Eesti raha ajalugu

Omariikluse algus ja enne Eesti oma raha

1918. aastal puudus Eesti Vabariigil veel oma raha. Seadusandlikult reguleeris rahakäivet Saksa okupatsioonivõimude 15. septembri 1918. aasta korraldus, mis kuulutas Eestis kehtivaks vaid Saksa marga (millega samaväärne oli nn idamark). Kuna parasjagu käis esimene maailmasõda, käibis Eestis õige mitmesuguseid võõrriikide rahatähti.

Okupatsiooniaegsele määrusele toetudes kehtestas Eesti ajutine valitsus 28. novembril 1918 neile kindla väärtussuhte. Kõige kallimaks hinnati sakslaste idarubla – 2 marka. Narvas samal ajal välja kuulutatud Töörahva Kommuun pani oma territooriumil kehtima Vene NFSVs käibiva rubla, kusjuures kõik erinevate võimude rublad hinnati üheväärseks. Saksa mark võrdsustati 50 kopikaga. Nendele rahasortidele lisaks tulid detsembris 1919 Eestis käibele Soomest laenuks saadud 10 miljonit Soome marka, mis pidid oma kursilt vastama idamargale. Vene rublade kurss Eestis aegamööda langes, kuid lõplikult kadusid nad ringlusest alles 1921. aastal.

Kuna vabariigi algusaastatel rahamärke nappis, võtsid mitmed ettevõtted oma tarbeks käibele kohalikud maksevahendid, mida kasutati vabrikupoes ja palga maksmisel töötajatele. Sellega tegid 1918. aastal algust Port-Kunda tsemendivabrik ja Narva kalevivabrik. 1919. aastal järgisid nende eeskuju Sindi kalevivabrik ja Narva linavabrik. Pole välistatud, et rahana võidi kasutada ka Saaremaa maakonna valitsuse viieprotsendilisi võlakohustusi, kuigi ametlikult olid need mõeldud ainult võlapaberiks. Riigikassa peavalitsuse sekkumine lõpetas nn kodurahade käibele laskmise augustis 1919.

Tallinna Arvekoja maksutähed

Esimesed iseseisvusaegsed omad ametlikud maksevahendid olid Tallinna Arvekoja maksutähed, mis lasti rahana käibele paar nädalat enne Eesti Vabariigi lühiajalisi viieprotsendilisi võlakohustusi.

Tallinna Arvekojas (rajati detsembris 1918) ettevõtete omavahelisel arveldamisel kasutatud tšekid olid alguses saksa ja eesti keeles trükitud blanketid, millele märgiti summa käsitsi. Rahapuuduse leevendamiseks kuulutas Eesti ajutine valitsus need 4. jaanuaril 1919 riiklikeks „maksuabinõudeks”, andes ühtlasi arvekojale õiguse väljastada maksutähti. Lõpetanud oma tegevuse 1923. aastal, deponeeris arvekoda Eesti Panka rahasumma, mille vastu tšekid ja maksutähed hiljem ümber vahetati.

Eesti Vabariigi viieprotsendilised võlakohustused

Elanikkonna käes oleva mitmesuguse paberraha kättesaamiseks tegi valitsus ettepaneku anda välja vabariigi lühiajalisi võlakohustusi, st korraldada siselaen.

Esialgu riigi siselaenuna mõeldud väärtpaberid trükiti 1919. aastal Soomes. Olukorras, kus siselaenu tellimine venis ja valitses rahapuudus, kuulutas Ajutine Valitsus 16. jaanuaril 1919 võlakohustused Eestis riiklikeks maksevahenditeks. Võlatähed kaotasid kehtivuse 1. jaanuaril 1922.

Eesti Vabariigi kassavekslid

Riigikassa rahavarude täiendamiseks anti välja lühiajalisi väärtpabereid, mis valmistati 1920. aastal Tallinnas Toompea lossis riigi väärtmärkide valmistamise osakonnas. Suuremate kupüüride puudusel hakkas elanikkond omavoliliselt neid kasutama ka rahamärkidena. Et ametlikult olid kassavekslid rahaks kuulutamata, ei olnud ka võimalik neid seaduslikult käibelt kõrvaldada. Alles 1925. aastaks jõuti suurem osa kassaveksleid ümber vahetada seaduslikeks maksevahenditeks.

Eesti mark – esimene oma raha

Omariikluse rajamisele suunatud avalik tegevus sai võimalikuks pärast Saksamaa alistumist esimese maailmasõja võitjariikidele 11. novembril 1918. Samal päeval tuli taas kokku Eesti ajutine valitsus, kes muude eluliselt tähtsate küsimuste kõrval pööras kohe ka suurt tähelepanu rahanduse arendamisele. Kuna Eesti rahandus põhines sel ajal Saksa okupatsioonivõimude seadusel, mis kehtestas siin Saksa markvääringu, siis võeti 30. novembril 1918 ajutise valitsuse istungil vastu otsus kehtestada riigi vääringuks Eesti mark (= 100 penni).

Kuni Eesti Panga asutamiseni oli Riigikassa ülesanne väljastada valitsuse otsusel raha kõigepealt markvääringus riigikassatähtedena. Eesti mark võrdsustati Saksa idamargaga. Kassatähti hakati valmistama peaaegu ühel ajal nii Helsingis kui ka Tallinnas. Kuigi algul üritati kassatähtedele anda kindlat tagatist, ei lubanud riigi majanduslik olukord sellest kinni pidada ja peagi muutus mark lihtsalt katteta paberrahaks. Markvääringus kassatähed kõrvaldati käibelt etapiti 1924. ja 1927. aastal, osaliselt aga alles 1930. aastatel. 1927. aastal lasti rahareformiga seoses ringlusse viimane seeria 100margaseid kassatähti, millel oli ületrükk ÜKS KROON.

Eesti Pank asutati 24. veebruaril 1919 ja tema peaülesandeks sai raharingluse korraldamine. Selleks anti talle 30. aprillil 1919 ainuõigus lasta käibele pangatähti. Esimesed 50margased pangatähed trükiti 1919. aastal Helsingis, kuid võeti kasutusele veel kassatähtedena. Järgmised pangatähed valmistati Helsingis, Berliinis ja Tallinnas.

Peale kassa- ja pangatähtede käibisid 1920. aastatel Eestis ka vahetustähed (nii sedelite kui ka müntidena). Valitsuse 12. augusti 1921. aasta seadus andis rahaministrile õiguse lasta käibele vahetusraha kuni 25margastes kupüürides. Vahetustähtede väljalaske maht oli piiratud 10%ga kassatähtede emissioonist. Riigiasutusi kohustati võtma vahetustähti vastu piiramatus, eraisikuid piiratud koguses. Aastatel 1922–1926 valmistati 10- ja 25margaseid vahetustähti paberist, ülejäänud nimiväärtused vermiti müntidena. Käibelt kadusid 10margased vahetustähed 1927. aastal, 25margased alles 1931. aastal.

Eesti kroon I

Marga kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude katastroofilise kahanemise tõttu tuli Eestis korraldada rahareform. Kehtestati uus vääring – kroon, mis vastas 100 margale. Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 ka igapäevastes tehingutes. Ulatusliku välislaenu tulemusel võrdsustati Eesti krooni väärtus 100/248 g puhta kullaga ja see seoti jäigalt Inglise naelaga. Krooni kurss lasti vabaks alles 1933. aastal üleilmse majanduskriisi ajal.

Kuna kroonivääringus pangatähed ei saanud õigeks ajaks valmis, lasti 1928. aasta jaanuaris ringlusse viimane seeria 100margaseid kassatähti, millel oli kirsipunane ületrükk ÜKS KROON. Alles sama aasta septembris võeti kasutusele 10kroonised pangatähed, millele lisandusid järgnevatel aastatel ülejäänud nimiväärtustega rahad. Lõplikult valmis kroonisari 1936. aastal.

Eesti kroon jagunes 100 sendiks, sent omakorda võrdus reformieelse margaga. Metallvahetusraha väärtuse ülempiiriks kehtestati 2 krooni. Esimesed uued mündid tulid ringlusse juba 1928. aastal. Rahaseaduse järgi pidid 1- ja 2kroonised mündid olema valmistatud hõbedast. Seda seadust järgitigi 1930. ja 1932. aasta 2krooniste („Toompea” ja „Ülikool”) ning 1933. aasta 1krooniste („Laulupidu”) puhul. 1934. aastal vastu võetud rahaseaduse muutmise seadus lubas neid vermida ka muust metallist. Samal aastal ringlusse lastud 1kroonised käibemündid valmistati messingist.

Kõik Eesti paberkroonid kujundas Günther Reindorff ja need valmistati Tallinnas Riigi Trükikojas, viimane seeria 10krooniseid veel 1940. aastal. Kroonid jäid lühikeseks ajaks käibele ka pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal. Iseseisva Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) oma raha kuulutati kehtetuks 25. märtsil 1941.

Poolesajandiline okupatsioon

Kui Nõukogude Liit oli Balti riigid 1940. aastal okupeerinud, tuli ka Eestis käibele NSVLi raha: tšervoonetsid, rublad ja kopikad. Ringelnud algul kõrvuti kroonide-sentidega, muutusid need ainukehtivaks 25. märtsil 1941, esialgu küll lühikeseks ajaks. Sama aasta suvel jõudsid Eestisse Wehrmachti väed.

Raharinglust Saksa okupatsiooni ajal reguleeris uute võimude 29. novembri 1941. aasta määrus, mis kehtestas Eesti-siseseks maksevahendiks idaalade jaoks käibele lastud riigikrediitkassa paberrahad ja mündid, Saksa vahetusraha 1–10 pennini ning NSVLi rahamärgid. Peale nende võis sõja-aastail mõningaid kaupu omandada ka nn punktide eest, mida omakorda anti lina, villa jms vastu. Punktid käibisid kogu Baltikumis ja neid valmistati Riias. Kõik need maksevahendid kehtisid Eestis Saksamaa ülemvõimu lõpuni 1944. aastal.

Seejärel jäi Eestis ringlema taas ainult NSVLi raha. 1947. ja 1961. aastal korraldati Nõukogude Liidus rahareform, millega suurendati vahepeal odavnenud rubla väärtust kümme korda. Ühtlasi ilmusid käibele uue kujundusega rahatähed. Rublad ringlesid Eestis krooni kasutuselevõtuni 1992. aastal.

Eesti kroon II

Esimest korda avaldati mõte Eesti oma raha kasutuselevõtust 1987. aasta isemajandava Eesti ehk IME projektis, mille autorid olid Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. Ametlikult võeti kurss oma rahale 18. mail 1989, mil allkirjastati seadus „Eesti NSV isemajandamise alused”. 15. detsembril 1989 võttis Eesti NSV ülemnõukogu vastu otsuse taasasutada Eesti Pank 1. jaanuaril 1990.

Ülemnõukogu otsusega moodustati 27. märtsil 1991 rahareformi komitee, mille pädevuses oli kõikide rahareformiga seotud küsimuste üle otsustamine. Sinna kuulusid valitsusjuht, Eesti Panga president ja sõltumatu ekspert. Rahareformi komitee 17. juuni 1992. aasta dekreedi „Rahareformi läbiviimisest” kohaselt muutus alates sama aasta 20. juunist kella neljast hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon.

Eesti rahasüsteem põhines valuutakomitee süsteemil, mis tähendas seda, et krooni kurss oli seotud jäigalt ankurvaluutaga. Rahareformist kuni 31. detsembrini 2001 oli krooni kurss fikseeritud Saksa marga suhtes vahekorras 8 Eesti krooni = 1 Saksa mark, seejärel oli krooni kurss fikseeritud euro suhtes 15,6466 Eesti krooni = 1 euro (seni kehtinud kurss).

Kroonipangatähtede ja -müntide kujunduse leidmiseks kuulutas Eesti NSV ministrite nõukogu detsembris 1989 välja avaliku konkursi. Konkursi tulemusel kujundas 1- ja 2kroonised pangatähed Urmas Ploomipuu ning ülejäänud nimiväärtused Vladimir Taiger. 1- ja 2kroonised trükiti Ameerika Ühendriikides, suurema nimiväärtusega pangatähed Inglismaal. Viimased, uuendatud seeriad lasti trükkida Saksamaal.

Mündikavandite konkursi tulemusel kavandas müntide esialgsed eskiisid Mari Käbin, kuid seoses Eesti Vabariigi nime ja sümbolite taaskasutuselevõtuga muutusid ka müntide vermimise nõuded. Esialgsete kavandite järgi jõuti vermida proovimündid rukkilille kujutise ja aastaarvuga 1991. Lõpuks vermiti kõik mündid 1936. aasta müntide eeskujul: esiküljel kolm leopardina kujutatud lõvi ja aastaarv ning tagaküljel riigi nimi ja nimiväärtus. Müntidele vermitud vapilõvi modelleeris skulptor Arseni Mölder ning mündiväljale sobitas need kunstnik Ants Raud. Mündid vermiti algul Tallinnas, hiljem Soomes, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Inglismaal, Prantsusmaal, Madalmaades ja Saksamaal.

Mitmete oluliste tähtpäevade ja -sündmuste jäädvustamiseks lasi Eesti Pank aastatel 1992–2010 käibele 27 meenemünti. Meenemündid on käibemündid selle väärtusega, mis neile on vermitud, kuid kuna need on valmistatud väärismetallidest, siis tavapäraselt neid ringluses ei kasutata. Ka on meenemündid tavalistest käibemüntidest suuremad ja nende kujundus erineb selgelt ringluses olevate müntide omast.

Euro

Euroopa majandus ja inimesed on viimasel aastasajal näinud raskeid aegu. Piisab sellest, kui mõelda kas või 1920ndate alguse hüperinflatsioonile Saksamaal, kus raha kaotas väärtust minutitega ning pagari juurde mindi rahatähti täis laotud kärudega. Ühinenud Euroopa üks põhimõte on stabiilsus, mida aitab tagada usaldusväärne ja tugev raha.

1992. aastal sõlmisid Euroopa Liidu riigid Maastrichti lepingu, millega pandi alus Euroopa majandus- ja rahaliidule. Liidul on kaks peamist eesmärki: tagada ühtlane ja stabiilne majanduskasv ning hoida hindade tõus kontrolli all. Ühine raha ja intressimäärad peavad kindlustama, et kõigis liikmesriikides püsib elukalliduse tõus kontrolli all. See tähendab, et hinnad kõiguvad mõõdukalt ja nende muutused on etteaimatavad.

1. jaanuaril 2002 tuli kaheteistkümnes Euroopa Liidu riigis (Austrias, Belgias, Hispaanias, Hollandis, Iirimaal, Itaalias, Kreekas, Luksemburgis, Portugalis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Soomes) käibele ühisraha euro seitsme pangatähe ja kaheksa mündi kujul. Ent pangaülekandeid sai eurodes teha juba 1999. aastast.

Viis aastat hiljem võttis euro kasutusele Sloveenia, veel aasta hiljem Küpros ja Malta ning 2009. aastal Slovakkia. Üheksa aastat pärast ühisraha käibeletulekut ehk 2011. aastal jõudis euro ka Eestisse.

Europangatähtede kujundus on kõikides euroala riikides sama. Euromüntidel on ühine ja rahvuslik külg. Rahvuslik külg iseloomustab mündi käibele laskunud riiki. 2004. aastal toimunud Eesti euromündi rahvusliku külje kujundusvõistluse võitis kunstnik Lembit Lõhmus. Eesti euromüntidel on Eesti kontuur ja nimi Eesti.

Eesti Pank jätkab ka euroajal meenemüntide vermimist eurovääringus. Peale selle lasevad euroala keskpangad käibele mälestusmünte (alates 2021. aastast nimetab Eesti Pank neid pühendusmüntideks). Need on 2eurose nimiväärtusega käibemündid, mille rahvuslikul küljel on mälestust jäädvustav motiiv. Lisateavet leiab Euroopa Keskpanga ja Eesti Panga kodulehelt.