Kui me paar kuud tagasi Eesti Pangas mõtlesime, et järgmise avaliku seminari võiks korraldada kaubanduspiirangute teemal, ei osanud me ette näha, kui tulisesse ajahetke me tegelikult satume. Alles eile jõudsin koju Washingtonis toimunud Rahvusvahelise Valuutafondi ehk IMFi ja Maailmapanga kevadkoosolekult, kus kaubanduspiirangutest ja tollimaksudest räägiti pea kõigil kohtumistel. Sellise seminari korraldamiseks oleks raske paremat aega ette kujutada. Kuna valitseva segaduse on tekitanud just Ameerika Ühendriigid oma täiendavate tollimaksudega, siis oma sissejuhatavas kommentaaris kasutangi eelkõige just USA näidet.

Alustan oma kõnet aga hoopis pealtnäha ühe teise, ent samuti väga päevakajalise teemaga, milleks on elektrihind. See on hea näide loogikast, mis ka väliskaubanduses üldiselt kehtib. Teadagi on elektrihind viimastel aastatel olnud hüplik ja keskmiselt kõrge. Minu praeguse ettekande kontekstis ei ole oluline, kas mõistlikum oleks panustada tuule- või päikeseenergiasse või kaaluda hoopis tuumaenergia arendamist. Ma tahan tähelepanu juhtida laiemale vaatenurgale: oleme Eestis mõistnud, et vaja on suurendada kohalikku tootmisvõimekust, et tagada varustuskindlus ja stabiilne elektrihind.

Samal ajal on räägitud ka vajadusest arendada piiriüleseid ühendusi naaberriikidega, et elektriturg saaks toimida tõhusamalt, hinnakõikumised oleksid piiratud ja maksumaksja lõplik kulu oleks võimalikult väike. Teisisõnu, ainult iseseisvale varustamisele panustamine ei anna parimat tulemust, kui süsteem toimib paremini koostöös.

Sarnane dilemma on praegu kaubanduspoliitikas laiemalt. Üha rohkem räägitakse vajadusest kasvatada strateegilist sõltumatust, mitmekesistada tarneahelaid ja tugevdada kohalikke tööstusharusid. Ja tõepoolest, teatud sõltuvused, eriti geopoliitiliselt tundlikest partneritest, on viimastel aastatel osutunud majanduslikult ja poliitiliselt riskantseks. Eestigi majandus sai kannatada, kui pärast Venemaa täiemahulist invasiooni Ukrainasse pidime sisuliselt üleöö sidemed idanaabriga katkestama. Paljudel ettevõtetel tuli kiiresti leida alternatiivseid tarnijaid ja turge, mõnel juhul aga ei olnud see võimalik.

Kuid täielik sõltumatus ei ole lahendus. Kaubandusele piirangute kehtestamine ei ole tee stabiilsuse ega majandusliku heaoluni, vaid pigem tee kõrgemate hindade, nõrgema konkurentsivõime ja aeglasema majanduskasvuni. Nii nagu elektriturul, on ka kaubanduses vaja leida tasakaal.

Kui kasutada korra veel elektrituru paralleeli, siis kas me suudaksime Eestis toota tuugeneid, päikesepaneele või modulaarseid tuumareaktoreid? Ilmselt mitte, vähemalt mitte konkurentsivõimeliselt. Ja isegi kui meil oleks poliitiline tahe või majanduslik huvi selline tootmine Eestisse tuua, jääksime endiselt sõltuma rahvusvahelisest kaubandusest. Me ei saa kõiki komponente ise toota. Me ei peaks seda isegi üritama. Olgu selleks elektroonika või kõrgtehnoloogilised sulamid, mida toodetakse erinevates maailma nurkades. Seega on ka kohaliku tootmisvõimekuse jaoks tarvis hästi toimivaid ja usaldusväärseid rahvusvahelisi tarneahelaid.

Selleks, et kaubandust ja kaubanduspiiranguid mõista, võiks alustada majandusteooriast. Teoreetiline käsitlus aitab toimuvast aru saada, sest kaubanduspoliitika praegused muutused on nii sügavad, et ajaloost empiirilisi näiteid otsida on keeruline. Ei ole palju abi uurimusest, kuidas majandus 100 aastat tagasi sarnased tollide tõstmised üle elas, sest tänane maailm on teistsugune – tihedamalt põimunud ja rahvusvahelistest sidemetest rohkem sõltuv kui eales varem. Kuigi majandusteooria ei paku täpseid ennustusi, annab see meile loogilised seosed, mille kaudu mõista, kuidas tollid või kasvav ebakindlus majandusele mõjuvad.

Alustada võiks küsimusest, mida me rahvusvahelisest kaubandusest võidame. Kaubanduse aluseks on tõdemus, et loodusressursid, kapital, tööjõud või ka tehnoloogiline võimekus on riikide vahel ebaühtlaselt jaotunud. Selle asemel, et iga riik peaks kõike ise tootma, laseb rahvusvaheline kaubandus meil spetsialiseeruda. Efektiivsem on ju keskenduda nendele toodetele ja teenustele, milles riigil on teiste ees suhteline eelis. Lisaks aitab mastaabiefekt vähendada kulusid ja kaubanduse kaudu saab arendada ka riigi innovatsioonivõimekust. Kaubandus loob seega süsteemi, mis aitab maailmamajandusel tõhusamalt toimida ja millest kõigil riikidel on võimalik võita.

Nagu slaidilt näha, on maailmakaubandus viimase 40 aasta jooksul tublisti kasvanud. Kui 1980ndatel oli piiriülese kaubanduse maht alla 40% SKPst, siis 2000ndate keskpaigaks tõusis see üle 60% taseme. Selline kasv ei toimunud iseenesest – selle taga olid globaliseerumine, tehnoloogia areng ja reeglipõhine rahvusvaheline kaubandussüsteem.

Kuid pärast 2008.–2009. aasta finantskriisi on olukord muutunud. Nagu jooniselt näha, ei ole kaubanduse osakaal enam kasvanud ega aidanud majandust vedada. Kahtlemata on oma jälje globaalse majanduskasvu aeglustumisele jätnud paljud erinevad tegurid, sealhulgas mitmesugused kriisid. Aga majandusteooria ja empiirilised uuringud näitavad selgelt, et kaubandusvoogude kasv toetab tootlikkust, innovatsiooni ja investeeringuid ning seeläbi pikaajalist majanduskasvu.

Veel paar aastakümmet tagasi tundus, et maailm liigub kindlalt üha vabama kaubanduse suunas. Eelmise sajandi teisel poolel langetati järjest kaubandustõkkeid ning sõlmiti kahepoolseid ja ka mitmepoolseid kaubanduslepinguid. 1995. aastal loodud Maailma Kaubandusorganisatsiooni ehk WTO eesmärk on edendada reeglitel põhinevat rahvusvahelist kaubandust ja lahendada vaidlusi läbipaistvalt.

Viimastel aastatel on aga WTO tõhusus järjest vähenenud. Läbirääkimised on takerdunud, uusi kokkuleppeid on olnud keeruline saavutada ning vaidluste lahendamise süsteem on sisuliselt halvatud. Kui WTO võrdles 2009. aasta eelset olukorda ja eelmise aasta oktoobrit, siis leidis ta, et uusi impordipiiranguid oli kehtestatud ligi 12 protsendile maailma kaubaimpordist. See arv on igal aastal kasvanud.

Viimastel kuudel on olukord drastiliselt halvenenud. On selge, et Trump soovib oma uuel ametiajal kasutusele võtta tunduvalt piiravamaid kaubandusmeetmeid kui esimesel ametiajal.

Vasakul joonisel on kujutatud USA importkaupade kaalutud keskmine tollimäär. Kuigi USA on pannud 2. aprillil välja kuulutatud tollimaksude tõusud 90 päevaks pausile, on selge, et nende potentsiaalne majanduslik mõju on väga suur. Praeguse seisuga on mõju eriti ulatuslik Hiinaga peetavale kaubavahetusele, kuid üldisemad tollimaksud võidakse taas kehtestada ka muule maailmale.

Parempoolsel joonisel on näha, et mure kaubanduspoliitika pärast algas juba eelmise aasta lõpus pärast USA presidendivalimisi. Joonise viimane andmepunkt on veebruarist, seega võib oodata, et uuemate andmete järgi tõuseb ebakindlus praeguselt ajalooliselt tipptasemelt veelgi kõrgemale. Isegi kui tollid peaksid jääma lühiajaliseks, siis mõjutab kasvanud poliitiline ja majanduslik ebakindlus investeerimis- ja tarbimisotsuseid, aeglustades majanduskasvu. See on üks põhjus, miks näiteks IMF eelmisel nädalal hindas, et nii USA kui ka suure osa ülejäänud maailma jaoks on majanduskasvu väljavaade järsult halvenenud.

Tollidel on mõistagi otsene mõju kaubavoogudele. Jooniselt näeme, et isegi suhteliselt madalamad täiendavad tollimaksud Trumpi esimesel ametiajal jätsid USA impordile Hiinast jälje. Mida kõrgemaks tollimaksud tõsta, seda rohkem import kannatab. 25% suurused tollid kehtestati muu hulgas Hiinast imporditud mööblile, teatud elektroonikale ja pooljuhtidele.

Samas annab joonis kinnitust ka sellele, et tollidest põhjustatud kõrgematest hindadest hoolimata kasvab import aja möödudes edasi. Seega: kui on nõudlust, mida kohalik tootmine rahuldada ei suuda, siis ei pruugi isegi suhteliselt kõrged tollimaksud kaubavoogusid päris tagurpidi pöörata. Ja lõpuks maksab tollide tõttu kõrgemaks kerkinud hinnad kinni ikka tarbija. Seetõttu on 2. aprilli tollimaksude tõstmise päev ehk USA valitsuse tõlgenduses „vabastuspäev“ juba tabavalt ümber nimetatud inflatsioonipäevaks.

Raske on mõista, kuidas saaks kaitsetollide abil tööstust USAsse tagasi meelitada, kui teatud kaupu on vaba turu tingimustes märksa soodsam ja mõistlikum mõnes teises riigis toota. Tollimaksudega importkauba hinna piisavalt kõrgele viies on kindlasti võimalik kohalikku suhteliselt vähem tõhusat tootmist turgutada. See tähendab aga mõistagi kõrgemaid hindu tarbijatele ja ka kohaliku piiratud tööjõu suunamist ebaefektiivsesse tööstusse. USA ühiskond ja majandus tervikuna sellest ei võidaks.

Kui majandusteooria ja senine kogemus annavad tollidele negatiivse hinnangu, siis miks ikkagi USA tolle kehtestab?

Väidetavalt oma tööstuse kaitseks ja selleks, et viia paremasse tasakaalu USA jooksevkonto. Teisisõnu peaks tollid aitama USA-l vähendada sõltuvust importtoodangust, lootuses, et samal ajal eksport ei vähene või vähemalt ei vähene see sama palju kui import.

Teistpidi näitab jooksevkonto puudujääk seda, et USA kulutab impordile rohkem, kui ekspordist teenib. Järelikult võimaldab välismaailmast Ameerikasse voolav kapital importkauba „üleliigset“ ostmist finantseerida. Jooksevkonto saab tasakaalu sundida vaid siis, kui suurendada järsult USA valitsuse või majapidamiste säästmist ja piirata välismaalt sissevoolava raha kulutamist ja investeerimist. See on teoreetiliselt võimalik, kuid see toimuks ühiskonna jõukuse vähenemise hinnaga.

Samuti kasutatakse USA dollarit maailma peamise reservvaluutana, mis tähendab, et nõudlus USA väärtpaberite järele on püsivalt suur. Sellises olukorras on üsna paratamatu, et USA jooksevkonto on puudujäägis ja seda on raske käsitleda sisulise probleemina.

Kuidas aga peaks Euroopa USA tollidele vastama? Kui Euroopa kehtestaks ise USA toodangule üleüldised kaitsetollid, tooks see meile endalegi kaasa samad tollidega kaasnevad probleemid, mida enne kirjeldasin USA näitel. Seega peame olema targemad.

ELi kaubanduspoliitikast ja võimalikest läbirääkimistaktikatest kuuleme täpsemalt tänaselt külalisesinejalt härra Clarke’ilt. Omalt poolt aga rõhutaksin, et kaubandussõtta tormamise asemel võib olla efektiivsem tagada muu rahvusvahelise kaubanduse võimalikult hea toimimine. See võimaldaks ettevõtetel leida alternatiivseid turge ja kujundada tarneahelad ümber uuest olukorrast lähtuvalt.

Lisaks on Euroopa Liidu 450 miljoni tarbijaga siseturul kasutamata potentsiaali. Näiteks IMF on öelnud, et siseturu sujuvam toimimine aitaks ELi majandust rohkem, kui USA-suunaliste tõkete vähendamine. On hinnatud, et siseturu barjäärid vastavad kaupade puhul ligikaudu 44protsendilisele tollimäärale ja teenuste puhul koguni 110 protsendile.

USA tollitariifide otsene mõju Eestile on piiratud, sest USA on Eesti jaoks suhteliselt väike eksporditurg. Jooniselt näeme, et Eesti eksport USAsse oli eelmisel aastal ELi keskmisest väiksem, 1,8 protsenti SKPst.

Üldine ebakindlus rahvusvahelises kaubanduses võib meid aga märkimisväärselt kahjustada, sest avatud majandusega väikeriikidel on protektsionismi üldisest levikust kõige rohkem kaotada. Majanduspoliitiline ebakindlus avaldab mõju ettevõtjate ja investorite kindlustundele ja vähendab investeeringuid. Ent investeeringuid on majanduskasvuks tarvis.

Eesti majandusseisu võib oluliselt halvendada ka see, kui meie peamiste kaubanduspartnerite majandusel läheb kehvemini, kuivõrd sel juhul väheneks nõudlus Eesti ekspordi järele. Arvestades, et USA on ELi liikmesriikide jaoks suurim kaubanduspartner, moodustades ligikaudu viiendiku kogu EList välja suunduvast kaubaekspordist, on kaudne mõju Eesti jaoks märkimisväärne. Meie suurematest eksporditurgudest on USA kaubanduse roll olulisim Saksamaa, Rootsi ja Soome puhul.

Kuigi hinnangute ümber on palju ebakindlust, sest keegi ei tea veel, milliseks USA tollipoliitika lõpuks kujuneb, siis praeguste prognooside põhjal võib Eesti majanduskasv kõne all olevatest kaubanduspiirangute kasvust kahaneda umbes poole protsendipunkti võrra. Et negatiivset mõju piirata, peavad ettevõtted kohanema, sest ootamatud poliitilised otsused või geopoliitilised arengud võivad mõjutada nõudlust, hindu ja tarneahelaid. Sellistes tingimustes saab konkurentsieeliseks ettevõtte strateegiline paindlikkus, kiire reageerimisvõime ning suutlikkus kohaneda nii riskide kui ka võimalustega.

KOKKUVÕTE

Kui minu tänane ettekanne kokku võtta, siis tasub meeles pidada, et kaubandus ei ole ainult majanduslik mugavus, mis teeb meile kättesaadavaks nutitelefonid ja banaanid. Kaubandus on osa majanduse vereringest, võimaldades liikuda nii kaupadel ja teenustel kui ka teadmistel ja investeeringutel. See suurendab tootlikkust ja võimendab innovatsiooni.

Ent maailm liigub praegu suunas, kus vabakaubandus ei ole enam iseenesestmõistetav. Strateegiline protektsionism on kujunemas uueks reaalsuseks.

Väikese ja avatud majanduse jaoks nagu Eesti võivad seda mõju võimendada kehvem ekspordinõudlus, väiksemad investeeringud ja heitlikumad hinnad. Ettevõtted peavad tegema tööd, et uue globaalse kaubandusreaalsusega kohaneda. Võimalik, et tarneahelaid ja sihtturge on vaja varasemast tihedamini üle vaadata. Oluline on mitmekesistada nii ekspordi- kui ka impordipartnereid. Riik ja poliitikakujundajad saavad ettevõtteid selles protsessis toetada, näiteks pakkudes abi uutele sihtturgudele sisenemisel. Tänases arutlusringis arendame neid mõtteid kindlasti edasi. Huvitav oleks kuulda, kui kohanemisvõimelised on ettevõtted ja mida riik saaks veel teha, et ettevõtluskeskkonda parandada.

Viimaseks toonitaksin, et praeguseid suundumusi ei tohiks vaadata ainult mustades toonides. Need ettevõtted, kes suudavad kohaneda ja paindlikult tegutseda, võivad muutuvast maailmast ka uusi võimalusi leida. Eelkõige peaksimegi ehk hoolitsema majanduse kiire kohanemisvõime eest.

• Madis Mülleri esitluse slaidid