03.05.13

Täname IMFi delegatsiooni konstruktiivsete ja viljakate arutelude ning põhjaliku artikkel IV aruande eest. Jagame delegatsiooni seisukohti, mis puudutavad Eesti majanduse väljavaate võtmeküsimusi ja peamisi poliitilisi väljakutseid.

Majanduse väljavaade

Viimasel ajal on Eesti majanduskasv ületanud kolme protsendi taset. See oli eelmise aasta üks kõrgemaid kasvumääri Euroopa Liidus ning ületas ametivõimude ootusi. Eesti majanduse toibumist 2008.–2009. aasta kriisist on toetanud usaldusväärsed ja ajakohased kohandamismeetmed, mis moodustasid 2009. aasta SKPst ligikaudu üheksa protsenti. Need meetmed on aidanud taastada usaldusväärsust, vähendada tasakaalustamatust ning suurendada vastupanuvõimet ebasoodsatele välismõjudele. Eesti majandust on edendanud ka eelarvepoliitika, mida iseloomustab konservatiivne eelarvepositsioon, valitsussektori madal võlakoormus ning reservide olemasolu. Euroala rahapoliitiliste intressimäärade praegune madal tase on Eestis toetanud bilansside kohandumist ja sisenõudlust. Seetõttu asendub senine jõulisele ekspordile toetunud toibumine pigem investeeringutele ja tarbimisele rajaneva kasvuga. Eesti majandus kasvab eeldatavasti ka edaspidi ja kasv kiireneb, kui väliskeskkond muutub soodsamaks. Riskid peituvadki praegu eeskätt väliskeskkonnas ning valitseb oht, et need võivad realiseeruda kaubandus- ja rahastamiskanalite kaudu.

Inflatsiooni on kiirendanud viimaste aastate kõrged toormehinnad, kuid sel aastal peaks see aeglustuma. Alusinflatsioon on olnud vaoshoitud. Märtsis oli see 2,1% ehk laias laastus kooskõlas kergelt negatiivse SKP lõhega. Samas on inflatsiooni aeglustumist takistanud nii elektrituru avanemine tarbijatele ja VKEdele kui ka alkoholi- ja tubaaktsiisi tõus 2013. aasta jaanuarist. Ametivõimude hinnangul saab umbes ühe protsendi märtsi 3,8%sest aastasest THIst kirjutada elektri ja sellega seotud komponentide arvele.

Delegatsiooni aruandes märgitakse, et Eesti inflatsioon võib peegeldada mahukat energiakasutust. Eesti primaarenergiamahukus on tõepoolest suurem kui teistes Balti riikides ja ELis tervikuna. Selle põhjuseks on, et elektrit toodetakse põlevkivist, mille energiamahukus on väiksem. Seega ei tähenda suurem primaarenergiamahukus tingimata seda, et inflatsioon kiireneb rohkem just energiahinna tõttu.

Delegatsioon tõstab esile, et eeskätt just viimastel aastatel on Eesti inflatsioon olnud väga tundlik toormehindade suhtes. Jõuline toiduainete eksport on olnud peapõhjus, miks toiduainete tarbijahinnad on nii tugevasti reageerinud toidutoorme hinnatõusule. Peamised ekspordi sihtriigid on siin olnud Venemaa, Soome, Läti ja Leedu.

Eesti tööturg on hoogsalt toibunud: tööpuuduse määr kukkus 2010. aasta alguse 19,8%-lt 2012. aasta lõpuks 9,3%ni. Peamiselt toimus see tänu töökohtade loomisele kodumaal, kuid osalt ka seoses inimeste tööleasumisega välismaal. Kuna nii ametiühingud kui ka indekseeritud palgad mängivad Eestis väikest rolli, on palgakasvu tagant lükanud eeskätt tootlikkus. Tööjõu-uuringu järgi töötas umbes viiendik 2012. aastal välismaal tööl olnud 25 000st inimesest ettevõtetes, mille päritolumaa oli Eesti. Tänu sellele, et Eesti asub Põhjamaadele nii lähedal, on kohalikel võimalik seal tööl käia elukohamaad vahetamata. Seda eelist kasutavad ennekõike ära sekundaarsektoris ja eriti ehituses töötavad inimesed. Samal ajal on tõenäoline, et tööjõu-uuring, millele viidatakse ka delegatsiooni aruandes, alahindab tegelikku migratsioonivoogu. IMFi delegatsioon on samuti arvamusel, et tööturg jääb ka edaspidi sisemaiseks riskiallikaks. Tööturul võib täheldada märke inimeste oskuste mittevastavusest turu vajadustele. Koosmõjus võimaliku väljarändega võib see keskmise aja jooksul avaldada survet nii palkadele kui ka alusinflatsioonile.

Eelarvepoliitikat puudutavad küsimused

IMFi delegatsioon ja ametivõimud on Eesti eelarvepoliitikat puudutavates küsimustes üksmeelel. Ametivõimud on seadnud prioriteediks konservatiivse eelarvepoliitika, mille eesmärk on hoida valitsussektori eelarve struktuurses ülejäägis ja mitte suurendada valitsussektori väikest võlakoormust.

Eesti struktuurselt kohandatud eelarve on viimastel aastatel olnud ülejäägis. Kohandamata ehk nominaalset eelarvet vaadates moodustas ülejääk 2010. aastal 0,2% SKPst ning 2011. aastal 1,2% SKPst. 2012. aastal oli eelarve 0,3%ses puudujäägis, ületades ikkagi ootusi. Eelarvepositsiooni on viimasel ajal mõjutanud CO2 kvoodimüügitulu netopositsioon ja sellele järgnenud investeerimiskulutused. Eelmisel aastal moodustas see komponent SKPst –1% SKPst, 2011. aastal aga 1% SKPst. 2012. aastal oli valitsussektori võlg 10,1% SKPst. Viiendiku sellest moodustasid maksed Euroopa finantsstabiilsusvahendisse.

Praegusel ajahetkel peavad Eesti ametivõimud konservatiivse eelarvepoliitika järgimist eriti oluliseks. Väliskeskkonnas valitseb ikka veel nii eelarve- kui ka rahanduspoliitikat ohustav ebakindlus ning ka rahapoliitika kurss on endiselt kohanduv. Seetõttu peavad ametivõimud vajalikuks jääda ka järgnevatel aastatel suhteliselt neutraalse eelarvepositsiooni juurde. Rahandusministeeriumi aprillikuine makromajandusprognoos ootab sel ja järgmisel aastal väikest nominaalset eelarvepuudujääki ning 2015. aastal eelarvetasakaalu, samas kui IMFi prognoosis eeldatakse nendeks aastateks mõningast ülejääki. Erinevused pole siiski suured ja puudutavad pigem tulude poolt. Eelmisel nädalal avaldatud Eesti 2014.–2017. aasta eelarvestrateegia järgi ootavad ametivõimud kitsendavat eelarvepoliitikat ja 2016. aastaks peaks struktuurne ülejääk tasahaaval jõudma ühe protsendini SKPst.

2013. aasta alguses langetati töötuskindlustusmakse määra 1,2 protsendipunkti võrra kolme protsendini. Tänu sellele kasvas majapidamiste kasutatav tulu. Samal ajal tõusis tubaka- ja alkoholiaktsiisimäär. Valitsus on otsustanud langetada 2015. aastast ka tulumaksumäära ühe protsendipunkti võrra ehk 20%ni. 2013. aasta riigieelarve kohaselt suureneb ka avaliku sektori palgafond pärast 2009.–2011. aasta külmutamist ja eelmise aasta 4,4%st kasvu. Kapitalikulutused suhtena SKPsse kahanevad järgmistel aastatel samuti, kuna ELi praegune finantsraamistik jõuab lõpule.

Eestis käib eelarvenõukogu asutamise ja struktuurse eelarvetasakaalu reegli kehtestamise protsess. Need meetmed peaksid toetama praegust keskmise aja eelarveraamistikku. Antud hetkel on nimetatud algatused olemas eelnõude kujul, kuid Riigikogu peaks hakkama neid arutama käesoleva aasta sügisel ja aasta lõpuks peaksid need olema seadustena vastu võetud. Eelarvereegliga hakatakse riigieelarves kehtestama mitmeaastasi kulutuste ülempiire. See aitab järk-järgult saavutada eelarve struktuurset tasakaalu ning tasandada vigu kulutuste prognoosimisel.

Finantssektori poliitikat puudutavad küsimused

Eesti majandusest tulenevad riskid finantsstabiilsusele on väikesed. IMFi delegatsioon ja ametivõimud on seda meelt, et Eesti finantssektor on majanduslangusest välja tulnud. Pankade kapitaliseeritus on hea. 2012. aasta detsembris oli pangandussektori kapitali adekvaatsuse näitaja konsolideeritud arvestuses 23,5%. Ka pangandussektori kasumlikkus ja likviidsus on heal tasemel.

Laenu-hoiuse suhe on langenud kümnendi madalaimale 110% tasemele ja halbade laenude osakaal oli 2013. aasta alguseks taas jõudnud pea kolme protsendi juurde. Eestis tegutsevate pankade emapangad, mis asuvad Põhjamaades, on usaldusväärsed ja nende positsioon on rahvusvahelises võrdluses tugev. Laenuintressimäärad on Eestis madalad ja laenuportfell hakkas eelmisel aastal taas kosuma, kuid lähitulevikus pole liigse laenukasvu ohtu. Tänu kasumite taastumisele mittefinantssektoris on finantsvõimendus seal taas jõudnud peaaegu buumieelsele tasemele. Ametivõimud on nii pankadele kui ka laenuvõtjatele meelde tuletanud riske, mis võivad tekkida tulevikus, kui intressimäärad taas tõusma hakkavad.

Eesti ametivõimud näevad kodumaist finantssektorit ähvardavate peamiste ohtudena väliskeskkonnas jätkuvaid riigivõlaprobleeme ja üleilmse majanduskasvu taastumise edasilükkumist.

Seetõttu peavad nad tähtsaks nii samme SSMi loomise suunas kui ka rangemate kapitali- ja likviidsusnõuete kehtestamist 2014. aastal. Kuna Eesti ja Põhjamaade pangandussektor on tihedalt lõimunud, tuleb tingimata säilitada Põhja-Balti finantsstabiilsuse alane koostöö, isegi kui euroalavälised riigid peaksid otsustama, et nad ei ühine SSMiga. Eesti ametivõimud pooldavad Rootsi otsust, millega kehtestati käesoleva aasta algusest sealsetele suurematele pankadele uued likviidsusnõuded.

Eestis kavatsetakse muuta krediidiasutuste seadust, et laiendada Eesti Panga makrofinantsjärelevalve alaseid volitusi ja võimalusi meetmete kehtestamisel. Ootuste kohaselt viiakse muudatused sisse 2014. aasta jooksul ja need hakkavad ka kohe kehtima. Makrofinantsjärelevalve meetmete rakendamine peaks aitama vähendada finantsstabiilsust ohustavaid süsteemseid riske ja hoidma ära majandusliku tasakaalustamatuse kuhjumise, vähendades seega äritsükli hüplikkust.

Struktuurseid reforme puudutavad küsimused

Üks põhilisi murepunkte Eesti majanduses on tööpuuduse kõrge määr. See on küll oma rekordtasemelt kõvasti langenud, kuid püsib siiski üle majanduslikult ja sotsiaalselt vastuvõetava taseme. Eestis on seatud eesmärgiks tõsta tootlikus eas olevate inimeste ehk 20—64aastaste hõivemäär praeguselt 71,7%-lt 2020. aastaks 76%ni.

Pikaajaline töötus on riskantne, eriti arvestades töötute oskuste mittevastavust vabade töökohtade nõudmistele. Nende probleemide leevendamiseks on Eesti Töötukassa kaasajastanud ja mitmekesistanud oma teenuseportfelli. Uued meetmed on indiviidipõhisemad ja välja on arendatud eriteenused puudega inimestele ning pikka aega tööta olnutele. Töötukassa on hakanud tegema tihedamat koostööd kohalike omavalitsuste ja tööandjatega, et ühiskonna vajadusi rohkem arvesse võtta. Kuigi töötuse tase on alanenud, on osalemine aktiivsetes tööturumeetmetes (näiteks tööalane väljaõpe, karjäärinõustamine, tööpraktika, tööeluks ettevalmistamine (tööharjutus), võlanõustamine, psühholoogiline nõustamine jne) endiselt suur või isegi kasvanud. Töötukassa on aastateks 2013–2015 välja töötanud arengukava, mis sisaldab eelnevalt määratletud tõhususmeetmeid.

Eesti ametivõimud on teadlikud vajadusest arendada inimressurssi kui pikaajalise kasvu alustala. Haridussüsteemi kujundamisel selliseks, et inimressurss ja majanduskasv üksteist toetaksid ning leeveneksid rahvastiku vananemisest ja migratsioonist tulenevad surved, on astuda veel pikk tee. Käimas on mitmeid algatusi, mille eesmärk on muuta kutseharidus kättesaadavamaks ja konkurentsivõimelisemaks, arvestades rohkem tööturu vajadustega. Nende algatuste edukuse mõõtmiseks on ühiselt paika pandud näitajate kogum. Üks hariduspoliitika prioriteete on suurendada osalemist elukestvas õppes. Vastav näitaja on suurenenud 5,4%-lt 2002. aastal 12,9%ni 2012. aastal. Kõrgharidusreformi raames toob akadeemiline aasta 2013/14 kaasa uue rahastamismudeli, mis näeb ette tasuta kõrghariduse omandamise täisajaga üliõpilastele ja õppetoetused, mis sõltuvad perekonna sissetulekust.