ühiseid otsuseid

EKP ja eurosüsteem kolme minutiga

Keskpangad teevad koostööd laias laastus kahel tasandil:

• Euroopa Liidu tasandil, mille moodustavad Euroopa Keskpank ja kõikide Euroopa Liitu kuuluvate riikide keskpangad ning mida nimetatakse Euroopa Keskpankade Süsteemiks (EKPS)
• euroala tasandil, mille moodustavad Euroopa Keskpank ja kõikide eurot kasutavate riikide keskpangad ning mida nimetatakse eurosüsteemiks

Euroopa Liidu tasandil ehk Euroopa Keskpankade Süsteemi raames teevad keskpangad koostööd kõikides keskpangandust puudutavates valdkondades, kuid otseselt eurot ja rahapoliitikat käsitlevad otsused langetatakse kitsamas ringis eurosüsteemis. Otsuste tegemisel osalevad ainult need keskpangad, mis kuuluvad euroalasse ehk kasutavad oma riigis käibevaluutana eurot.
Euroopa Keskpanga ja euroala riikide keskpankade põhiülesanne on tagada hinnastabiilsus. Täpsemalt tuleb euroala keskpankadel hoida inflatsioon ehk tarbijahindade tõus 2021. aastal uuendatud strateegia järgi paari aasta perspektiivis 2% tasemel. Seda ülesannet täidab eurosüsteem ühtset rahapoliitikat kujundades ja ellu viies.

Eurosüsteemi rahapoliitilised ja muud otsused tehakse Euroopa Keskpanga nõukogus. Nõukogusse kuuluvad Euroopa Keskpanga juhatus ja kõikide euroala riikide keskpankade presidendid. Ka Eesti Panga president on Euroopa Keskpanga nõukogu liige ning seega üks rahapoliitika üle otsustajaid. Nii nagu Saksamaa, Itaalia või kõigi teiste euroala riikide keskpanga presidendil, on ka Eesti Panga presidendil hääletusel üks hääl.

Peale selle, et keskpankade juhid kohtuvad pidevalt ja langetavad otsuseid, töötavad ka komiteed ja töörühmad, kes viivad nõukogu otsuseid ellu. Nendesse kuuluvad kõikide euroala keskpankade esindajad, oma valdkondade eksperdid, kes vahetavad kogemusi, püüavad leida probleemidele lahendusi ja töötavad välja projektide rakendusvõimalusi. Sedasi võetakse arvesse kõikide riikide kogemusi.

Euroopa Keskpank juhib euroalasse kuuluva 19 riigi keskpankade koostööd. Kõik otsused võetakse vastu ühiselt, kuid ellu viib need iga keskpank oma riigis ise. Näiteks otsustab Euroopa Keskpanga nõukogu kõikide riikide sularahaekspertide hinnangute põhjal, kui palju pangatähti toodetakse ja ringlusse lastakse, kuid Eestis annab pankadele raha Eesti Pank.

Arenev ühisraha

Euroopa Liidu liikmesriikidel on üsna suur vabadus kujundada oma majanduspoliitikat. Erinevate riikide majandus ei pruugi alati areneda samas rütmis. Näiteks võib ühe riigi majandus olla kasvufaasis, teisel languses. See teeb ühtse rahapoliitika elluviimise keeruliseks.

Majanduse areng vajab aga aeg-ajalt suunamist. Kui mõne riigi majandus peaks kasvama liiga kiiresti, siis tuleks kasvu pidurdada, et see ei tekitaks tasakaalutust ja pikaajalisi probleeme nii sellele riigile kui ka kaudselt teistele. Niisamuti kui mõnes riigis on tugev majanduslangus, siis tuleks sealset majandust turgutada. Keskpangad saavad seda teha intressimäärasid muutes. Kui pangad saavad keskpangast raha väiksema intressimääraga ehk odavamalt, siis on raha hind ka ettevõtjale odavam. See julgustab ettevõtjat rohkem laenu võtma ja investeerima, mis omakorda elavdab majandust. Ja vastupidi – kõrgemad intressimäärad ehk kallim raha jahutab majandust.

Erinevalt eurot kasutavatest riikidest, kus intressimäärade üle otsustatakse ühiselt, saavad euroalavälised riigid kujundada oma rahapoliitikat iseseisvalt. See tähendab, et riik saab ise pankadele ja ettevõtetele intressimäärasid seada, lähtudes sellest, kas majandust on vaja jahutada või elavdada. Kuna euroalas igal riigil eraldi selline võimalus puudub, peavad toimima teised hoovad majanduse juhtimiseks. Näiteks saab suurendada kasutatava eelarveraha hulka ehk rakendada aktiivsemalt eelarvepoliitikat, et suunata majandusse rohkem raha. Samuti on sel põhjusel oluline tagada tööjõu, kaupade ja kapitali vaba liikumine.

Ühtsesse rahapiirkonda kuulumine piirab riikide võimalusi rahapoliitika kaudu oma majandust mõjutada, kuid miks siis ikkagi tahetakse euroalasse kuuluda? Üks põhjus on, et majandus- ja rahaliitu kuulumine suurendab riigi usaldusväärsust ning see omakorda muudab laenuraha odavamaks nii valitsustele, ettevõtetele kui ka eraisikutele. Seetõttu peame oma eluasemelaenu eest vähem maksma ja ettevõtjatel on oma eesmärkide elluviimiseks rohkem raha. Väikeriigina saame rahaliitu kuuludes mõjutada protsesse, mis meile muidu nii või teisiti mõju avaldaksid.

Ühisraha kasutamisega kaasnevad aga ka riskid, sest ühe euroala riigi käitumine võib mõjutada kõiki ühise raha kasutajaid. Kuna reeglid pole olnud piisavalt karmid, et kõrvalekaldujaid korrale kutsuda, jättis nii mõnigi riik oma rahaasjad hooletusse. See sai kesta, kuna turud ei osanud esialgu selles probleemi näha. 2008. aasta üleilmse majanduskriisi ajal aga suhtumine muutus. Muu hulgas sel põhjusel, et hulk euroala riike pidi oma pankadele appi minema, mis nõrgestas nende rahanduse seisu märgatavalt. Kriis tõi nähtavale, et ühisraha loomisel oli euroalal loomata jäänud ühine järelevalve üle riigipiiride tegutsevate pankade üle ning ühised kriisilahenduse mehhanismid. Seda nii pankade saneerimiseks kui ka riikide jaoks, mille rahanduse halb seis ei võimaldanud neil turgudelt enam jõukohase hinnaga laenu saada.

Seepärast on euroala „arhitektuuri“ kriisi järel tublisti täiendatud ja tugevdatud. Euroopa Keskpanga juurde on tänaseks loodud ühtne järelevalve ja kriisilahenduse asutus koos kriisilahenduse fondiga, mis kujuneb pankade sissemaksetest. Eesmärk on, et kriisi ajal poleks enam vaja maksumaksjate käest abi küsida. Riikide abistamiseks loodi Euroopa stabiilsusmehhanism, mis annab raskustes riigile laenu, nõudes vastu reforme, et riik oma rahaasjad jälle korda saaks. Need reformid veel jätkuvad. Ja täiesti uue teemana, arvestades majanduse digitaliseerimist, on kaalumisel juba ka euro käibele toomine digitaalsel kujul. Nende võimaluste uurimisel on aktiivselt kaasa mõtlemas ja panustamas ka Eesti Pank.