Oma sissejuhatavas sõnavõtus püüan vastata küsimustele, miks meil Eestis on hinnatõusutempo nii kiire ning mida just keskpank saab ja peab tegema, et sellist kiiret hinnatõusu pidurdada. Samas tahan kohe rõhutada, et hinnatõusu ohjeldamine on palju lihtsam erinevate osapoolte, eelkõige siis keskpanga ja valitsuse, koostöös.

Suvest saati on hinnatõus Eestis ulatunud aastatagusega võrreldes enam kui 20%ni. Tõsi, oktoobris langesid hinnad võrreldes septembriga ligi protsendipunkti võrra. See lubab ettevaatlikult loota, et ehk oleme inflatsiooni kõrgpunkti selleks korraks selja taha jätnud. Aga kuni sõda Ukrainas kestab, jääb prognoosimine keeruliseks.  

Miks on hinnatõusutempo Eestis nii kiire? Ligi poole Eesti elukalliduse tõusust on põhjustanud energiahindade kasv, mis on seotud sõja puhkemisega Ukrainas ja Venemaa gaasitarnete järsu vähenemisega Euroopasse. See vastasseis ja vajadus Venemaa energiakandjatele kiiresti alternatiive leida on energia hinna maailmaturul üles viinud.

Eestit tabas energia hinnatõus rängemini kahel põhjusel: me olime rohkem börsiusku ja meie kulutustest läheb suurem osa energiale. Esiteks, kuna suur osa Eesti inimesi ostis elektrit börsihinnaga, jõudis gaasi hinnatõus siin jaeklientideni kiiremini kui mitmes teises Euroopa riigis, kus hinnad on rohkem reguleeritud ja pikemaks ajaks fikseeritud. Teiseks, energia kallinemise mõju Eestis võimendab see, et võrreldes Euroopa keskmisega kulutavad Eesti tarbijad sellele märksa suurema osa oma kuistest väljaminekutest. Lisaks on kiiresti kallinenud toidutoormed, mis koos energiahindade tõusuga on viinud toidukaupade kallinemiseni kauplustes.

Tarbijakorvi on kallimaks muutnud ka teiste kaupade ja teenuste hinnatõus, mis tähendab, et hinnakasv on muutunud laiapõhjaliseks. Osaliselt on selle põhjus kallima energia jõudmine ettevõtete tootmiskuludesse. Teisalt on nii Venemaale kehtestatud sanktsioonid kui ka algselt pandeemia põhjustatud tarneprobleemid suurendanud rea toodete sisendhindasid, mis kergitab lõpptoodangu hinda tarbijatele.

Ja viimase tõuke on hinnatõusule andnud tugev nõudlus, mis pärast pandeemiat Eestis säästude toel kiiresti taastus. 

Eesti majanduse taastumine koroonaviiruse pandeemiast oli üks kiiremaid Euroopas ning 2021. aasta lõpus võrdlesid Eesti ettevõtjad majanduse seisu juba 2007. aasta buumiga. Nõudlust toodete ja teenuste järele suurendasid kiire palgakasv, pandeemia ajal kogunenud säästud, puudujäägis riigieelarve ning teisest pensionisambast väljavõetud raha. Kuna paljude toodete puhul ei suutnud pakkumine tarne- või muude probleemide tõttu nõudlusega sammu pidada, oligi tagajärjeks hinnatõus.

See, et Eesti majandus oli aasta alguses võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega tugevamas seisus, panustas seega ka kiiremasse hinnakasvu. Kuna olukord Eesti tööturul oli pingeline, pidid Eesti ettevõtted oma toodete hinnastamisel arvestama tunduvalt hoogsama palgakulude kasvuga.

Kahtlemata on oma roll hinnatõusus ka Euroopa Keskpanga otsustel. Eesti Pangas hindasime viimaste aastate ülimadalate intressimäärade ja keskpanga võlakirjaostude ehk rahvakeeli „rahatrüki“ mõju täpsemalt 2020. aasta sügisel ning leidsime, et näiteks 2017. ja 2018. aastal oli Eesti majanduskasv euroala rahapoliitika tõttu ligi protsendipunkti võrra kiirem ja inflatsioon 0,2–0,3% võrra kõrgem, kui need muidu oleksid olnud. Tarbijahindade tõus jäi neil aastatel alla 3,5%. On tõenäoline, et rahapoliitika mõju koos keskpanga täiendavate võlakirjaostudega hinnatõusule seejärel mõnevõrra suurenes. Keskpanga otsused aitasid intressimäärasid madalal hoides majandust elavdada, kuid samal ajal jäi nn rahatrüki mõju piiratuks seetõttu, et suurt osa pangandussüsteemi suunatud täiendavast rahast ei laenatud edasi ettevõtetele ja inimestele. Ja on üsna selge, et kui pankade raha seisab hoiustatuna n-ö keskpanga seifis, ei saa see majandust kuigi palju elavdada.

Kokkuvõttes võib öelda, et väga kiire hinnatõusu taga Eestis viimase aasta jooksul on peamiselt olnud n-ö pakkumispoolsed põhjused, ehk siis eelkõige toormete hinnatõus ja probleemid tarneahelates. Kuid oma panuse on siiski andnud ka tugev nõudlus. Viimast on omakorda toetanud pandeemia ajal kasvanud säästud, pensionisäästude kasutuselevõtt, puudujäägis riigieelarve ning ka keskpanga leebe rahapoliitika. Nimetatud tegurite suhtelise kaalu üle võib vaielda, kuid selge on see, et kõik need on suunanud Eesti majandusse täiendavat raha, suurendades nii tarbimist kui ka investeeringuid ja seega ka survet hinnatõusuks.

Mis saab edasi? Praegu näeme, et mitme hindu kergitanud teguri hoog hakkab vaikselt raugema. Paljude toormete hind on tipptasemelt alla tulnud, kuid jäänud siiski jätkuvalt heitlikuks ja tunduvalt kõrgemaks, kui oleme harjunud viimastel aastatel nägema. Tarneahelate häired on leevenenud, kuid mitte lahenenud. Pandeemia ajal kogunenud säästud, mida Eesti puhul võimendas teisest sambast välja võetud raha, ei toeta enam endisel määral tarbimise kasvu. Lisaks kahandab majanduse üldine jahtumine nõudlust ning seeläbi ka ettevõtete võimalust hindu tõsta.

Septembris avaldatud Eesti Panga majandusprognoosis ootasime Eestis selle aasta viimases kvartalis hinnakasvu aeglustumist ning järgmisel aastal ühekohalisi inflatsiooninumbreid. Hinnatõusu aeglustumist toetavad juba väga kõrgele tõusnud hinnatase, majanduse üldiselt kehvem väljavaade ning ka kõrgemate intressimäärade mõju.

Ettevaates on suureks ohuks see, kui kiire hinnatõus jääb edasi kanduma järjest enamate kaupade ja teenuste hindadesse ning ka palgaootustesse. Kiire palgakasv ja muude kulude tõus sunnib ettevõtteid tõstma toodete hindu ning nii võime sattuda ohtlikku nõiaringi. See tooks kaasa suuremad probleemid, nagu eksportivate ettevõtete konkurentsivõime nõrgenemine ja töökohtade ohtusattumine, misjärel pidurduks järsult nii hindade kui ka sissetulekute kasv. Sellise negatiivse stsenaariumi vältimiseks on keskpangad otsustavalt oma poliitikakurssi muutnud. Liiga riskantne on jääda lootma, et majanduse jahtumine hinnatõusu iseenesest taas piisavalt madalale toob.

Ei ole mõistlik oodata, et keskpangad üksi ohjeldaksid energiakriisi või tarneprobleemide põhjustatud hinnatõusu. Küll aga peame keskpankuritena sekkuma, kui on märke sellest, et hinnasurve on muutumas majanduses püsivamaks ja kandub edasi järjest enamate kaupade ja teenuste hindadesse. Selline tendents toimub praegu nii Eestis, kus hinnatõus juba on üsna laiapõhjaline, kui ka euroalal, kus energia- ja toiduhindasid kõrvale jättev nn alusinflatsiooni näitaja on endiselt tõusutrendis. Sellises olukorras on keskpanga roll intressimäärasid tõstes majanduse hoogu pidurdada, vähendades nii survet hindade edasiseks tõusuks.

Sellest on ajendatud ka Euroopa Keskpanga nõukogu otsused. Oleme lõpetanud euroala majandusse täiendavate võlakirjaostude kaudu raha suunamise ja tõstnud viimastel kuudel intressimäärasid juba kolm korda üsna järsult. Tõenäoliselt on vaja intressimäärasid tõsta veel ka järgmistel Euroopa Keskpanga nõukogu istungitel. Ma arvan, et samuti tuleks võimalikult ruttu alustada keskpanga rahapoliitiliste võlakirjaportfellide vähendamist, mis oleks kooskõlas rahapoliitika kursi muutusega.

Intressimäärade tõstmine suurendab mõistagi laenuteenindamise kulusid. See ei ole keskpanga poliitika ootamatu ja kahetsusväärne kõrvalmõju, mida peaks püüdma hüvitada teiste vahenditega. Laenamise ja investeerimise kallimaks muutmine ongi vahend, millega keskpangad hinnatõususurvet vähendavad.

Eesti laenuvõtjaid vahetult mõjutav 6 kuu euribor on aasta algusest järsult tõusnud, kuid ulatub praegu 2,3%ni, mis pole ajaloolises võrdluses midagi erakordset. Olen kindel, et euribori praegune tase ei too Eestis kaasa ei ettevõtete ega kodulaenu võtnud inimeste ulatuslikku laenumaksetega hätta jäämist. Viivislaenude osakaal on ajalooliselt väga madalal tasemel. Ettevõtete olukord on küll majandusharuti erinev, aga keskmiselt on neil vajalikud puhvrid olemas. Kodulaene andes on pangad Eesti Panga kehtestatud reeglitest tulenevalt olnud kohustatud hindama laenuvõtjate suutlikkust laene tagasi maksta ka palju kõrgema intressimäära puhul, kui on praegune. Küll aga jääb nüüd tarbimiseks vähem raha ning kõrgemad intressimäärad mõjutavad ka võimalike uute investeeringute tasuvust. Intressimäärade tõus aitab inflatsiooni langetada paraku just nõrgema üldise majandusaktiivsuse ja nõudluse vähenemise kaudu.

Pangaklientidel, kes on laenumaksetega tõesti raskustesse sattumas, tasub aga kindlasti oma pangaga läbi rääkida ja otsida võimalusi maksegraafiku muutmiseks. Ka panga huvides on leida mõlemale osapoolele sobiv lahendus ja vältida kliendi sattumist raskustesse.

Kui praegu intressimäärade tõstmisega viivitada, suureneb tõenäosus, et hinnatõus jääb liiga kiireks pikemaks ajaks. Ning seda kauem ja kõrgemale peab keskpank intressimäärasid tõstma. Sellel oleks inimeste ostujõu, töökohtade ja üldise majandusolukorra vaatenurgast veelgi kallim hind. Kiire hinnatõusu taltsutamine on vajalik raha väärtuse hoidmiseks ja stabiilsuse loomiseks, et majapidamised ja ettevõtted saaksid kindlustundega tulevikuplaane teha. Sellest sõltub majanduse käekäik ja inimeste heaolu.

Kuigi intressimäärad on laenuvõtjate jaoks järsult tõusnud, oleme Eestis siiski väga kaugel sellest, mida laenuvõtjad peavad maksma väljaspool euroala olevates Euroopa riikides.

Näiteks on Tšehhi, Ungari, Poola ja Rumeenia keskpank viimase aasta jooksul tõstnud intressimäärad enam kui 6%ni. Ungaris, kus inflatsioon on samuti üle 20%, isegi 13%ni. Samal ajal on euroalal keskpanga kõige olulisem rahapoliitika intressimäär 1,5%.

Keskpank teeb oma osa hinnatõusu pidurdamiseks, kuid nagu nägime, ei ole kiirel hinnatõusul ühte põhjust või põhjustajat. Muu hulgas on kiire hinnatõusu kontrolli alla saamiseks oluline, et rahapoliitikaga ühte sammu astuks ka riigi eelarvepoliitika. Et ka näiteks praegused kõrgete energiahindade leevendusmeetmed oleksid hästi sihitud ja ajutised ega töötaks inflatsioonile hoogu andes rahapoliitikale vastu.

Ökonomistide soovitused on siin olnud üsna ühtsed, ükskõik kas loeme IMFi, Euroopa Komisjoni, OECD või teiste institutsioonide raporteid – toetusmeetmeid kavandades on oluline, et säiliks motivatsioon vähendada energiatarbimist ja teha investeeringuid, mis suurendavad energiatõhusust ja energiatootmist. Kui abimeetmeteid kasutades lihtsalt hoida hindu lõpptarbijale kunstlikult odavana, siis energiatarbimist ei vähendata ja piiratud pakkumise korral püsivad hinnad kõrged veelgi kauem.

Teine oluline kriteerium riigi jaoks on kindlasti abimeetmete kulutõhusus. Kogu hinnatõusu pole võimalik ega ka mõistlik ettevõtetele ja inimestele hüvitada, sest mõned muutused on püsivad. Ka annaks hüvitamiseks vajalik riiklike kulutuste suurendamine laenu abil hinnatõusule veelgi hoogu juurde. Hinnatõusu leevendamiseks ei ole seetõttu ka hea mõte langetada tarbimismakse – see on väga halvasti sihitud ja kulukas meede, mida on raske näha ka ajutisena. Mõistagi on aga vaja toetada inimesi, kes kõrgete energiahindade tõttu tõesti raskustesse võivad sattuda.

Ettevõtete puhul pole olukord nii selge. Muidu elujõuliste ettevõtete toetamine maksusoodustuse, subsiidiumi või laenu abil on paremini põhjendatud, kui tegemist on lühiajalise likviidsusprobleemiga. Kui aga energia hinnatõus ja sellest tulenev konkurentsivõime kadu on püsiv, tuleb ettevõtetel muutunud majanduskeskkonnas lõpuks ikkagi kohaneda.

Mida öelda lõpetuseks? Kindlasti seda, et keskpangana teeme kõik meist oleneva ja rahapoliitika tööriistu kasutades võimaliku, et inflatsiooni pidurdada. Meie peamine tööriist on intressimäärad ja oleme valmis neid tõstma, kuni hinnatõusu selgroog saab murtud. Kui praegu muretseda, siis mitte intressimäärade kiire tõusu, vaid pigem selle pärast, et keskpank liiga vara – enne kui haigus on ravitud – selle kibeda rohu manustamist ära ei lõpetaks. Vastasel juhul jääks kõrge inflatsiooni probleem kauemaks vinduma ning viivituse tagajärjed oleks kokkuvõttes kõigi jaoks kulukamad ja kurnavamad.

Kuid nagu juba ütlesin, on kiire hinnatõusutempo põhjuste seas palju selliseid tegureid, mille leevendamisel on kandev roll valitsustel. On välistegureid, mida ka Eesti poliitikakujundajad üksi mõjutada ei saa. Kuid seda, mida me ise teha saaksime, peaksime ka tegema. Kindlasti puudutab see riigi eelarvepoliitikat – oluline on, et see ei töötaks rahapoliitikale vastu ega pikendaks probleemi püsimist.

Nii keskpangal kui ka valitsusel on otsuseid tehes kasulik mõista, kuidas näevad lähiaja väljavaadet ettevõtjad. Kui palju on hinna- või intressimäärade tõus juba mõjutanud nende kliente või investeeringuid? Kui palju ruumi on ettevõtjatel veel tõsta palku või oma kaupade ja teenuste hindu? Sellest kõigest me täna  kuuleme.

Nüüd aga annan hea meelega sõna üle minister Riina Sikkutile, kes loodetavasti selgitab meile, millised on hinnatõusuga seotud arutelud olnud valitsuses ning saab rääkida ka arengusuundadest energiaturu reguleerimisel, sh Euroopa Liidu tasandil.

Kõne slaidid

25. november 2022, Tallinn