Eesti Panga presidendi Madis Mülleri kõne Sloveenia keskpangas, 3. märtsil 2023. aastal
(tõlgitud inglise keelest)

Aitäh kutse eest.

Mul on väga hea meel Sloveenias tagasi olla. Bostjan ja tema Banka Slovenije kolleegid on nii suurepärased võõrustajad, et teie keskpanga külastamine on alati rõõm.

Täna kavatsen rääkida sellest, kuhu oleme jõudnud võitluses meie ühise vaenlase, kiire inflatsiooniga.

Räägin kõigepealt lühidalt inflatsiooni hüppelise tõusu põhjustest nii maailmas kui ka Euroopas, kus on oluline tähele panna, et euroala liikmesriikide praegused inflatsioonimäärad on väga erinevad. Kuna mul on mitte just kadestamist väärt roll esindada riiki, mille inflatsioonimäär oli eelmisel aastal üks euroala kõrgeimaid, selgitan ka Eesti tarbijahindade eriti kiire kasvu põhjuseid.

Seejärel arutlen, kuidas kiire inflatsioon mõjutab tarbijaid ja riigi rahandust, kuidas sellele on rahapoliitiliselt reageeritud ning kuidas raha-, eelarve- ja struktuuripoliitika on omavahel seotud.

Lõpetuseks selgitan, miks hinnastabiilsuse taastamine on olulisim panus, mille saame keskpankuritena majandusse anda. Selleks tuleb rahapoliitikat karmistada seni, kuni oleme kindlad, et inflatsioon jõuab kestvalt ja jätkusuutlikult tagasi oma eesmärgini.

Kõrge inflatsiooni põhjused maailmas ja Euroopas

Praeguse kiire inflatsiooni algpõhjuseid tuleb otsida COVID-19 pandeemia järgsest perioodist. Pärast pandeemia lõppu ning tarbimis- ja reisipiirangute tühistamist taastus maailmamajandus ruttu. Riikide majanduse kogunõudlus taastus, saades hoogu ka valitsuste ja keskpankade laiaulatuslikest toetusmeetmetest, mille eesmärk oli aidata ettevõtetel ja majapidamistel kriisiga toime tulla. Ilmnes, et kõik ettevõtted ei suutnud nõudluse kasvule piisavalt kiiresti reageerida, sest mõned piirangud jäid esialgu veel püsima ja tarneahelates oli jätkuvalt tõrkeid. See avaldas survet sisendhindadele, mis kandus edasi tarbijatele.

Siis ründas Venemaa Ukrainat, mis põhjustas energia- ja toormehindade, sealhulgas toiduainete hinna järsu tõusu. Energiakriis tabas Euroopat eriti rängalt, sest Euroopa Liit tervikuna ja paljud liikmesriigid sõltusid suurel määral Venemaa naftast ja gaasist. See, et Venemaa energiast relva tegi, viis inflatsiooni tasemetele, mida pole nähtud 1970ndate ja 1980ndate aastate viimasest suurest naftašokist saadik. Eelmise aasta oktoobriks küündis inflatsioon euroalal üle 10%.  Liikmesriigiti olid inflatsioonimäärad väga erinevad, ulatudes sel kuul 7%st Prantsusmaal kuni üle 20%ni Balti riikides. Sloveenias oli inflatsioon 10,3% ehk veidi alla euroala keskmise.

Euroala eri riikide inflatsioonimäärade vahelised erinevused hakkasid esmakordselt suurenema 2020. aastal, kui pandeemia põhjustas suurema turismisektoriga riikides kiiremat inflatsiooni aeglustumist. Kui pandeemia rauges, kiirenes inflatsioon kõige rohkem väiksema majanduslangusega riikides, kus tööjõupuudus hakkas avaldama survet palkadele. Kui sõja ja sanktsioonide tõttu import Venemaalt katkes ja hinnad tõusid, tabasid need tarneahelate katkemised Balti riike teistest rängemalt. Enne sõja algust olid gaas ja elekter Balti riikides euroala keskmisest suhteliselt odavamad. Selline suhteliselt madal lähtepunkt muutis hilisemad hinnatõusud protsentuaalselt suuremaks.

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse muutus energia euroala riikide inflatsioonimäärade lahknevuse peamiseks põhjuseks. Selle tingisid mitmed tegurid, sealhulgas energiahindade reguleerimise ulatus ja toetusmeetmed, millega valitsused kodumajapidamistele ja ettevõtetele energiahinnašoki mõju leevendasid. Lahknevusele aitasid kaasa ka erinevused energiatootmise struktuuris ja kodumajapidamiste kommunaalteenuste lepingute tingimused. Riikides, kus elektri- või gaasihinnad on pikema perioodi peale fikseeritud, võttis ka hinnatõusu jõudmine tarbijateni kauem aega.

Võtaksin siinkohal kokku peamised põhjused, miks just Eestis oli inflatsioon eriti kõrge, küündides eelmisel aastal 20% ligidale. Suur osa järgnevast kehtib ka kahe teise Balti riigi, Läti ja Leedu kohta.

Esiteks on energia ja toiduainete osakaal tarbija ostukorvis meie riikides endiselt euroala keskmisest mõnevõrra suurem. See tähendas, et energia ja eriti toiduainete järsk hinnatõus mõjutasid meie inflatsiooninäitajaid rohkem.

Lisaks on hinnakujundus Balti regioonis olnud traditsiooniliselt paindlikum kui teistes euroala riikides, mis tähendab, et nii toormehindade tõus kui ka langus kajastub tarbijahindades kiiremini. Ka riiklikult reguleeritud hinnad on paindlikud. Valitsused on võimaldanud maailmaturu kõrgematel energiahindadel kiiresti üle kanduda reguleeritud hindadesse, samas kui mõne teise euroala riigi valitsus on olnud ettevaatlikum. Kõrged energiahinnad kandusid Eestis eriti kiiresti üle ka tarbijahindadesse, sest meie kodumajapidamised on üldiselt eelistanud elektrit osta börsihinnaga. Enamikul eelnevatel aastatel oli see arukas valik, kuid 2022. aastal läks see meile kalliks maksma. See tähendas, et kõik hinnatõusud elektrienergia hulgiturul kajastusid kohe kodumajapidamiste makstavates hindades. Eesti kodumajapidamisi eelmise aasta esimesel poolel tabanud elektrihinna tõus oli tõepoolest väga järsk.

Kolmas ja üldisem põhjus, miks inflatsioon on Balti riikides olnud kiire, on see, et pandeemia majanduslik mõju oli meie kandis tagasihoidlikum ning pandeemiale järgnes väga jõuline ja kiire taastumine. Toetav eelarve- ja rahapoliitika koos tugeva sisenõudluse survega aitasid seega kaasa inflatsiooni hoogustumisele. Sellele lisandus 2021. aasta sügisel Eesti pensionisüsteemi muudatus, mis võimaldas inimestel pensionisäästude välja võtmist juba enne pensioniikka jõudmist. Osa neist säästudest kasutati eratarbimise rahastamiseks, mis suurendas veelgi inflatsioonisurvet.

Inflatsioonimäärade märkimisväärne erinevus euroala riikide vahel tõstatab küsimuse, kui ohtlikud on sellised erinevused rahaliidus. Ilmselgelt jäävad meie riikide majanduste struktuurid ka edaspidi erinevaks ja see selgitab ka mõõdukaid erisusi inflatsioonimäärades. Sellised lahknevused on olnud olemas alates euro kasutuselevõtust, kuigi enamiku ajast on need olnud väikesed.

Suured erinevused inflatsioonimäärades võivad siiski põhjustada probleeme ühise valuutaala sujuvas toimimises. Üks suuremaid muresid on see, et ühine rahapoliitika, mis muudab nominaalsed intressimäärad kõigis euroala riikides sarnaseks, toob kaasa erinevused reaalintressimäärades, kui inflatsioon riigiti erineb. Kiirema inflatsiooniga riikide reaalintressimäärad võivad olla nende riikide jaoks liiga madalad ning madalama inflatsiooniga riikide omad liiga kõrged. Ühine rahapoliitika muutub sellisel juhul mõnede riikide jaoks liiga leebeks ja teiste jaoks liiga rangeks. Samuti võib tekkida mure rahaliidu üksikute riikide konkurentsivõime pärast, kui nende inflatsioon on püsivalt kiirem. Viimasena ei ole kõikide rahaliidu riikide majandus- ja eelarvetsüklid ühesugused ning see võib omakorda põhjustada erinevusi riikide inflatsioonimäärade vahel. Need on üldteada probleemid, millega iga rahaliit silmitsi seisab, ning lahendus saab peituda ainult valitsuste muu majanduspoliitika – s.t struktuuri- ja eelarvepoliitika – mõistlikus kasutamises.

Inflatsioon ja tarbijad

Kui me räägime inflatsioonist, siis peame tavaliselt silmas hinnamuutusi keskmise tarbija jaoks. Tegelik mõju, mida inflatsioon üksikutele kodumajapidamistele avaldab, võib siiski olla väga erinev sõltuvalt nende tarbimisharjumustest ning eri kaupade ja teenuste hindade dünaamikast. Kodumajapidamisi, kes kulutavad suurema osa rahast toidule, mõjutavad toiduainete hinnamuutused rohkem, samas kui need, kes kulutavad rohkem eluasemele, tunnetavad inflatsiooni tugevamalt energia hinnatõusu kaudu.

Uuringutest nähtub, et väiksema sissetulekuga kodumajapidamisi puudutavad kõrge inflatsiooni põhjustatud probleemid üldiselt rohkem kui suurema sissetulekuga leibkondi.

Kui inflatsioonitase oli madal, ei olnud eri ühiskonnarühmade kogetud inflatsioonitaseme erinevus kuigi suur, moodustades EKP uuringu¹ andmetel vaid veerand protsendipunkti. 2022. aasta septembriks küündis suurema ja väiksema sissetulekuga kodumajapidamiste kogetud inflatsioonimäärade vahe euroalal aga juba 1,9 protsendipunktini. Bruegeli mõttekoja arvutused 2023. aasta jaanuari kohta² näitavad, et paljudes Euroopa riikides oli see jõudnud kahe või kolme protsendipunktini ning 20%-se inflatsiooniga riikides isegi viie või lausa seitsme protsendipunktini. Sellised erinevused võivad süvendada ebavõrdsust ja avaldada märkimisväärset ümberjagavat mõju. Inflatsioonimäärad kipuvad enim mõjutama just madala sissetulekuga kodumajapidamisi, kellel on tavaliselt väiksemad finantspuhvrid ja kes hoiavad oma sääste madala intressimääraga pangakontodel, mis on inflatsiooni eest vähem kaitstud. Seetõttu on oluline, et valitsused sihiksid oma toetusmeetmeid võimalikult täpselt.

Kiire inflatsiooni tagajärjed riigi rahandusele

Kiire inflatsioon mõjutab ka riigirahandust läbi mitme erineva mõjukanali³. Esiteks mõjutavad riigieelarvet otseselt abipaketid, mida valitsused kiire hinnatõusu leevendamiseks on otsustanud kasutusele võtta. Bruegeli hinnangul⁴ eraldasid Euroopa Liidu riigid 2021. aasta septembrist kuni 2023. aasta jaanuarini kokku 657 miljardit eurot energiamaksude vähendamiseks ning kodumajapidamiste ja ettevõtete toetamiseks. See moodustas 2021. aastal 4,5 protsenti SKPst, mis on tõepoolest märkimisväärne erakorraliste kulutuste summa. Mõni riik on selle katmiseks kogunud lisatulu energiaettevõtete erakorraliste tulude maksustamisega⁵.

Suurema inflatsiooni üks positiivne kõrvalmõju on valitsemissektori võlakoormuse vähenemine, sest nominaalne SKP kasvab kiiresti. Seda esmapilgul head uudist on tasalülitanud intressimäärade järsk tõus viimase aasta jooksul, mistõttu intressimaksete poolt pandav koormus riigieelarvetele kujuneb lähiaastatel varasemast suuremateks⁶.

Inflatsioon mõjutab eelarvetasakaalu nii tulude kui ka kulude kaudu ning sellel on nii positiivne kui ka negatiivne mõju. Kui tulumaksusüsteemi astmed jäetakse muutmata, võib kõrgem inflatsioon tuua SKP suhtes rohkem maksutulu, kuid nominaalselt fikseeritud aktsiisimaksude puhul vähem. Kulutused võivad SKP suhtes väheneda, kui pensionid ja avaliku sektori palgad kohanduvad aeglaselt, samal ajal kui erakorralised toetusmeetmed, mida oleme viimase aasta jooksul kõigis ELi riikides täheldanud, suurendavad riiklikke kulutusi.

Tasub märkida, et kiire inflatsioon võib mõjutada riigi rahandust üllatavalt ja vastuoluliselt. Hinnatõusu esimesel aastal kipub eelarvetasakaal sageli paranema. Kõrgemad hinnad suurendavad esmalt maksubaasi ja tarbimismaksudest saadakse rohkem tulu, kuid samal ajal võivad paljud kulud kohaneda pika viivitusega. See tähendab, et esimesel aastal, mil hinnad on kõrgemad, on nn eelarvepoliitilised mesinädalad, mis panevad poliitikakujundajad uskuma, et eelarves on lisaruumi kulutuste tegemiseks. Valusate tagajärgedega tuleb silmitsi seista alles järgmisel aastal või paari aasta pärast, kui kulud kohanevad ja indekseerimismehhanismid hakkavad toimima. Seetõttu on vaja olla ettevaatlik täiendavate eelarvepoliitiliste toetusmeetmete kavandamisel.

Eesti Panga käimasolevas uuringus kasutatakse andmeid 1990. aastate keskpaigast kuni 2021. aastani, et hinnata, mil määral mõjutaks inflatsiooni ootamatu tõus euroala eelarvetasakaalu, ning on leitud, et inflatsioonil on märkimisväärne positiivne mõju eelarvetasakaalule protsendina SKPst⁷. See mõju tuleneb nii eelarve kulude kui ka tulude poolelt ning on eriti ilmne olukorras, kus tegelik inflatsioon osutub oodatust suuremaks.

Euroopa valitsused suurendasid 2022. aastal kulutusi, et rahastada energiatoetusi, investeerida kaitsevõimesse ja osutada Ukrainale vajalikku abi. Nendele lisakulutustele vaatamata jäi eelarveolukord enamikus riikides ja euroalal tervikuna suhteliselt soodsaks. Nii oli ka Eestis, kus esialgsetel andmetel on eelarvepuudujääk 2022. aastal umbes 1,2 protsenti SKPst. See soodne tulemus on suures osas tingitud eelmisel aastal täheldatud kiirest inflatsioonist. Tulevikku vaadates on tõenäoline, et riigieelarve tasakaalu ajutine paranemine teeb inflatsiooni kahanedes kannapöörde, misjärel hakkab puudujääk taas suurenema. See on miski, mida poliitikud peaksid valitsuste tulevaste aastate kulutusi ja makse kavandades silmas pidama.

Rahapoliitilistest otsustest

Keskpankadel on ilmselgelt keeruline aeg. Rahapoliitika abil on raske tegeleda pakkumispoolsete šokkidega, mis on samaaegselt nii inflatsiooni kiirendavad kui ka majanduslangust süvendavad. Kui sellised šokid ei kesta kaua, võib olla mõistlik oodata ja vaadata, kas inflatsioonisurve taandub iseenesest, ilma et kõrgemad intressimäärad peaksid majandust täiendavalt koormama. Seekord see nii ei ole ja keskpangad ei saanud lihtsalt ootama jääda ning lasta inflatsioonisurvetel majanduses levida. Sest kui inflatsiooniline mõtteviis kord juba juurdub, on seda väga raske muuta. Ettevõtetel ja tarbijatel peab olema kindel teadmine, et keskpangad toovad inflatsiooni kindlasti eesmärgile tagasi, isegi kui see ei juhtu üleöö.

Enne kui selgitan EKP nõukogu viimaseid rahapoliitilisi otsuseid, lubage mul teha lühike kõrvalepõige lähiajalukku. 2021. aasta hilissügisel olime EKP nõukogus üsna kindlad, et enamik pandeemia põhjustatud pakkumispoolsest inflatsioonisurvest leeveneb järgmiseks kevadeks. Eeldasime, et COVID-19st tingitud piirangute tühistamise järel taastavad uuesti avanenud majandused ja ajalooliselt madal töötus tugeva nõudluse, mistõttu tundus mõistlik hakata rahapoliitilist tuge majandusele vähendama, hoides siiski pandeemiast tingitud ebakindlusel silma peal. Otsustasime, et pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorraline varaostukava (PEPP), mille kaudu keskpank majandust toetas, lõppeb 2022. aasta märtsis. Samuti otsustasime vähendada aasta jooksul järk-järgult keskpanga täiendavaid väärtpaberite netooste.

Need ootused läksid aga vett vedama, sest ranged pandeemiapiirangud, mida Hiina kohaldas 2021/2022 talvel, ja Venemaa sissetung Ukrainasse tekitasid uut turbulentsi. Majandus tuli toime paremini, kui esialgu kardeti, kuid inflatsioon osutus eeldatust palju kõrgemaks ja püsivamaks. Inflatsiooniprognoose on ikka ja jälle tõstetud ja juunis polnud enam kahtlust, et on viimane aeg kiirendada rahapoliitika normaliseerimist. Lõpetasime juulis netovaraostud ja hakkasime intressimäärasid tõstma.

Kui me alustasime poliitika normaliseerimise kavandamist, ootasid finantsturud, et euroala intressimäärad tõusevad alles 2024. aastal. Selle asemel oleme nüüd pidanud tõstma intressimäärasid euroalal rahaliidu ajaloo kiireimas tempos ehk vaid kuue kuu jooksul kolme protsendipunkti võrra. See võib tunduda väga järsk, kuid peame meeles pidama, kust me alustasime. Intressimäärad on olnud väga madalad enam kui kümme aastat ja need on endiselt üleilmsele finantskriisile eelnenud perioodi tasemest allpool.

EKP ei ole oma tegevuses olnud üksi. Nii mõnigi teine keskpank hakkas rahapoliitikat veel varem normaliseerima ja on samuti väga soodsa rahapoliitika lõpetanud varasemalt oodatust kiiremini.

Inflatsioon euroalal hakkas eelmise aasta lõpus aeglustuma peamiselt tänu energiahindade langusele ja alanes jaanuaris 8,5%le. Murettekitav on aga see, et alusinflatsioon on üle 5% juures püsivalt kõrge, sest loomult püsivamad hinnasurved pole veel taandumas. Seetõttu teatas EKP nõukogu eelmisel kuul, et jätkab intressimäärade tõstmist ja hoiab neid piisavalt kõrgel, et viia inflatsioon keskpikas ettevaates tagasi 2% eesmärgi juurde. Samuti andsime mõista, et kavatseme tõsta intressimäärasid järgmisel rahapoliitilisel kohtumisel märtsis veel 50 baaspunkti võrra. Tõenäoliselt ei ole see viimane intressitõus selles tsüklis ja on väga võimalik, et intressimäärad peavad jääma kõrgeks veel mõneks ajaks, et tagada inflatsiooni naasmine kahe protsendi lähedale ja sel tasemel püsimine.

Keskpangad peavad keskenduma inflatsiooni järelmõjule ja vältima suurte, kuid ajutiste hinnatõusude (nagu oleme näinud väga kõikuvate energia- ja toiduainehindade puhul) ülekandumist muudesse hindadesse, tööjõukuludesse ja inflatsiooniootustesse. Kui see juhtub, võivad need põhjustada palgakasvu ja hinnatõusu spiraali, mis omakorda takistab pärast ajutiste majandusšokkide mõju vaibumist inflatsioonil püsivalt langeda piisavalt madalale.

Raha-, eelarve- ja struktuuripoliitika koostoime

Ilmselgelt ei ole kiire inflatsioon katsumus üksnes inimeste, ettevõtete ja keskpankade, vaid ka valitsuste jaoks. Euroopa energiaturge on viimasel ajal tabanud märkimisväärne ebastabiilsus ning valitsused on püüdnud leida viise, kuidas leevendada kodumajapidamiste ja ettevõtete olukorda kas otsetoetuste või uute energiaturgude eeskirjade kaudu. Juba enne Venemaa sissetungi Ukrainasse oli aga oodata, et rohepööre kergitab energiahindu. Sellel energiahindade tõusuga antud signaalil pidi olema oluline osa rohepöörde soodustamisel. Probleem on nüüd selles, et energiahindu ei mõjuta mitte ainult rohepööre, vaid need on ka palju järsumalt liikunud äärmuslike geopoliitiliste pingete tõttu.

Praeguse probleemi puhul tuleb eristada kaht asjaolu. Esiteks on kõrgemad hinnad vähendanud inimeste ostujõudu, suurendanud ebavõrdsust ja kahjustanud energiamahukate tööstusharude konkurentsivõimet. Teiseks on energiahinnad muutunud üha ebastabiilsemaks ja see on juba iseenesest probleem, millega poliitikakujundajad peavad tegelema. Asjaolu, et elektri hind tarbijate jaoks võib varieeruda miinus ühe sendi ja 400 sendi vahel kilovatt-tunni eest, nagu näitab Eesti kogemus, on hinnastabiilsuse seisukohast murettekitav. Valitsused seisavad seega energiasektori jaoks sobiva poliitika kujundamisel oluliste valikute ees.

Eelarvepoliitikal võib inflatsioonile olla nii otsene kui ka kaudne mõju.

Nagu ma varem mainisin, on üks euroala riikide inflatsioonimäärade suurte erinevuste põhjus see, et riigid võivad igal hetkel olla majandustsükli mõnevõrra erinevas punktis. Näiteks Balti riigid tundsid COVID-19 mõju vähem ja nende majanduste järgnev taastumine oli jõuline. Balti riikide majanduste tugev tsükliline positsioon oli samuti üks peamisi inflatsiooni kiirenemise põhjusi. Kuna euroala ühine rahapoliitika ei suuda lahendada riikidevahelisi tsükliliste positsioonide erinevusi, tuleb mängu tuua eelarvepoliitika. Riikides, kus tugev sisenõudlus põhjustab hoogsat inflatsiooni, võib rangem eelarvepoliitika aidata survet hinnatõusudeks vähendada.

Valitsused kasutavad ka hinnakontrolli ja energiahindade subsideerimist, et hoida hindu ohjes, kuid teevad seda erinevalt. Hinnakontrolli rakendatakse tavaliselt siis, kui turumehhanismid ei toimi. Kui hinnad on kõrged, sest turud ei toimi, võimaldab hinnakontroll võita aega, et parandada turuhindu määravaid mehhanisme. Hinnakontroll ei saa aga lahendada ühe kauba või teenuse vähese pakkumise probleemi, mis on sageli kõrge hinna peamine põhjus. Hindade piiramise põhipuudus on see, et hinnalaed ei pane tarbijaid vähendama nappuses olevate toodete ja teenuste tarbimist. See on olnud ka energia hinnapiirangute probleemiks, sest need ei innusta tarbijaid energiat tõhusamalt kasutama ega tootjaid pakkumist suurendama.

Alternatiiviks on sihipärased sissetulekutoetuse meetmed, mis võimaldavad kõrgemate energiakulude koormat ühiskonnas jagada. Erinevalt hinnakontrollist jätkavad need meetmed hinnasignaalide andmist ja aitavad suunata nii nõudlust kui ka pakkumist uue tasakaalu suunas. Sissetulekutoetuste põhiprobleem on selle keeruline administreerimine. Sihtrühmade valik on väga poliitiline küsimus ja kõik sellised meetmed kujutavad endast täiendavat kulu riigieelarvele, mistõttu peavad need olema ajutised ja hästi suunatud.

Kokkuvõte

Hinnatõus euroalal on küll aeglustumas, kuid on endiselt EKP 2% eesmärgist liiga kaugel. Asjaolu, et alusinflatsiooni näitajad on endiselt väga kõrgel tasemel, on veelgi murettekitavam, sest see viitab püsivamatele inflatsioonisurvetele, mida võib olla raske murda.

Euroala liikmesriikide vahelised inflatsioonimäärade erinevused on enamasti olnud tingitud energiahindadest ja valitsuste võetud poliitilistest meetmetest ning need on jätkuvalt suured. See võib muutuda euroala jaoks probleemiks, kui sellised erinevused jäävad püsima ning takistavad rahapoliitika ülekandumist ja rahaliidu sujuvat toimimist. EKP saab kujundada ainult euroala kui terviku rahapoliitikat, kohandamata seda ühegi konkreetse riigi vajadustele. Sellepärast on oluline hoida selliseid riikide inflatsiooni ja reaalintressimäärade erinevusi kontrolli all riikliku struktuuri- ja eelarvepoliitika abil.

Valitsuse toetusmeetmed majanduse kaitsmiseks kõrgete ja kõikuvate energiahindade negatiivse mõju eest peavad olema ajutised ja hästi suunatud, et need säilitaksid tarbijatele ja energiatootjatele õiged stiimulid ega koormaks liigselt riigieelarveid.

Rahapoliitika kujundamisel ei tohi keskpangad kiire ja püsiva inflatsiooni vastu võideldes kõhelda. Hindade stabiilsena hoidmine on olulisim, mida saame keskpankuritena majanduse heaks teha, ning see on hädavajalik, kui tahame, et inimeste ostujõud taastuks ja ettevõtetel oleks taas kindlustunnet investeerida ja töökohti luua. Kui me praegu kõhkleksime, võib hiljem olla vajalik tõsta intressimäärasid veel märksa kõrgemale ja hoida neid kõrgel palju kauem, et tuua inflatsioon kahele protsendile tagasi ja seda seal hoida.

Sellega ma lõpetan.

Tänan teid tähelepanu eest ja vastan hea meelega kõigile teie küsimustele.