Selleaastase Nobeli majanduspreemia võitja Claudia Goldin on oma uuringutes analüüsinud naiste olukorda tööturul, tehes seda pikas vaates ning minnes ajaloos tagasi üle kahesaja aasta. Ta oli esimene teadlane, kes seda teemat süstemaatiliselt ja üldistavalt käsitles, kirjeldades ja selgitades pikaajalisi trende nii naiste hõives kui ka soolises palgalõhes. Tänu temale on meil paremad teadmised ka selle kohta, miks sooline palgalõhe arenenud tööstusriikides endiselt eksisteerib. Claudia Goldini uurimistööd aitavad analüüsida ka Eestis toimunud arenguid nii naiste hõives kui ka naiste ja meeste palgalõhes.

Claudia Goldini uurimisvaldkondadeks on nii tööturu ökonoomika kui ka majandusajalugu. Tema käekirja uuringute tegemisel iseloomustab see, et sageli ta esmalt kogub andmeid, analüüsides ja tõlgendades arhiivimaterjale ja muid ajaloolisi allikaid. Sel viisil komplekteeris ta näiteks andmestiku, mis annab ülevaate USA naiste hõive määrast alates 19. sajandi algusest. Varasema teaduskirjanduse põhjal eeldati, et arenenud tööstusriikides suurenes naiste hõive koos sissetulekute kasvuga ning see seos oli ühesuunaline. Claudia Goldin aga näitas, et kahel eelmisel sajandil on seos olnud pigem U-kujuline, st naiste hõive esmalt kahanes ning hakkas taas kasvama alles 20. sajandi alguses (Goldin, 1990). Enne 19. sajandi tööstusrevolutsiooni oli naiste hõive suhteliselt suur, kuna naised töötasid taludes või väikestes töökodades, mis olid sisuliselt pereettevõtted. Töö vabrikutes tähendas aga töötamist väljaspool kodu ja tavaliselt tegid seda mehed. Seetõttu kaasneski tööstusrevolutsiooniga naiste hõive vähenemine, mis toimus kuni 20. sajandi alguseni. Kui tekkisid kontoritöö ja erinevad teenuste sektori töökohad, hakkas naiste hõive jälle suurenema. Need trendid – nii esialgne hõive kahanemine kui ka hilisem suurenemine – on olnud väga pikaajalised. Hiljem on Claudia Goldin näidanud, et U-kujuline seos naiste hõive ja sissetuleku vahel ei olnud iseloomulik ainult USA-le, vaid kehtis ka paljudes teistes riikides.

Eestis on naiste hõive olnud globaalses võrdluses suur juba alates plaanimajanduse perioodist

Lähtuvalt meie ajaloost on Eestis olnud naiste hõive trendid siiski teistsugused kui USAs. Plaanimajanduse perioodil ehk Nõukogude Liidu okupatsiooni algusest kuni taasiseseisvumiseni kehtis Eestis kõigile töövõimelistele inimestele töötamise kohustus. See tähendas, et valdav enamik tööealistest meestest ja naistest töötasid ning sooline hõive lõhe (st erinevus meeste ja naiste hõive määrades) oli väike. 1990. aastate siirdeperioodil langesid nii meeste kui naiste hõive määrad ning hõive pöördus kasvule alles selle sajandi alguses (vt joonis 1). Samas ei kaasnenud turumajandusele üleminekuga Eestis soolise hõive lõhe suurenemist, vaid naiste hõive määr on püsinud meeste omaga lähedasel tasemel, jäädes meeste hõivest madalamaks vaid keskmiselt 5 protsendipunkti võrra. Postsotsialistlikele riikidele (k.a. Eesti) ongi üldiselt iseloomulik naiste suur hõive; siinses regioonis on see globaalselt üks suuremaid.

See, et me oleme Eestis naiste suure hõive „pärinud“ sotsialismiajast, näitab, et tööturu struktuur on ajas püsiv ning muutused toimuvad aeglaselt. Sama teemat ehk inertsi tööturul on ka Claudia Goldin oma uuringutes käsitlenud, analüüsides seda, miks võtavad muutused naiste hõive määras nii kaua aega. Ta keskendus arengutele USAs eelmise sajandi teisel poolel, ent nii nagu teisteski tema uuringutes on seaduspärad, mille ta välja toob, üldistatavad ning kehtivad universaalselt. Kui II maailmasõja järgselt oli USAs valdavaks peremudel, kus mees töötas ja naine oli kodune, siis alates 1950. aastatest hakkas naiste hõive suurenema. Hõive kasv oli aga väga aeglane ning sellega ei kaasnenud soolise palgalõhe vähenemist. 1950. aastatel moodustas naiste töötasu keskmiselt ligikaudu 50–60% meeste omast ning see vahe hakkas vähenema alles mitukümmend aastat hiljem (Blau ja Kahn, 2000). Mis selliseid arenguid tingis?

Otsuseid, mis mõjutavad hilisemaid karjäärivõimalusi, teeme me nooruses, kui valime, millist haridust omandada: kas minna kõrgkooli, millist eriala seal õppida jne. Sellest, milline haridus omandatakse, ehk siis inimkapitalist, olenevad hilisemas elus olulisel määral aga nii töö leidmise võimalused kui ka palgakasv. Nii hõive määr kui ka palk on haridustasemega positiivselt korreleeritud. Eestis näiteks ületab kõrgharidusega töötajate palgatase keskharidusega töötajate oma u 1,4 korda ning hõive määra erinevus on ligikaudu 10 pp kõrgharitute kasuks. Haridustee valikud olenevad aga omakorda sotsiaalsetest normidest ja tulevikuootustest. 1950. aastate USAs oli normiks, et naised on kodused. Sel perioodil varases täiskasvanueas olevad naised seetõttu üldiselt kõrgharidust ei omandanud. Sellele vaatamata asus suur osa neist tööle, kui lapsed olid juba suured, ent nende võimalused hilisemas eas tööd leida piirdusid madalapalgaliste ametitega. Naiste haridusalased valikud hakkasid muutuma alles siis, kui 20. eluaastatesse jõudis järgmine põlvkond, nende tütred. Claudia Goldin koos kaasautoritega analüüsisid sellist kohordiefekti, jagades naised vanuse alusel gruppidesse (ehk kohortidesse), nii et igasse gruppi kuulusid eri kümnendil sündinud naised (Goldin, 2005 ja 2006; Goldin, Katz ja Kuziemko, 2006). Nad näitasid, et nii haridusalased valikud kui ka hilisemad võimalused tööturul erinesid just vanusegruppide kaupa. Võimalused hakkasid paranema nendel, kes sündisid 1950. aastatel ning tegid oma haridusalaseid valikuid – kas kõrgharidust omandada või mitte – 1970. aastatel. Kuna aga nii hõive määra kui ka naiste suhtelist palka võrreldes meestega hinnatakse keskmiselt üle kõigi vanusevahemike, siis toimusidki muutused hõives ja suhtelises palgatasemes väga aeglaselt.

Ka meeste ja naiste vaheline palgalõhe on Eestis suurem kui mujal

Eelnev ilmestab, et sageli on vaja põlvkonnavahetust, et tööturukäitumises toimuksid märgatavad muutused. Inertsi tõttu tööturul on meil Eestis olnud naiste hõive määr viimastel kümnenditel suhteliselt kõrge. Teisalt on meil ka suur sooline palgalõhe. Olles küll viimase kolmekümne aasta jooksul märgatavalt vähenenud (vt joonis 2), on see Eestis jätkuvalt Euroopa Liidu riikidest kõige suurem. Ka palgalõhe on meil suures osas „päritud“ plaanimajanduse perioodist. Uuringus, kus analüüsiti pikaajalisi trende, leiti, et sooline palgalõhe ulatus 1980. aastate lõpus Eestis ligikaudu 40 protsendini ning oli teadaolevate andmete põhjal suurim kogu postsotsialistlike riikide regioonis (Meriküll ja Tverdostup, 2021). Alates 1990. aastate siirdeperioodist on sooline palgalõhe Eestis kahanenud, ent see kahanemine on toimunud aeglaselt ning seda suuresti samadel põhjustel, mida Claudia Goldin on oma uuringutes välja toonud: sotsiaalsed normid ja soolised stereotüübid muutuvad ajas väga aeglaselt ning need mõjutavad ühest küljest tööturul pakkumist ehk naiste haridus- ja ametialaseid valikuid ning teisest küljest nõudlust ehk seda, kas naised saavad meestega võrdsetel alustel erinevatesse ametitesse konkureerida.

USAs (nagu ka mujal lääneriikides) on sooline palgalõhe vähenenud koos naiste haridustaseme kasvuga alates eelmise sajandi 1970. aastatest. Praeguseks õpib enamikus kõrge sissetulekutasemega riikides (k.a Eestis) kõrgkoolides rohkem naisi kui mehi ning nooremates vanusegruppides on naiste keskmine haridustase meeste omast kõrgem. Lisaks on viimastel kümnenditel pööratud palju tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse edendamisele ja valdav enamik arenenud riikidest on võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte ka seadusega kehtestanud. Eestis näiteks on soolise võrdõiguslikkuse seadus kehtinud alates 2004. aastast. Sellele vaatamata pole sooline palgalõhe kadunud. ELi riikides keskmiselt oli see 2021. aastal 13%, USAs 17% ja Eestis 21%^[1]. Claudia Goldin koos kaasautoritega on mitmes artiklis analüüsinud, mis on selle taga, et sooline palgalõhe jätkuvalt eksisteerib (Bertrand, Goldin ja Katz 2010, Goldin 2014). Nad leidsid, et peamine põhjus on naiste töötasu vähenemine pärast emaks saamist ehk nn emaduslõiv. Vahetult pärast haridustee lõppu tööle asudes ei ole enam USAs (ega paljudes teistes kõrge sissetulekutasemega riikides) olulisi erinevusi meeste ja naiste palkades. Vahe meeste kasuks tekib alles siis, kui luuakse pere ja sünnivad lapsed. Jälgides naisi ja mehi pikema aja vältel ning võrreldes lastetuid naisi ja mehi nendega, kelle perre sündis laps, näitasid Goldin ja tema kaasautorid, et lapse sünni järgselt vähenes naiste töine sissetulek märgatavalt, samas kui meestel jäi see samaks või isegi suurenes pisut. Sissetuleku kahanemine ei olnud naiste puhul ajutine, vaid kestis pikka aega. Veel mitu aastat pärast esimese lapse sündi oli naiste palk USAs umbes kolmandiku võrra madalam kui sarnastel lastetutel naistel ning aja jooksul see erinevus töötasus pigem süvenes kui vähenes.

Emaduslõivu ja selle võimalikke põhjuseid on analüüsitud ka Eestis (Täht jt, 2022). Kasutades sarnast metoodikat, nagu rakendasid Bertrand, Goldin ja Katz (2010), näidati seal, et Eestis oli emaduslõiv USAga samas suurusjärgus (st emade keskmine töötulu oli ajavahemikus kolm kuni seitse aastat pärast lapse sündi ligikaudu kolmandiku võrra väiksem kui sarnastel lasteta naistel). Võrdluseks: samal tasemel on see veel näiteks Ühendkuningriigis, samas kui näiteks Taanis ja Rootsis on see lähiminevikus olnud vahemikus 21–26% ning Austrias ja Saksamaal 51–61% (Angelov jt 2016; Kleven jt 2019; Adda jt 2017). Emaduslõivu erinevustel riikide vahel on mitmeid põhjuseid. Teadusuuringutes on välja toodud, et seda mõjutavad sotsiaalsed hoiakud ja soonormid, näiteks see, kuivõrd on ühiskonnas aktsepteeritud arvamus, et emad peaksid jääma lastega koju ja mitte tööl käima, ning väikelaste hoiukohtade kättesaadavus ja odavus. Mida konservatiivsemad on hoiakud peresisese rollijaotuse kohta laste kasvatamisel, seda suurem on üldiselt ka emaduslõiv. Teisalt, mida paremad on riigis väikelaste hoiu võimalused väljaspool kodu, seda väiksem on emaduslõiv. Lisaks on analüüsitud, millist mõju avaldab vanemapalk (st selle maksmisperioodi pikkus ja asendusmäär võrreldes eelneva töötasuga), ent vanemapalga mõju kohta on erinevad uuringud andnud vastuolulisi tulemusi.

Lisaks ülal käsitletud teemadele on Claudia Goldin avaldanud ka mitmeid teisi teedrajavaid uuringuid. Koos abikaasa Lawrence Katziga on nad näiteks analüüsinud, millist mõju avaldas naiste haridus- ja tööalastele valikutele rasedusvastaste tablettide kasutuselevõtt USAs eelmise sajandi 1960. aastatel. Koostöös Cecilia Rouse’iga on ta tõestanud, et sooline diskrimineerimine tööturul eksisteeris, kasutades selleks nn loomulikku eksperimenti. Ta näitas, et kui USA tuntuimad sümfooniaorkestrid hakkasid muusikute värbamisel rakendama „pimekuulamiste“ printsiipi, siis suurenes seal tuntavalt naismuusikute osakaal (Goldin ja Rouse, 2000).

Kokkuvõtvalt on Claudia Goldini uuringud märkimisväärselt avardanud meie teadmisi tööturgude toimimisest kogu elanikkonna perspektiivist – moodustavad ju naised enamasti poole riikide elanikkonnast.

Viited